21. oktoober 2017

Mantel Iris Janvieri Moemajale.

Juba juulis võttis minuga ühendust noor disainer Tauri Västrik ja pakkus võimalust kududa üks pikk kampsun-mantel Iris Janvier Moemaja sügistalvise kollektsiooni tarvis. Kudum pidi tulema intarsia tehnikas ning väljapoole pidi jääma hoopis pahempidine kude. Seega tuli mul natuke katsetada ja leida ideaalseim viis, et värviline muster oleks pahempidise koena korrektne nii seest kui ka pealtpoolt. Lisaks oli põnev see, et kampsuni "muster" on vaid seljal, seevastu hõlmad ja varrukad on üleni mustad. 




Disain: Iris Janvier MoemajaTauri Västrik
Vardaklõbin minult :)
Pildid abikaasalt :)
Piltidel ikka mina :)







Tallinn Fashion Week´i fotosid saad vaadata siit.

13. oktoober 2017

Soojad riided nukule.

Vestist jäi järgi pea-aegu terve tokk lõnga. Nuputasin, et mida sellega peale hakata. Tekkis vastupandamatu soov kududa veel midagi - mõtlesin randmesoojendajate peale, aga eks neid mul on ka juba omajagu. Siis ühel järjekodsel hommikul astusin tütre tuppa ning seal tervitas mind alasti beebinukk. Nii kurb ja külmetav (no külm hakkas muidugi minul) - täitsa hale ju... Otsisin nukukesele mingi õhukese pesu selga ja hakkasin talle traksidega karupükse kuduma. 


Täitsa stiilsed ju said :) 
No ja tütrele tuli neid pükse vaadates kohe meelde, et ma olen aastate eest just sobiva kampsikugi kudunud. Nüüd oleks vaja veel sokke (müts on kuskil olemas), arvas Ann. 



Kampsun on tehtud vähemalt kolme erineva lõnga jääkidest. Kudusin seda ripskoes küljelt küljele, ühes tükis. Pärast nõelusin küljed kokku ja heegeldasin kaeluse üle.




Külgedele jätsin lõhikud, siis ei jää istuval nukul kampsun liialt kohmakas või puusadest pingul.







Püksid ise on lihtsad, üleni pahempidises koes, vaid külgedele said peenikesed palmikuread. Kudusin neid samal põhimõttel nagu kunagi tütre talvepükse, st taha pepule tegin paar lühendatud rida ning ette mõned kahandused. Vöökohale kudusin augurea, et sealt pael läbi panna - mingit funktsiooni sellel pole, pigem lihtsalt iluasi.

Traksid on aga hoopis heegeldatud. Ja nööbid käivad lahti - see oli asi, mille üle tütar eriti rõõmustas ning imestas, et kuidas ma niimoodi teha oskan :)



Lõng: Rowan Hemp Tweed (75% villa, 25% kanepit; 50g/95m), mida kulus vähem kui 1 tokk. 
Vardad nr 3,5.


9. oktoober 2017

Ebasümmeetriline vest. Palmikud ja mõnus tviidlõng.

See vest sündis koostöös ajakirjaga "Käsitöö" ja Rowan´i lõngade maaletoojaga. 


Ebasümmeetrias on oma võlu ja lust ning sellise vesti või kampsuni loomine oli mu ammune soov. Rowani põnev kanepisegune tviidlõng, millel imeline sinakasroheline värv, sütitas mind keset suve end käsile võtma ning nii sündis üks elegantne naiselik vest. 



Võin kinnitada, et nende rohkete palmikute, tilkade, suurte nuppude ja erinevate koepindade vahel orienteerudes ei tohiks ka kudujal igav hakata. Seda enam, et erinev on isegi vesti selg ja esipool.




Kanepisisaldusega lõnga ei olnud ma varem kasutanud, kuid mulle väga meeldis seda kududa. Lõng ei veni ja püsib väga hästi käes. Lõng ei ole karvane, pigem tugev ja vastupidav (loodetavasti see tagab, et kudum ei lähe kiiresti topiliseks), samas tundub nahale mõnus ja sile. Kudum langeb väga hästi - selles osas sarnaneb bambus- või siidisegu lõngadega. Kudumi pind jääb ühtlane (nii palmikud kui ka pits on ilusti näha), kuid peab arvestama, et tulemus ei saa olla kohev, lehviv ega õhuline. 
Lõnga veidi robustne tviidine olemine mõjub naturaalselt, soliidselt ja ajatult. Arvan, et sellest lõngast saaks stiilse kampsuni ka lasteaialapsele...


Lõng: Rowan Hemp Tweed (75% villa, 25% kanepit; 50g/95m), mida kulus 7 tokki. 
Vardad nr 4 ja (soonikutes) 3,5.

Kudumisjuhend on avaldatud ajakirja "Käsitöö" värskes sügisnumbris.


3. oktoober 2017

Minimalistik must.

Värv on armastus on elu. Mulle meeldib värvide mäng. Must ei ole üldse minu värv. Pruun on minu must. Jah, need on minu seisukohad (ikka veel). Aga sellest kõigest hoolimata kudusin ma endale musta kardigani. Miks siis nii?


Juba paar aastat tagasi selgus, et ma ei saa ilma mustata ikkagi hakkama. Mu garderoobis on kleite, seelikuid ja pükse, mille kõrvale sobib just ja ainult must (mõnel juhul võib-olla ka hall). Küllap saaksin neile klapitada mingeid teisi värve ka, aga must on ju kõige lollikindlam (laisa inimese) värv. Alati stiilne, eks :) Aga see on tõsi, sest muude värvidega kombineerides peab ikkagi natuke rohkem läbi mõtlema. Ja nii ma olingi mõnikord päris nõutu - just siis, kui kleidile oli hädasti vaja midagi kerget, kuid neutraalset (kiiresti) peale tõmmata.

Et minu niigi lahja jumega tunduvad kõik hallid riided täiesti näotud ja ma ise seal sees ilmetu, siis otsustasin kududa musta. Kusjuures, mul on kapis kaks (või isegi kolm) musta poest soetatud kardigani, aga need on sellised napid - lühikesed puusadeni viisakad taljes jakikesed. Ma tegelikult ei saagi aru, miks mul just selliseid on mitu, aga ühtegi pikemat ja avaramat polegi. Äkki pole neid pikemaid lihtsalt varem moes/poes olnud...


Niisiis tuli kududa hõlst, mida saaksin kanda nii suvel kui ka talvel. Kudum pidi tulema õhuke (nii saab seda kanda ka mantli all), pehme, langev ja avar, st kuskilt ei pitsita ega kisu. Ning veel üks ÜLIOLULINE aspekt - sellele pidid tulema taskud. Oo, seda viimast kaalusin ma tegelikult VÄGA pikalt. Kartsin, et õhukesel ja suuresilmuselisel kudumil jäävad taolised pealepandud taskud kuidagi sobimatud või venivad välja. Aga ei, mulle hullult meeldivad mu taskud - need on (minusuguse allergiku jaoks) ülipraktilised.

Ja teate, mis sellise kardigani puhul veel hea on? Selle saab üsna pisikeseks kokku voltida-pressida, nii et see suur hõlst mahub vabalt keskmise suurusega käekotti:) Ja sellest väntsutamisest hoolimata kudum ei kortsu.



Lõngad: Austermann, Kid Silk (75% mohääri, 25% siidi; 25g/225m), mida kulus ligi 6 tokki. Selle imepehme, siidise ja mitte eriti karvase mohäärlõnga kõrvale panin jooksma peenvillase lõnga (Haapsalu salli tüüpi lõng), mille nimetust ja jämedust ma kahjuks täpselt ei tea, kuna see oli suurel poolil. 
Kardigan kaalub kokku 155 grammi.

Vardad nr 6.

Kardigani kudusin ülevalt alla. Alustasin kaela taga olevast kaelusest ja kõik muu tuli siis järjest sinna otsa. Kui taskud välja arvata, siis õmbluseid ei olegi - varrukad on ka kohe külge kootud.

Hõbeniidiga tikkisin hiljem äärtesse mõned kaunistusread. Need on mitmes mõttes head - tugevdavad ääri, teevad muidu igava musta kudumi veidi erilisemaks ja lisavad raskust.


Olen selle hõlstiga juba paar suve ja sügist käinud ning talvelgi on see kasutust leidnud. Tundub praktiline ja parajalt soe. Sobib paljude riietega. Nüüd tundub, et võiks ka mõnda teist värvi proovida...