29. august 2013

Üks edev topp, mis sobiks ühele blondile tibile...

Kohe, kui olin oma esimese kleidi valmis kudunud, tundsin, et tahan veel sellise lõngaga midagi teha. Mul oli seda tundmatud viskoosi/puuvilla-segust lõnga veel - 2 tokki imelist taevasinist. Toppi jaoks veidi vähe, kui just nabakat ei taha ja need mulle ei sobi (päästerõngas jääks vahelt paistma). Olin kunagi ostnud sarnase koostisega valget lõnga (Schachenmayr Brilliant) ühe toki. Lisasin sinna veel kleidist ülejäänud kreemikat ja hakkasin kuduma.


Kudusin keskelt üles parempidiselt ning seejärel keskelt alla lainelist mustrit. Seekord katsetasin nii, et lainelises osas jooksvalt mingeid kasvatusi ei teinud - juba kleiti kududes tundus, et sellise koostisega lõng langeb niisamagi mõnusalt alla. Muidugi juhul, kui kudum piisavalt lai teha. Minul oli siis ringvardal 209 silmust ehk 19 mustrikorda.

Lõngakulu kokku 280 grammi, sh 200 grammi sinist, 40 grammi kreemikat ja 40 grammi valget (Schachenmayr Nomotta Brilliant - 42% puuvilla, 58% viskoosi (50 g = 110 m)).

Vardad nr 3,25.



Käe- ja kaelaaugu heegeldasin lihtsa pitsiga üle. Lisasin ka veidike samatoonilisi litreid ja klaashelmeid...


See topp jääb muidugi mulle endale, ei hakka ma mingit blondi tibi otsima.




Siin pildil on näha, et meie ümber on juba sügise värvid.


Aitäh abikaasale piltide eest!

27. august 2013

Lina, mis ei lähe laualt lendu.



Mees tegi puhkuse ajal õue suure terrassilaua. Õmblesin sellele pikkadest kangaribadest katte. Sisse panin õhukese vatiin ("Kangas ja Nööp" müüb sobivat musta vatiini, millega on tõesti mugav toimetada) ja teppisin tihedalt üle.

Kõik kangad jällegi taaskasutusena.
Katte mõõdud 45x150cm.

Inspiratsiooni sain raamatust "Kirkad ja õhulised lapitööd".



21. august 2013

Jalgupidi Mustjalas.

Sukad, mis on juba kevadel valminud ja pildilegi püütud, kuid paratamatult on nii, et pikema looga esemed ei taha kohe blogisse jõuda – sisemine emotsioon on siis suurem kui sõnadesse oskan panna.


Igatahes olen juba aastaid arvanud, et varem või hiljem ma ühed Mustjala sukad endale koon. Olin neid küll vaid fotodel näinud, kuid eriliselt ilusad tundusid nad mulle. Sel talvel avanes mul võimalus näha vanu, üle 100-aastaseid Mustjala sukki nii Tallinnas Vabaõhumuuseumis kui ka Tartus ERMis. Neist ühtede järgi (ERVM E130:88, kahjuks muuseumil puuduvad andmed kuduja kohta) kudusin ka enda omad. Küll teatud mööndustega, sest Vabaõhumuuseumi kogus oli sukkadest vaid sääreosa tükid. Ülejäänud osade puhul püüdsin järgida teistel Mustjala sukkadel nähtut.

Paljudel neist on otsad kootud halliga, vähemalt kahel aga valgega. Valisin ka viimase variandi, sest õiget halli tooni tundus raske leida.



Ühest „Taluperenaisest“ juhtusin lugema, et Mustjala suka kirjatud osa peaks hakkama sääre kõige jämedamast kohast. Samas on osadel fotodel näha, et vanadel sukkadel jääb jäme koht siiski mustri sisse (ülemisse kolmandikku). Mul jäi muster enam-vähem sääre keskele, aga mõtlen, et edaspidi teeksin ta isegi nõks ülespoole - ilus kiri paistaks siis saapaservast rohkem välja.



Suka valmimise kõige vaevalisemaks osaks oligi õigete värvide leidmine. Kõik värvid – pruunikasmusta (ehk tume-tume pruun), sinise (üsna teksasinise olemisega), viiulipunase (veini- või kirsipunane), rohelise (kergelt sinaka tooniga) värvisin seekord tavaliste villavärvidega. Taimseid katsetusi tegema ei hakanud.

Kõige raskem oli saada õiget rohelist tooni. ERMi koguja Henrik Visnapuu käis Mustjalas 1913. aasta suvel ja kirjutas kogumisraamatus värvimise kohta nii:
„ Roheline – hapu taari ja maarjajääd keedeti, pärast 1 öö vees. Seejärel keedeti koeraputkedega, mis kollase värvi andsid. Lõpuks keedeti veel potisinisega, mis vastupidava roheise värvi andis.
Madarapunane, viiuli punane (värvipuu), kübaramust – kõiki värve (so lõngu) keedeti ühes lepa koortega tuha lehelises (enne värvimist) – seda nimetati lepitamiseks, pääle selle värviti.“
Oleks tore, kui keegi katsetaks....



Avastasin veel, et ühe sukapaari on ERMile kinkinud minu vana-vana-vanaisa õde Liisu Nõmm (kes on muuhulgas ka prof. Paul Saagpaku vanaema). Armas!


Lõngad vanad Saaremaised 3-kordsed (veidi peenemad kui kaasaegsed Raasiku omad). Proovisin kududa ka Hiiu kahekordsega, aga jäi liiga paks ja suur – aga kui eesmärgiks ongi laiem sukk, võiks jämedam lõng sobida küll.
Lõnga kulus kokku u 230 grammi.

Vardad nr 2.
Silmuseid oli kirjatud osal 102 (osadel Mustjaladel on neid 130 ringis, sellise võtan loodetavasti ka kunagi varrastele).



Kõik pildid on tehtud Mustjalas, minu isatalu piiril. 

14. august 2013

Suvise moega poekotid.

Õmblesin 5 poekotti. Kõik taaskasutuskangastest, -pitsidest.


Mõned pildid lähemalt ka...


See on üks mu lemmikutest - lihtne pihlakaokstega kott.


Järgmine, romantiline on kombineeritud roosilisest linikust ja ruudulisest kandinakangast.

Sinine ja punane Skandinaavia ruudukardinakangas ning pitsitükk...


Siin on tasku väljaspool.



Retrokott: täpilised kangad ja roosidega linane (minu spiraalseelikust ülejäänud tükike). Sellel on ka tasku väljaspool.


See kott tuli päris suur - mõõtmed 44x47cm. Teised kotid on veidi väiksemad.


Minu teine lemmik, pigem sügisene - ploomide, lillede ja laia pitsiribaga.


See ilus kangas oli ka kunagi kellegi kardin. Natuke on mul seda veel. Arvan, et teen veel ühe samasuguse koti.


Veel mingi ports tükke on mul kottideks välja lõigatud, kuid need jäid esialgu ootele, sest üks õmblusmasina kate tuleb enne valmis õmmelda.

9. august 2013

Kootud suvekleit Juuni.

Esimene kleit, mille kudusin endale. Tütrele olen küll varem kleiti kudunud-heegeldanud, kuid mis viga alla 4-aastasele neid teha. Endale kleidi kudumine tundus suur ettevõtmine. 


Alustasin juuni alguses ning sama kuu lõpuks oli kleit valmis.

Esialgu võtsin eeskujuks ühe kleidi Dropsi mustrikogust, kuid ülemises osas jätkasin sakilist mustrit. Enne kaelust tegin veel mõned read ripsilisena - selline lahendus hakkas mulle endale väga meeldima ning arvan, et kui peaks veel sellise kleidi (sarnasest materjalist) tegema, siis teen ripsilist osa isegi veidi rohkem. Näiteks alustaks nendega kohe koos käeavadega.

Värvid panin järjekorda nii, nagu parajasti tuju oli. Ei jälginud mingit muud süsteemi, kui et alguses, seelikuosas on laiemad triibud ning üleval kitsamad.



Käeavadega jäin ka väga rahule - teadsin, et kleidi raskus venitab need nagunii veel suuremaks, nii tegin avad esialgu lühemad, kui proovilapi järgi oleksin võinud.


Lõnga nime kahjuks ei tea, kuid koostises on umbes 50:50 puuvilla ja viskoosi.
Lõnga kulus veidi alla 400 grammi, igat värvi (roosa, oranž, beež, lilla) ligi 100 grammi.
Vardad nr 3.









Väga mõnus, hästi langev kleit tuli. Kartsin, et palava ilmaga hakkab kleit keha külge kleepuma või venib vormist välja (viskoosisisalduse tõttu), aga need hirmud osutusid valedeks.

5. august 2013

Kellapesu ja -tuuning. Purekkari neem.

Teate küll seda naljalugu, kus tüdruk pesi kella "puhtaks" vee ja seebiga.. Novot, mina pesin ka - vee ja seebi ja nustikuga. Köögikell on meil kõrgel kapi otsas ja läheb üsna kiiresti nõgiseks. Tuleb ikka aeg-ajalt pesta. Aga seekord läksin nühkimisega liiale, kraapisin glasuuri lahti ning kell jäi näotuks. Tuli midagi välja mõelda. 

Kiire lahendus oli lilleline kangatükk, mille liimisin kellale PVAga.


Pühapäeval käisime tütre ja abikaasaga Purekkari neemel, mille otsal on Mandri-Eesti põhjapoolseim punkt. Esialgu tundus, et neem ei ole just väga pikk (pikkus on umbes 1,5 kilomeetrit). Arvasin, et 20-30 minutiga saab käidud. Tegelikult kulus üle 1,5 tunni. "Rada" on kivine, kuid ilus. Kuid väga palav hakkas - oli küll üsna tuuline ilm, kuid mida tipu poole, seda väiksemaks jäi tuul... Õnneks sai neeme kõrval olevas liivases lahesopis ujuda.







Ilusaid suuri kibuvitsamarju oli väga palju, kuid korjamiseks veel pisut toored.


Soolikarohtu oli ka palju. See meeldis herilastele. Kas sa näed, et ta tuleb...






4. august 2013

Pakutrüki ja tikandiga padjakate.

Muidu täiesti tavalisele rohelisele padjakattele tekitasin mõned lisandid. 


Pakutrüki tegin juba kevadel Kiriline stuudio kursusel.
Hiljem tikkisin põimitud sämppistes servad ja lisasin nööbid.



Pildid ka juba kevade lõpus tehtud...

1. august 2013

Lihtne heegeldatud kott. Jälle.

Või on see märss? Igal juhul selline pika "rihmaga" üleõlakott.


Materjaliks 2 tundmatut päritolu (ilma lõngavööta) pehmet puuvillast lõnga - beež ja valge - milledel panin otsad kokku. Mustriks tuli valida midagi lihtsat, sest kaks värvi koos on piisavalt kirju, et nagunii ei jääks keerulise mustri "ilu" paistma.

Koti põhja läbimõõt on 20 cm, kõrgus paelteni 25 cm.
Lõngakulu alla 200 grammi.
Heegelnõel nr 2,5.
Sees puuvillane vooder.



Olen oma tegemiste näitamisega ikka täiesti ajast maas. Näiteks see kott on valminud juba mitu nädalat tagasi. Veel üks kootud kleit ja kaks toppi, mõned õmblustööd, paar heegeldatud mütsi, kirikindad, Mustjala sukad, tikandiga kleit ja kes-teab-mis-veel ootab piltide tegemist või üleslaadimist. 

Sama hull on seis poolikute töödega... Tavaliselt on september see kuu, kus ma alustan mitmete uute töödega, aga tänavu vist ei jõua kõiki vanu selleks ajaks lõpetada Miks küll nii?