24. jaanuar 2018

Tagasi- ja edasivaade, 2.




Minu 2017. aasta oli peamiselt kudumi-aasta. Aasta jooksul valmisid:

suuremat kampsunit,  
4 väiksema töömahuga kampsunit,
9 mütsi,
2 paari käpikud,
1 paar sõrmikud,
1 paar randmesoojendajaid, 
1 paar sokke,
1 suur, kuid mitte väga töömahukas sall,
1 muu väike kudum.

Lisaks jõudsin teha 9 tikandit, 6 erinevat õmblustööd, ühe suurema ja ühe päris väikese heegeldatud eseme. Päris mitmed esemed on blogis veel näitamata - osad viskasin täna õue tuisu kätte hunnikusse...


Vaatasin üle ka nimekirja, mille koostasin 2017. aasta alguses. See näitab, et 11-st plaanitud  kudumist 7 said aasta lõpuks valmis, 2 jäid tegemata ja 2 on veel pooleli. Pole paha ju! Muude asjadega on veidi kehvem lugu - 9-st nimetatust jäi 4 tegemata.

1. Suur palmikutega kampsun ja müts õele - tehtud.
2. Kaks meestekampsunit - tehtud.
3. Kahevärviline kampsun endale - tehtud.
4. Kirju kardigan endale - tehtud.
5. Kirju talvine tuunika või kampsun tütrele - ei, sest kudusin hoopis ta eelmise kampsuni varrikatele paar sentimeetrit otsa ja laps käib nüüd sellega edasi. 
6. Väikese poisi kampsun - tehtud.
7. Pikk seelik iseendale - ei (see vist tuleneb soojast talvest, et ma pole uuest pikast soojast seelikust puudust tundunud).
8. Vähemalt ühed sõrmikud - tehtud.
9. Muhu tikandiga sukad - pooleli.
10. Haapsalu sall - pooleli.
11. Vähemalt üks (valge) müts - neid sai isegi mitu tehtud :)
12. Pruunikas heegeldatud kleit - ei olnud aega.
13. Mõned tikandid - neid sai ka mitu tehtud :)
14. Mõned õmmeldud poekotid - ühest piisas.
15. Tütrele võiks ikkagi ühe suvekleidi ju ka lõpuks õmmelda - ühe tegin tõesti.
16. Tuunitud tuunika - see, mida mõtlesin, on tõesti tehtud, aga blogis veel näitamata.
17. Lapiseelik - ei (pole vabandusi, on vaid õigustusi...)
18. Vaja ka uued diivanipadjad õmmelda - tehtud.
19. Saunapadi - ei, no ikka ei. Kogu aeg lükkub edasi, kuigi vaja ju on..
20. Oma poolikut Muhu tekki tikin ka - ei ole kahjuks tikkinud.


Plaanid 2018. aastaks.

1. Mõned vahvad tikandid ajakirjale Käsitöö (hetkel juba valmis).
2. Tikand ühele tumepunasele "kampsunile" (hetkel juba valmis).
3. Suurem palmikutega kampsun lõngast Drops Andes (jaanuarikuu suurprojekt).
4. Üks pisut kunstilisem kuduprojekt (kavand on valmis, veebruaris hakkan kuduma).
5. Tütre triibuline suvekampsun (lõng olemas).
6. Tütre kampsun järgmiseks talveks (lõngavalik on veel lahtine).
7. Sinise-lillakirju kardigan (lõng olemas).
8. Kampsun isale (lõngavalik on veel lahtine).
9. Sinepikollane kampsun-pontšo (lõng tellitud).
10. Mõned mütsid ja nende juhendid.
11. Sinine pitskleit lõngast Drops Lace (alustasin seda Saara suvekoolis, seelikuosa on valmis).
12. Hall haapsalu sall (hetkel pooleli).
13. Punane mohäärkampsun, mida alustasin reisil.
14. Vähemalt üks paar sõrmikuid.
15. Tikandiga Muhu sukad (hetkel pooleli, fotol on hetkeseis näha - roosa pind ootab tikandit ja seejärel saab kandasid kududa).


Kuna mul on nüüd oma õmblustuba, peaksin end sagedamini ka õmblusmasina tagant leidma. Et see tõesti nii saaks olema, hakkasin käima kleidi õmblemise kursusel :) Hetkel on mu õmblusplaanid sellised:

16. Poja tuppa kardinad.
17. Köögikardinad.
18. Minu lapiseelik.
19. Minu pidžaamapüksid.
20. Minu indigosinine villane kleit (tükid on juba välja lõigatud - foto on allpool).
21. Minu suvine siidkleit.
22. Ja et ikka meelest ei läheks, siis panen kirja, et oma poolikut Muhu tekki tikin ka...

Loodetavasti lisanduvad siia ka mõned taaskasutusprojektid, aga nende osas otsustan alles kevadel.



23. Muidugi heegeldan kõigil saunapäevadel edasi oma töötoa vaipa. Hetkel, kui möödunud on kaks pühapäeva, on seis selline...


Tegelikult vääriksid kõik mu Poolikud lausa eraldi postitust. Eks vaatame...

16. jaanuar 2018

Tagasi- ja edasivaade, 1. Oma tuba, oma luba!

Eelmise aasta üks olulisemaid märksõnu oli OMA TÖÖTUBA. Jah, mul on nüüd oma tuba.!!! See on tuba, kus ma saan rahulikult mõelda ja õmmelda. Ma koon ja heegeldan tavaliselt elutoas, sest seal on kõige parem loomulik valgus (2 suurt akent) ja mugavad diivanid. Ega nende tegevuste jaoks olegi üldjuhul vaja vaikust või palju ruumi. Aga õmblemiseks on hea, kui on eraldi tuba.


Õmblustuba on hädavajalik juba kasvõi selleks, et oleks pinda, kuhu laotada lõikeid ja kangaid, siis ei pea neid iga kord kokku lappima, kui keegi koju/külla tuleb. Varem pidin ma iga töökatkestuse korral õmblusmasina ja poolelioleva õmblustööga seotud esemed kokku korjama, sest ma ei teadnud ju kunagi, millal saan tegevust jätkata (see võib vahest juhtuda ka poole aasta pärast) ning mulle ei meeldinud kui elutoas või söögitoas ripuvad poolikud kanga- või niidijupid, kangakäärid (mida mõni pereliige kogemata näiteks teibi lõikamiseks tahab kasutada), õmblusajakirjad jne jne. Niisamuti oli mul vaja seda tuba, et mahutada kuskile kangad ja rõivad, mis vajavad ümberõmblemist... rääkimata lõngadest, helmestest, tikkimisvahenditest, poolikutest kudumitest jne, mis samuti võiksid töötoas koha leida.


Abikaasa tegi korda oma vanemate keldris seisnud 50-ndatest aastatest pärit vitriinkapi. Selle riiulitele jaotasin enamuse oma puuvillastest kangastest, alumistesse kappidesse läksid aga vanad triiksärgid. Küljekappi mahtusid paksemad retromustriga kangad, millest on hea poekotte õmmelda. Sahtlites on mehe vanad lipsud (äkki tuleb kunagi mingi tore mõte), mõned vanad rõivad, mida saab vajadusel katki lõigata, ning kudumid, mida on hea kasutada uute kudumite kavandamisel (mõni neist on poekaup, mõni mu oma kootud, aga kandjale väikeseks jäänud kudum). 

Kapi otsas suurtes kastides on lõngad, väikeses plastkastis on aga taaskasutuspoest soetatud pitslinikud või kahjustatud tikandid jms kaunid asjad, mida saab mõne erilise projekti puhul kasutada. Suur beebihäll kapi ees mahutab lapiseeliku kangaid - väljavalitud värvidega kangad ootavad triikimist-lõikamist-õmblemist (juba mitmendat aastat).

Paremal pool akna all on suur sügav laud, mis mahutab nii arvuti kui ka õmblusmasina. 

Nagu fotodelt näha, on toas ka voodi, nii et puhata saab seal ka. No tegelikult on lugu hoopis nii, et voodi jäi sinna mu kõige vanema poja jaoks. Ta elab juba üle aasta omaette Tallinnas ja tema vana toa sai endale poeg nr 2. Ja poja nr 2 vana tuba ongi nüüd minu töötuba. Aga kui suur poiss vahest meil pikemalt peatub, siis on tal võimalus mu töötoas magada. 

Veidi romantikat võib endale ka töötoas lubada! Pitsiga padjapüüri ostsin teiseringipoest, pitsliniku kinnitasin sinna ise.
Pildid on 8-14 aastat tagasi joonistanud poeg nr 2. Need jätsin endale mälestuseks.
Aga kus on ülejäänud lõngad? Osad on voodi all ratastega kastis, osad suure laua all punutud korvis. Aga suurem osa on hoopis elutoa kappides-sahtlites - lõngad jäävad esialgu oma vanadele kohtadele, sest need ei sega seal kedagi ja nii on mulle kududes ka käepärasem.


Heegeldan veel tuppa ühe ümmarguse vaiba. Vajalik kogus T-särke on juba ribadeks lõigatud. Liiga suurt polegi vaja, muidu jääb toolile ette. Hetkel on vaip üsna algusjärgus - heegeldan seda vaid pühapäevastel saunaõhtutel... 

T-särgist tehtud vaip jääb pehmem ja kergem, kui trikoopaelast vaip. Heegeldada on ka lihtsam.
Niisugune mu töötuba siis on. Lihtne. 
Kui saaksin suurest beebihällist lahti, siis tooksin tuppa ka triikimislaua. Kuskile oleks veel vaja panna suur seinapeegel - olemasolev on liiga kitsas. Ja pikemas perspektiivis võiks toas olla ka sügav riiul lõngakarpide jaoks - siis ei peaks ükski karp ega kast olema põrandal. Aga hetkel olen väga rahul!

11. jaanuar 2018

Lilled seljal.

Peaksin küll koostama eelmise aasta kokkuvõtet, kuid see jääb järgmiseks korraks. Tahan hoopis näidata paari tikandit, mille tegin läinud sügise esimesel poolel. Mäletan, et juba siis oli iga päev nii pime, et mul oli probleeme nende tikandite alustamisega. No nii süngete ilmadega oli täiesti võimatu valida konteksti sobivate tikkimislõngade värvitoone. Mõlema tikandi puhul oli aga väga oluline võimalikult täpne lõngatooni valik ning vähemalt ühe puhul oleksin niiväga soovinud ilmataadilt ka tikkimise ajaks pisut valgemat ilma (ei no, päikest polekski vaja olnud, lihtsalt sellist pisut kergemat pilve :)) Aga oli nagu oli (ja paraku see polaaröö kestab meil ju enamus päevadel ikka edasi) - tikandid said ikkagi valmis. Ka fotod on nagu on, st esemeid ma tervenisti pildile ei jõudnudki püüda.

Musta kardiganiga juhtus kliendil selline lugu, et tema pisike koerake näksis selle seljale pisikese augu. Leidsime, et augukese varjamiseks sobib sinna tikkida paar lillekest. Malli võtsin samalt kudumilt - nimelt olid selle äärtele sisse kootud just sarnased mitmevärvilised lilled. Leidsin oma põhjatutest lõngakorvidest täpselt sama tooni lõngad ja silmasin üle selja paar õit ja nuppu. Tulemus jäi väga hea - mõne sammu kauguselt vaadatuna tundub, nagu olekski tikand seal "sünnist saati" asetsenud. Kahju, et mul sellest fotot pole näidata...


Kuigi muster on lihtne ning silmamine on ju (ristpiste) kõrval üks lihtsaim tikkimisvõtteid, oli tikkimine ise tegelikult üsna vaevaline. Õige suurusega lillede saamiseks tuli need musta peenekoelise kudumi peale silmata nii, et kõrgusesse võtsin 2 silmkoelist rida ja laiusesse 2 silmust. Just sellise täpsuse jälgimine oli hämaras ja kunstvalguses raske (must kudum läikis lambivalguses, lisaks ei suutnud ma erinevatel rohelistel ja punastel toonidel üldse vahet teha). Nii et iga looduse poolt pakutud veidigi valgem hetk tuli seekord ära kasutada.


Viimaselt pildilt on näha, et tikandi silmused on hulga suuremad kui kudumi enda silmused. Õiget rida hoida ei olnud lihtne :) Samas sain hea kogemuse, mida kasutan edaspidigi.


Teine tikand läks jakile, mis on õmmeldud mitmest suurest vene lillerätist (teate ju küll neid Babushka-stiilis rätikuid). Kliendil oli jakk, mille seljal oli pikk mustrita riba. Sellele rohelisele ribale ja õmblustele tuligi mul tikkida üks tagasihoidlik kõrte ja viljapeadega väädike. Toonid pidid muidugi sobima olemasolevate lilledega ja siduma jaki tervikuks. 



Seekord tikkisin peenvillaste lõngadega.


Päikest!

4. jaanuar 2018

Tütre tumeroosad käpikud.

Head uut aastat!


Olin detsembri alguses poja kindad just valmis saanud, kui tuli Ann oma murega - tema erkroosad Muhuhõngulised käpikud ei mahtunud enam kätte. Paari aastaga oli tütre käsi nii palju kasvanud, et soonik algas randmest ja lõppes pöidla juures... Aga ta ju niiii tahaks nendega käia, sest need on ju niiiii ilusad!!! Paar aastat ja nii palju sentimeetreid!!! 


Varsti valisimegi koos roosa lõnga välja - veidi tumedama kui esimesel versioonil, aga siiski piisavalt ergu (värvisin selle kunagi rodamiiniga). Kõrvale sai seekord tumepruun, mis roosa kõrval tundub täiesti must. 

Kui olin esimese käpikuga jõudunud pöidlani, hakkas tütar muretsema, et kas ma koon ikka kaks kinnast... No sest tal oli detsembris ju vasak käsi kipsis... Ma lohutasin veel teda, et selleks ajaks, kui ma kindad valmis saan, on tal kips ammu maas ning me saame mõlemat kinnast ilusti proovida. Tegelikult läks küll teisiti, sest kips oli kahe nädala asemel tal ju neli nädalat. Mu kindad said aga hulga kiiremini valmis. 


Vardad nr 1,5.
Lõngad (nõuka-aegsed) lambavillased nr 8/2.
Silmuseid vardal sooniku kudumisel 16, kämblas 17.

Muster jälle raamatust "Meite Muhu mustrid" (Anu Kabur, Anu Pink, Mai Meriste). Seekord kudusin kaheksakandade vahele 2 silmust.
  




Rohelised ja valged täpid silmasin hiljem peale. Need on vaid käeseljal.

  

Aga väikeseks jäänud käpikutele sidusin paar lipsukest ja ühe vana-aegse klaasist maasika ning riputasin jõuluehteks.