29. september 2014

Veel üks müts.


Ma juba selles postituses mainisin, et see puuvilla-villasegu lõng hakkas mulle meeldima. Seepärast kudusingi sellest veel ühe mütsi, sedakorda hallikassinise lõnga ning veidi teise mustriga.



Lõng: Bergereine, Bergere de France (50% villa, 50% puuvilla; 50g/95m), mida kulus veidi alla 2 toki.

Vardad: nr 3,5, silmuseid 119 (allääres vardad nr 3, silmuseid 108 ).



Mütsi saab kanda ka nii, et see hoiaks veidi lodus (nii nagu postituse alguses viidatud mütsil). Tänastel piltidel on mul aga pats mütsi sees...



Müts sobib hästi kevad-sügiseseks hooajaks ning soojemaks talveks. See villa ja puuvilla segune lõng ei ole kare, vaid sile ja parajalt soe.



Kui soovid seda mütsi endale, siis kirjuta mulle Isetegija privaatsõnumites või saada e-mail anneli.tender@gmail.com.

25. september 2014

Mis valesti, see uuesti, eks!


Ma näitan täna üht kudumit, mida tänaseks enam olemas ei ole. Harutasin ta lihtsalt üles. Ja üldse mitte sellepärast, et see pluus mulle ei oleks meeldinud. Meeldis väga, aga see oli mulle kitsas. Kusjuures vaatan, et fotodelt polegi näha, kuivõrd hull see seis oli, aga tõesti, oli kohe ebameeldivalt kitsas!! Ma ei tundnud ennast selles hästi.

Oleksin ju võinud pluusi laiemaks kududa, aga ei viitsinud - no kuna pluus oli kootud ülevalt alla, oleksin ma pidanud harutama alt kuni ripskoeni (kaeluseni) ning siis kõik uuesti kuduma. Kõike samamoodi. Igavat parempidist kude. Vot polnud isu.

Selle asja seedimise ja harutamise ajaga tulid juba uued ideed. Ja tegelikult on uus pluus kah juba valmis (teinekord näitan)...



Aga miks ma seda pluusi siin siis üldse näitan? Ma tahtsin enda jaoks fikseerida selle kaeluse. See meeldib mulle ning kui ma ehk kunagi hiljem tahan midagi sellist teha, siis on hea vaadata, et milline see kosena-langev-krae (waterfall collar) siis välja näeb (kui seda ripsilisena teha).

Laias laastus on krae (ja muu konstruktsioon) tehtud Anna õpetuse järgi. Selle leiab näiteks
Ravelry´st või Mustrimaailmast. Sealsed näited on aga enamasti sellised, kus krae läheb rulli. Ma ei tahtnud rullkraed. Seepärast proovisin laia ripskudet. Ja tulemus meeldis mulle!



Lõng Katia Linen (53% puuvilla, 47% lina; 112m/50g), mida kulus 5 tokki ehk 250 grammi. Imeline lõng, mida on hea kududa ning mis pea-aegu iga mustriga hoiab hästi. Ainus viga on selle lõnga raskus, mistõttu väga suureks kudumiks ta minu arvates ei sobiks...

Vardad nr 3,25.



No kisub ju rinnust... ja muudab selle, mis mul niigi väikesed on, üsna olematuks...

Aga ringsall on aus - selle õmblesin imelisest täissiidist. Jah, sel sügisel pole sellega küll midagi teha - tuleb kohe karvamüts ja paks sall välja otsida.



Ilusat sügist!

22. september 2014

Kujunes jälle nii, et kui Annile, siis roosa ja pitsiline.


Seda kleiti hakkasin heegeldama juba aasta alguses. Esiti pidi sellest tulema Chanel-stiilis lihtne tihedas "koes" kleit, ilma pitsi-satsita. Ülesse vaid nööbirida ja võib-olla ette ka taskud. Otsisin isegi välja 1975. aasta Nõukogude Naise mustrilehe, kus olid vajalikud mustrid-lõiked. Mõte oli teha kleit, millele voodrit ei pea alla panema.

Niisiis heegeldasingi alt ülesse kahe eri tooni roosa puuvillase niidiga. Kui olin kaenla alla jõudnud, sain aru, et mul ei jagu ühte lõnga. Otsisin siit-sealt, aga vajalikku lõngatokki ma ühestki poest ei leidnud. No ega siin midagi imestada polegi, sest need lõngad ostsin juba 3-4 aastat tagasi.

Küll aga sain juurde seda teist lõnga. Ja just sellepärast tegin oma plaanid ümber. Tehtud tööst harutasin pool üles, kavandasin kleidile ühevärvilised vahepitsid ja alla uhke äärepitsi. Aga suurema pinna jätsin tihedaks, nii et voodrit ikkagi õmblema ei pidanud





Lõngad:

Tumedam vanaroosa: Red Heart, Soft Cotton (100% puuvill, 50g/160m), mida kulus u 120 grammi.
Heleroosa: Red Heart, Cotton Mix (50% puuvill, 50% akrüül, 50g/150m), mida kulus u 100 grammi.

Heegelnõel nr 3.





Ann tahtis kindlasti oma Barbiga koos pildile jääda:





17. september 2014

"Share" ehk ühe pluusi lihtne tuunimine.




Kõigepealt oli üks igav oranž kudum. Puuvillane poekaup, mida ma ei kandnud. Mõtlesin, et teen sellest moeka, avatud seljaosaga pluusi (huvitav, et see mood juba mitu aastat kestab , aga see selleks).



Lõikasin pluusi seljale lõhiku - mul oli seda lihtne teha, sest sellel kudumil jooksid ülevalt alla hõredad triibud. Keerasin lõhikud pahemale poole ning kinnitasin esialgu nööpnõeltega.




Jätsin keeramiseks u 2 cm õmblusvaru ning lõikasin üleliigsed vahetükid ära, nii et seljale jääks kolmnurkne ava. Õmblusvaru keerasin ära ja kinnitasin peitepistega. Üsna ülesse (u 1 cm õlajoonest allapoole) tuli õmblusvaru alla kinnitada ka paelajupid.




Paelaotstesse panin üsna suured plasthelmed - muidu hõljusid paelad pidevalt ning kõditasid selga.




Kõigest, mis pluusist üle jäi, tegin hunniku rosette ja kinnitasin pluusi ette.



Seinu ma ise ei sodinud... Need sõnumiga seinad leiab Saue vallast.


15. september 2014

Müts "Bambus ja Pits".


See müts läkski veelkord ümberkudumisele. Ehk tegin pitsbaretist veidi lihtsama pitsi ja palmikuga mütsi. Tõdesin jälle, et kui lõng on libe või kerge, siis palmikud on need, mis muudavad kudumi toekamaks ja näiteks see müts ei ole nüüd liiga lõtv või lotu... Lõpuks olen õnnelik!



Lõng Baby Bamboo, Sirdar Snuggly DK (80% bambust, 20% villa), mida kulus 65 grammi.
Vardad nr 3.

Mütsil 126 silmust, soonikus 114.



Lõpetuseks üks foto möödunud suvest - karukell.

11. september 2014

Madarajuured ja see, mis jäi tulemata.




Mäletate, ma kirjutasin suvel, et korjasin madarajuuri. Kaks korda korjasin – heinamaarjapäeval (see peaks muidu ju värvitaimede korjamiseks hea päev olema, kuid igatahes selle suve 2.juulil õitses madar juba täies ilus) ja juuli lõpus, siis kui enamus madaraõisi oli juba kustunud.



Mis neist õitest, kui korjama peab juuri? No tegelikult peaks madarajuuri korjama enne või pärast õitsemist. Kuulu järgi on just siis punane värv juurtes kõige intensiivsem.


No seekord läks siis nii...



Ma ei hakka pikalt kirjeldama seda, kuivõrd ebamugav on madarajuurte korjamine, puhastamine ja tükeldamine (võite seda lugeda ka näiteks Loodusvärvide blogist ). Aga kogu selle protsessi vältel mõtlesin ma, et vanasti oli see tegevus ju veelgi vaevalisem – tänapäeval saab juured voolikuvee survega puhtaks pesta ning juuri ei pea (1-2 cm pikkusteks juppideks) tükeldama kirvega, vaid seda saab mugavalt aiakääridega teha...

Kokku kogusin umbes 400 grammi juuri-varsi.


Pestud juured. Roostepunased.


Esimesena korjatud sodi panin ka esimesena patta... kuid kahjuks midagi head sellest välja ei tulnud. Punast värvi lõngale ei jäänud. Värvilahus oli küll tume, aga mis sellele värvi andis, seda oli raske aru saada. Võimalik, et vaid kali, mida tervelt 3 liitrit olin potti valanud...

Fotol kõige tagumine lõng:


Igal juhul järgmise portsu korral (juuli lõpus korjatud madaratega) vältisin vigu, mida esimesel korral olin teinud. Seekord:
a. kasutasin vaid vihmvett.
b. madarajuuri ei laskunud ma keema, vaid hoidsin veetemperatuuri alati umbes 90-kraadi ümber.

Aga kui kõike algusest peale kirjeldada, siis:
1. Lõnga tuleb „keeta” maarjajääs: madarapunase tarvis peab maarjasest tulnud lõng olema veidi kõvem (karmim) kui tavaliselt. Mina kasutasin vahekorda: 4 liitrit vett + 5 spl maarjajääd + 250 grammi lõnga (järgmine kord paneksin vist nõks rohkem maarjast). Vesi tuleb lasta keema ja alles siis lisada maarjajää. Kui viimane on ilusasti lahustunud, siis lisada lõng ja kuumutada umbes tund aega.
2. Lõnga kolletamine: maarjase lõnga värvisin kollaseks putkeõitega (korjasin neid kollaseid tilliõitega sarnaseid pea-aegu inimesekõrguseid punte, mis raudtee ääres kasvavad – palun mitte karuputke korjata!!). Kasutasin vahekorda: 3 liitrit vett + 5 liitrit putkeõisi. 10 minutist keetmisest piisas, et saada ilus kollane lahus. Lisasin 150 grammi lõnga ning kuumutasin umbes 20 minutit. Tuli ilus, värske kollane lõng.
3. Madaralahus: 3 liitrit vett + 200 grammi madarajuuri ja -varsi. Kuumutasin 10 minutit.
4. Lõnga värvimine: Lisasin madaralahusesse 50 grammi kolletatud lõnga ning kuumutasin 30 minutit. Kuna olin oma eelmisest katsetusest üsna pettunud, siis ei hakanud ma nägema vaeva madarajuurte potist väljasõelumisega, vaid jätsin need lahusesse. See lõng värvus roostepunaseks (ja mõned kohad kohe eriti punaseks – eks need, mis madarajuurtega otseselt kokku puutusid).
Lisasin samasse lahusesse veel ühe 50-grammise vihi kollast lõnga. Kuumutasin 40 minutit. Ka see värvus (veidi lahjemaks) punakaks.

Siin fotol panin madaraga värvitud lõngad naistepuna-punase lõnga kõrvale, et näha seda päris suurt toonierinevust.


Nagu näha, siis ilusat seelikupunast ma madarast siiski ei saanud. Ei tea, kas mõjutas valel ajal korjatud madar, õige taari puudumine, vähene kogus maradajuuri vms... Mõtlen veel, kas tahan seda kõike ka järgmine aasta korrata...

Lisainfot madaraga värvimisest leiad ka: Lambawärk.ee.

5. september 2014

Punane kott Monikale.


Õmblesin jälle poekoti - seekord lukuga. Selle koti osas imestas isegi mu poeg, et "kas sa tegid selle tõesti ise". Ei tea, kas see on etteheide (et nii igav nagu poest ostetud kotid) või loodetavasti ikka kiitus (et kõik on täpselt nii kui peab)... No ma loodan seda viimast, sest vaevalt teismelised poisid poes müüdavatel kottidel silma peal hoiavad.



Kotiga olen ise ka väga rahul, sest minu üllatuseks õnnestus mul kodupoest hankida täpselt sobivat punast tooni lukk ja kotisangad. Rääkimata sellest, et kodus oli mul head tugevat ühevärvilist punast ja väike riba samatoonilist triibulist - kõik ikka teise ringi poest leitud kangad.



Ühte otsa lisasin väikese aasa, et lukku oleks mugavam lahti tõmmata.

2. september 2014

Mobiilikott Denim+.


Vahest harva juhtub, et kantud ja väikeseks jäänud teksapükste sääreotsad on veel üsna korralikud. Ühe sirgelõikelise püksisääre otsast tegin Nutikale koti.


Kaunistuseks lõikasin teksa- ja sitsikangast ringid. Need jätsin üsna narmendavad - eks näis, kuidas niidiotsad "arenevad".



Algul plaanisin kotisuule panna magnetkinnise, aga praegu tundub, et polegi vaja - ilma on mugavam.