15. oktoober 2020

Pikk ja sakiline mantel.

Lapsena ei saanud ma aru, miks nimetatakse hommikumantlit just HOMMIKUmantliks. Ma ei kasutanud ju seda kunagi hommikuti - ikka pigem õhtuti, pärast vannis või dušši all käimist tõmbasin endale hommikumantli selga. Nii et õigem oleks tundunud, et see pehme ja soe frotee- või flanellürp oleks olnud ÕHTUmantel. 

Nüüd, täiskasvanuna, pole muidugi erilist vahet, kuidas seda ürpi nimetada - ma kannan erinevaid sooje toamantleid vastavalt vajadusele nii hommikul kui ka õhtul. Miskipärast on just hommikul vaja soojemat kehakatet ja selle jaoks on mul üks mõnus villane soonikkardigan, mis on vist juba üle 15 aasta mu hommikuid saatnud. Kasutan seda vahest ka argipäeva õhtuti, aga pärast sauna või õhtust dušši tõmban ümber keha pigem vana hea froteemantli või suviti siidist kimono. 

Aga see mantel, mille ma nüüd kudusin... kui sellele vöö peale tõmmata, tekib samasugune hommikumantli-tunne nagu vanasti. Seda nii mugavuse ja pehmuse pärast, aga ka visuaalselt. Isegi tütar mainis ära... Kuid see on ikkagi pigem õhtumantel - sobib kanda nii sumedal suveõhtul kui ka soojal sügisõhtul. No pigem mitte kodus, vaid ikka õues :) 

Lõng: Drops Andes (65% vill, 35% alpaka; 100 g/90 m), mida kulus kokku veidi alla 1500 grammi. Sinist ja heledamat lillat lõnga läks mantlisse 3 palli, tumelillat, roosat, oranži ja musta 2 palli ning helesinist 1 pallike. Vardad olid numbriga 6 mm.

Pildistas mu poeg Märt.

Pildid tegime Rakveres, uuendatud Vallimäe vabaõhukeskuses. Et nautida kaunist haljastust ja valgustust ning tajuda nõlvade kumerusi, soovitan sinna jalutama minna ka niisama, ilma ürituseta. Praegu pole taimed veel eriti suured, nii et ka kiviseinte ilu paistab hästi välja. Ja muidugi on kogu ümbritsev loodus vallimäele kauniks raamiks.

Too päeva seal Rakveres kimbutas meid väga külm tuul, nii et mul on kampsuni alla peidetud veel dressipluus, mis teeb mind eriti laiaks :) Ja sõrmed oleksin tahtnud kogu aeg sügavale taskutesse suruda... Eks ma surusingi, sest õnneks olin mantlile ju taskud kudunud.

Päike oli parajasti loojumas vallimägede taha, aga orus oli tänu valgele seinale ikka hea valgus.


Alumisel fotol on väike amfiteater, mille keskel paikneb Üllar Saaremäe hologramm. Saaremäe jutustab huvilistele paiga ajaloost. Loe ka näiteks siit.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

7. oktoober 2020

Maailma suurim ja ägedam Muhu suka näitus.

Kas te olete juba käinud maailma kõige ägedamal ja suuremal ja värvilisemal sukanäitusel? Tartus, Eesti Rahva Muuseumis (ERM) on kuni jaanuari lõpuni üleval näitus nimega "Meie argipäeva vidussepidamise aeg", kus saab näha 150 käsitsi imepeenikeste varrastega kootud sukka. Näitusele on jõudnud erinevatest Eesti muuseumites leiduvad vanad Muhu kirisukad, mõned erakogus olevad kaunitarid ning suur hulk uusi, aga vanade tavade järgi kootud sukki. 

Uute sukkade kudujad on Facebooki grupi Kudujate Koopiaklubi liikmed. 2018. aastal andsid selle grupi naised lubaduse kududa jaanipäevaks ehtsad Muhu sukad. 61 kõige püsivama ja kangema ja ägedama naise sukad ongi nüüd näitusel.  

Siin on Jana, mina ja Heli. Näituse seinale on seatud "tapeet", kus kõik kudujad hoiavad käes enda kootud Muhu sukkasid. Fototöötlus on meid viinud 100 aasta tagusesse aega. Aga sukad on ikka päris - need ei ole fotodena :) 

Neid uskumatult peeneid ja tiheda koega, keerukate mustritega ning rõõmsalt värvilisi, kuid samas maitsekaid sukkasid lihtsalt peab nägema (ja imestama, kuidas seesuguseid küll vanasti hämarates taludes kududa suudeti). Kohapeal on võimalus ka ise sukakudumist proovida - selleks on näitusesaali ootele pandud paar poolikut sukka. 

Muide, laupäeviti on muuseumis kohapeal paar koopiaklubi sukakudujat. Nädal tagasi käisin koos töökaaslastega näitust uudistamas, aga äkki õnnestub ka mul novembris kohapeale kuduma minna...


Minult on näitusel kaks sukka: ühed on üleni kirjatud, teised kootud ja tikitud.

Minu esimesed Muhu sukad olidki ju tikitud. Need olid mulle justkui väljakutse, kuhu sain rakendada oma kahte kirge - kudumist ja tikkimist. Soov kududa ka peenekirjalised (kindlasti kärbestega) sukad tuli siis, kui nägin teiste kudujate imelisi värvilisi sukkasid. Kui Facebookis kuulutati välja eelmainitud ühiskudumine ja Saara Kirjastusest sai osta vajalikke lõngasid, oligi otsus kindel – jaanipäevaks peavad valmima mu enda pikad kirjatud Muhu sukad. Selleks oli aega 6 kuud. Kuna mu tikitud sukad ulatuvad põlve alla, siis uued sukad otsustasin kududa nii pikad, et põlv jääks peitu.

Peenikeste varrastega kudumine mulle probleemiks ei ole – sõrmikuid olen teinud mitmeid. Ja iseendale on hea kududa, sest sukka saab jooksvalt jalga proovida. Proovikiviks oli viimane oranž blokk, mis tuli teha nii avar ja veniv, et läheks üle kanna, kuid samas jääks mu peenikese pahkluu peal ikkagi piisavalt kitsas ja ilus. Seda osa harutasin paar korda kindlasti.

Tikitud sukad ei pidanudki algul näitusele minema - juhused mängivad siin oma rolli. Loodetavasti ei ole need seal väga kontekstist väljas :) Mina aga saan topelt uhke olla :) 

Ja teie kõik nautige näitust!


Ja küsi muusemipoest imekaunist näituse kataloogi, mis lisaks fotodele tutvustab ka uute sukkade kudujaid ning tutvustab Muhu suka kudumise kunsti. 

Kes tõesti näitusele ei jõua, saab kataloogi tellida Saara Kirjastuselt.
Näituse kuraatorid on Anu Pink, Anu Kabur, Anneli Kenk, Heli Kiverik ja Kudujate Koopiaklubi. 

Näitust saab külastada kuni 31. jaanuarini 2021. aasta. 
NB! esmaspäeval ja teisipäeval on ERM suletud!
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

26. september 2020

Soonikkleit.

 

See on natuke nagu nööbi külge mantli õmblemise jutt.. Aga mul jäi sellest lainelisest suvetopist üle paras ports sini-sinist puuvillast lõnga. Ühtegi head ideed selle kasutamiseks ei tulnud. Suvel aga märkasin ühe moeblogi lehel triibulisi trikookleite - selliseid allapoole põlve ulatuvaid mugavaid kleite, mida saab kanda nii palja sääre kui ka retuuside või teksadega. Mõtlesin, et miks mitte kududa selline endale ise. 

Jah, just ise ja soonikkoes, sest ma ju EI ARMASTA SOONIKUT KUDUDA!! See on ju selline aeglane ja üksluine kudumine... Mõnikord takerdub sooniku taha uue sokipaari alustamine. Teinekord venib kampsuni lõpetamine just seetõttu, et jäänud on teha veel soonikkaelus või varrukaotsad... Vahest valin aga sooniku asemele mõne huvitavama koe. Seekord aga pidin ületama oma mugavustsooni ning soonikus kuduma terve kleidi!! 🙂 

No enamus lõnga tuli küll nüüd juurde hankida, sest 100 grammist ei saa isegi varrukaid...





Lõngad: Kõige rohkem läks siia beeži puuvillast lõnga Drops Muskat (50g/100m), mida kulus koguni 10 tokki ehk 500 grammi. Lisaks kasutasin ära ühest varasemast tööst üle jäänud valget viskoosi-puuvilla segust lõnga Drops Belle (53% puuvilla, 33% viskoosi ja 14% lina; 50g/120m) ning eelnimetatud sinist puuvillast lõnga, mille täpne päritolu ja jämedus on lahtine. Igal juhul klappisid need kolm erinevat lõnga hästi kokku.

Kleit kaalub kokku 700 grammi.

Vardad olid põhiosas numbriga 4,5 mm. Äärtele (u 5 cm laiuste) soonikute kudumisel kasutasin vardaid numbriga 3 ja 3,5 mm. 

Kleidi kudumist alustasin ülevalt. Kudusin ühes tükis ringselt. Seljale arvestasin alustades 43 silmust, ette 52 silmust ning mõlemale õlale 10 silmust. Kokku seega 115 silmust.

Tasku tegin seda värvi jääkidest, mida veel järgi oli jäänud. Nagu näha, siis beeži tooni nappis :)


Lõpuks on mul üks kleit, mida sobib hästi kanda ka laiemate pükstega.


Keraamiline kaelaehe on soetatud Astangu kooli (Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse) õpilastelt.


Eelmisel nädalavahetusel käis Tallinnas Pärnu mnt all, jalakäijate tunnelis vilgas tegevus: sealsed grafiti-seinad said uue ilme. 


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

9. september 2020

Suvest sügisesse kudum.


Panin kudumi selga ja jalutasin Lätis ringi. 


Kuigi olin veidi muretsenud, et sellised soonik-äärega poolvarrukad võivad ehk pikemal kandmisel küünarnuki kandis häirima hakata, siis tegelikult oli kõik väga mugav. Nii varrukas kui ka soonik on piisavalt avar. 

Kogu info lõnga ja kudumi kohta leiab siit.


Need pildid tegime Valmieras, Gauja jõe ääres, kus asub pisike ja madal, aga moodne (mitmeid auhindu saanud) vaateplatvorm. Otsi infot näiteks siit


Jõgi on siin lihtne ja rahulik, liivakaldad on kohati üsna rohtu või võssa kasvanud. 


Platvormile pääseb läbi suure pargi.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

3. september 2020

Träpsuline roheline


Kui ma siin mitme eelmise kudumi puhul olen olnud üsna kahtlev, et kas sviitri pikkus või laius on ikka õige ning kui pikk peaks olema topi varrukas, siis seekord teadsin ma täpselt, et tahan üsna laia toppi. See tähendas, et lai pidi olema nii kehaosa kui ka toredad, veidi puhvis varrukad. Topi ja eelkõige varrukate pikkust dikteeris aga olemasoleva lõnga kogus (mul oli seda vaid 6 tokki). Nii kudusingi seekord ülevalt alla ning pigem lühema topi, aga kui varrukateni jõudsin, siis need said täpselt nii pikaks, kui palju jagus lõnga. 


Lõng on 100 % puuvillane, sile ja üsna peenike. Need toredad värvilised träpsud on pisut paksemad ja õhulisemad kui lõng ise. Kududa oli hea, kudum jäi kerge ja õhuke. 

Lõng: Schachenmayr Catania Flammé (100% puuvill; 50g/120m), mida kulus 6 tokki ehk 300 grammi.
Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikus 3 mm).

Algul arvasin, et selle kirju lõnga puhul ei hakka mustreid kudumagi, aga katsetasin ja leidsin, et ümmarguse passe võib viklite ja aukudega teha küll. Pea-asi, et koekiri oleks pigem suur. Sobiva koekirja kujundasin ise. 


Kehaosast ei ole näha, aga selle lõnga koepind kisub veidi viltu. Eriti tugevalt oli seda märgata alumise sooniku puhul. Seepärast kudusin sooniku hoopis edasi-tagasi ning jätsin külgedele lõhikud.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee


Muidugi tulevad topp-seljas-pildid varsti ka...

28. august 2020

Kas sobib pükstega?

Kuidagi on nii, et mu kampsunite (aga ka kootud-heegeldatud kleitide) puhul on kõige suurem küsimus see, kui pikad nad teha. Kui kampsuni pikkus sättida kleidi järgi (st, et neid sobiks kanda kleidi -seeliku peal), siis ei sobi sama kudum mitte kuidagi pükstega ning vastupidi - pükstega sobiv kampsuni jääb seelikuga kandmiseks tavaliselt liiga pikaks. 

Kahjuks on nii ka seekord: hakkasin oma uut unistuste jakikest erinevate pükstega sobitama ja ei leidnudki ühtegi meelepärast kombinatsiooni. Ma ei teagi, kas mu kehakuju on nii vale (no ma tean küll, et taljet mul eriti polegi ja ülakeha on liiga lühike) või on kõigil naistel sarnane mure...

Igatahes, lõpuks leidsin ma teksapükstega kandmiseks sellise lahenduse, et klapitan jaki alla pikema kitsa särgi. Võimalik, et triiksärk sobiks ka... pole veel katsetanud. Muidugi, see pole mingi minu leiutis - eks ikka see ammuunustatud vana :)



Andmed lõnga jms kohta leiad eelmisest postitusest.

Piltidega oli nii, et kodus vaatasin, et tuleb ilus päikeseline õhtu - teeks kähku ühed kampsuni-pükste fotod, aga ma ei viitsinud make up´i teha. Mõtlesin, et panen oma suured päikeseprillid ette ja küll saame kuidagi hakkama. Kui aga metsatukas pildistamiseks läks, siis polnud mu prille enam kuskil - koju olid jäänud. Nii ma siis olen just niisugune nagu olen :) Tere õhtust!


Lõpetuseks mõned fotod Lätis asuvast vesiveskist. Ķoņi veski asub vaid 5 km kaugusel Läti-Eesti piirist. Veski on u 210 aastat vana. Seal peetakse erinevaid üritusi, nt pulmi, aga ka käsitöö töötubasid. 


Veskis töötavad vanad villatöö-masinad ja eritellimusel tehakse lõnga. 


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee