30. september 2015

Triibugeneraatoriga triibutatud sokid.

Varateismeliste poiste jalad kasvavad igal aastal - see pole mingi uudis. Seega tuleb  neile regulaarselt ka uusi sokke kududa. Nende musta-rohelisekirjude triibikute kudumiseks kasutasin erinevaid lõngajääke. Põhitooniks valisin tavalise Novita Nalle musta sokilõnga, triipudeks helerohelise ja mererohelise tviidlõnga ning oliivrohelise, mürkrohelise ja leherohelise villase :) Kõiki lõngajääke oli mul erinevas koguses - leherohelist kõige rohkem ja tviidlõngasid üsna napilt.
triibugeneraator
Vahelduseks lasin triibud endale "ette joonistada". Selleks kasutasin ühte toredat "mänguasja", mille Caitlin on avaldanud oma blogis www.biscuitsandjam.com. See on triibugeneraator, mis võimaldab minu (või sinu) poolt valitud värvidest moodustada erinevaid triibukombinatsioone. Seal tuleb
(punkt 1) valida vähemalt kaks värvi, 
(punkt 2) määrata ära, kas triibud võivad olla vaid 1-realised või 2-realised või 3-realised jne või nii ühe kui ka kaherealised ning lõpuks
(punkt 3) märkida, mitu rida sul kokku vaja on (maksimaalselt tehakse 100 rida).
Nüüd vajuta nuppu "Generate my Stripes" ja saadki esimese triibukombinatsiooni. Kui see kombo sulle ei meeldi, siis samadel tingimustel uute kombinatsioonide saamiseks tee lehele "refresh".

Päris tore, onju! Seal on küll mõningad puudused, näiteks värvitoonide vähesus või ebamugav salvestamine (mina kasutasin print sceeni, aga on ka muid võimalusi). 
Aga alustuseks on ikkagi tore...
Kui aga mõni lõngakogus on limiteeritud (nii nagu minul oli vähe tviidlõnga), siis on hea kasutada "Weighted Random Stripe Generator"i. Seal saab lõngakoguseid tinglikult ette anda:
(punkt 1) määrad värvikastis numbriliselt oma lõngakoguse, st vähese koguse märgistad numbriga "1", veidi suurema koguse numbriga "2" jne. Kõige suurema kogusega lõngavärvi tähistad muidugi ka kõige suurema numbriga (nt 10). Numbrid võivad korduda, st kui sul on punast ja sinist lõnga täpselt sama palju, siis ongi neile vaja sama number panna...
(punkt 2) kirjutad, mitu rida sul kokku vaja on (maksimaalselt tehakse 100 rida).

Mind rahuldas selline tulemus:



Seda triibustikku (suunaga ülevalt-alla) kasutasin säärel.



Päkaosasse kudusin triipe aga alt-üles ning mustad vaheread tegin alati kaks korda ettenähtust laiemad. Varbaotsad lõpetasin oma suva järgi.


See foto on tehtud päikese käes - värvid vastavad tegelikkusele.
Muud tehnilised andmed:
Vardad nr 2,5. 
Soonikus 4*17, sääres 4*14 silmust. 
Kaal kokku 91 grammi.
Suurus nr 40.   

24. september 2015

Ka kartulikott võib mõnel pildil päris hea välja näha.

Selline oversized tuunika ei ole küll mu mehe maitse ning juba üsna meie tutvumise alguses üritas ta mulle selgeks teha, et seesuguseid "kartulikotte" ma kandma EI PEAKS. Aga eks mina olen ikka omamoodi ja mis mina sinna teha saan, et just selliste lohvkate riietega on igapäevaselt kõige mugavam toimetada. 
Lõng: Scheepjes, Linen Soft (toon Heron), 47% puuvilla, 27% lina, 26% akrüüli; 50g/135m. Kulus 8,5 tokki ehk 420 grammi.

Lõnga oli mõnus kududa (nagu vist enamikke lina-puuvillaseguseid), kudum jäi ühtlane ja pehme. Mulle tundub see lõng vastupidavam (tugevam ja ei lähe nii kergesti topiliseks) kui 100% puuvillasisaldusega lõngad. Ainus (pigem negatiivne) üllatus oli see, et tokis tundus lõng toreda kerge läikega, kuid kudumis on vähemalt see toon küll ilma igasuguse läiketa, st mu tuunika on täiesti matt. 

Lõng tundub ideaalselt sobivat sisustus-kudumiteks (padjad, tekid, pesulapikesed) ja kottideks. Seda saab edukalt kududa ka kahekordselt võetuna. Rõivasteks, eriti sellisteks suurteks nagu minu tuunika, soovitan võtta ettenähtust veidi suurema numbriga vardad (lõngavööl on soovituslik vardasuurus nr 3,5), siis ei jää kudum nii raskepärane. Samas on see lõng palju kergem kui näiteks see Scheepjes'i nöörlõng, millest omale kampsiku tegin, mistõttu kasutaksin Linen Soft'i julgemalt ka suurteks esemeteks. 

Muide, väga meeldiv oli seda ka heegeldada, proovisin.

Vardad nr 3,5 (ripskoes alläär) ja nr 4.
Tunnen end alati ebamugavalt ja tõrksalt, kui pean siin jälle selliseid pilte postitama, kus ma ise poseerin. Olen tegelikult üsna häbelik, selline hall hiireke. Aga no see "kartulikott"-tuunika ei näeks riidepuu peal üldse miskit välja... 
Jaa... tuleb ikka modell või vähemalt papist? mannekeen hankida...

Pidid on tehtud Audru kandis, imelisel valge liivaga rannal. Sattusime sinna hommikul, pärast pulma-aastapäeva tähistamist - seepärast siis sellised fotod.
Ühed poisid Pärnu rannas.

19. september 2015

Väikese tüdruku müts - roosa ja lilledega.

Selle mütsi kudusin Annile juba kevadel ja tegelikult on see siit blogist vilksamisi ka läbi jooksnud - siin, tikitud tekkide postituses

Aga eile käisin Anniga jälle raamatukogus ja siis tuli kõik jälle meelde. Nii see, et mul ei ole tema mütsist eraldi postitust kui ka see, et ma plaanisin selle mütsi kohta juhendi koostada. 




Lõng: Hjertegarn, Roma  (50% puuvill, 50% akrüül; 50g/125m), mida kulus veidi alla 1 toki. Ise varusin lõnga topeltkoguses, sest arvasin, et üheks mütsiks kulub veidi rohkem lõnga. 

Seega, kui keegi soovib oma tütrele sarnast mütsi (peaümbermõõdule 52-56 cm), siis kirjuta mulle anneli.tender@gmail.com.

Vardad: (sukavardad ja ringvardad) nr 4 ja soonikuks nr 3.
Tasuta juhendi leiad siit.


Ja see kõik tuli mulle meelde mitte lihtsalt sel põhjusel, et ma Anniga jälle raamatukogus käisin, vaid hoopis seepärast, et Ann ei tahtnud jälle raamatukogust ära tulla. Ma ei hakka siia lisama seda kurvasilmset pilku, kui ma talle ütlesin, et nüüd on aeg lahkuda, aga ta oli tõesti väga kurb. Kõik need printsessidega ja haldjatega raamatud on ju nii ilusad (ja roosad). Ning ma pean tunnistama, et ma ei ole talle ühtegi sarnast raamatut ostnud - kõik lasteraamatud on meil vanast ajast, st mu endi lapsepõlvest, või siis poisteajast - seega vähemalt 10 aasta vanused (poistekad)... 
Niisiis tuleb mul minna kas raamatupoodi või teha Annile raamatukogu lugejakaart (viimase pean ma vist talle järgmisel aastal nagunii tegema, sest siis läheb ta 1.klassi, JUBA!!!).


14. september 2015

Tikandiga baklažaanililla vest.

See baklažaanililla vest (või varrukateta sviiter) tuli minuga juba eelmine talv poest kaasa. Imepehme (sünteetika, puuvilla ja angoorasegu materjal; tootja Ann Taylor), mõnusa sügisvärvi ja sobiva pikkusega kudum tundus just üht erilist (aga lihtsat) tikandit vajavat. Ja kuna Tiina oli mulle millalgi toonud hunniku vanu erinevas toonis oranžikaid lõnganutsakuid, siis siia peale ma need kandsingi.

Tikand on tõeliselt lihtne - kasutasin vaid linnusilmapistet. Et jääks pisut korrapäratum mulje, siis lillede kroonlehed tegin erineva pikkusega. 
Lilledel on südameks suured tumepunased klaashelmed.


9. september 2015

Need imelised lillelised kangad...

Romantilistest kangastest on ikka tohutult mõnus midagi õmmelda... Seda eriti siis, kui küpsevate suveõunte lõhn tikub lahtisest aknast tuppa ja viimased saialilled hakkavad vaasis närbuma. Nii ma vuristan masinaga ja mõtlen möödunud suvele, kus päikest oli küll vähevõitu, kuid elamusi siiski piisavalt...


Need imelised lillelised ja triibulised kangad olen kõik ostnud mõnest teise-ringi-poest. Kuna mu garderoobi põrandale on sarnaseid puuvillaseid kangajuppe kogunenud juba mitme hunniku jagu (kokku nii kaks meetrit ikka), siis hoidun ma viimasel ajal (so vähemalt pool aastat) riidekaupa müüvate taaskasutuspoodide külastamisest. Tegelikult tegi "loobumise" lihtsamaks asjaolu, et mu õmblusmasin oli katki. Just see teadmine, et nagunii ma ei saa õmmelda, aitas kodust kangakogust kontrolli all hoida. Jah, stabiilsena hoida, aga mitte vähendada...

Aga mul on nüüd uus õmblusmasin :) Ja seega saab jälle õmmelda, st kangahunnikut vähendada. Niisiis vuristasin kokku ühe suvise komplekti - lauakatte, pajakindad, pajalapid ja põlle.

 
Seoses taaskasutuspoodidega... Mul on tegelikult veel üks kirg - vanad nõud. Aga mitte kõiksugu nõud. Minuga tulevad kaasa need, kus on midagi sinist (mida rohkem, seda uhkem) või need, millel on sang (või sangad). Veel parem, kui on nii sang kui ka sinine :) Eriti meeldivad mulle kannud ja vaasid, suured vaagnad ja kausid... nii keraamika kui ka klaas. 
See mõnus piimakann oli väikese praoga ja anti mulle "kauba-peale". Nüüd on kann mul õues lillevaasi eest. Vett ta muide läbi ei lase.

3. september 2015

Sohiseelik.

Sohiseelik on väikese tüdruku pikk ja romantiline uuskasutus-seelik, mis on tehtud kellegi suvetopist või -tuunikast (no need õlapaeltega puuvillased jupatsid, mis vaevu allapoole tagumikku ulatuvad - ma ei mäleta, et oleksin näinud kedagi selliseid kandmas, aga teise-ringi-poodides neid müügil on ja küllap siis kuskil, nt Norras-Rootsis neid ka kantakse...) vms kergest ja piisavalt avarast riide-esemest, mille oluline komponent on allääres olev satsiriba. Satsiriba annab sohiseelikule astumisruumi ja soodustab keerutamist. 



Satsitopi eeliseks on see, et ei pea alumise ääre (ja satside) viimistlemisega vaeva nägema.

Sohiseelik valmib imekiiresti - Humanast vms kauplusest ostetud topilt tuleb maha lõigata ülemine osa, selle asemele lisada värvel või kui potentsiaalse seeliku pikkus ja materjal kannatab, siis teha kummikanal samast topist. Nüüd ajada kanalisse sobiva pikkusega kumm ja ongi olemas! 

Annile olen viimase kolme aasta jooksul teinud kolm sellist seelikut (erinevat muidugi). Paar satsiga hilpu ootavad kapis, et minna ümbertegemisele siis, kui eelmised "hävivad".

Seekord oli tingimuseks, et "ei oleks roosa". Tore ju!