29. mai 2020

Tikitud kaunitarid 2.


Nende sukkade tegemisel ammutasin inspiratsiooni ERMis (A625:48; www.muis.eeasuvatelt vanadelt muhu sukkadelt. Leidsin sealt uusi huvitavaid mustreid, väikeseid detaile ja sooniku alla toreda rohelisepõhjalise kirjamustri. Tikandite taustavärvis ei tahtnud ma siiski seda pruunikat lõnga kasutada ja nii kudusin suka ikka roosa-valge-rohelise kombinatsiooniga.  Originaalsukkade puhul on huvitav see, et esimese ja tagumise poole mustrid ei ole alati samasugused. Mina tegin need üsna sarnased - väikesed erinevused on mõne lehe või rootsu värvis ja arvus. 


Sukad on kootud tavapärase 8/2 lõngaga ja number 1,5 varrastega. Kude on siiski hästi tihe, sest mul on tugev käsi.

Soonikus (2+1) on 132 silmust.

Soonikus kasutatud neolõng ja roosa taustalõng on mu enda värvitud, teised lõngad on nö vabrikulõngad (peamiselt Aade lõng ja Saara lõng).

Valged otsad kudusin peenikesest sokilõngast Novita TicoTico (100g/400m; 75% villa ja 25% polüamiidi).


Andsin eile tellijale uued sukad üle. Daam ütles nii ilusasti, et see pole lihtsalt käsitöö, vaid kunst. Jah, olen nõus - muhulased oskasid seda värvilist ja kaunist kunsti! 


Seekord püüdsin ära mõõta, kui kaua selliste sukkade kudumine, tikkimine ja viimistlemine kokku aega võtab. Tuli ligi 70 tundi ehk pea-aegu kahe tiheda töönädala jagu tegemist, mis minul võttis tegelikult aega siiski üle kahe kuu, sest kitsas kohas (sukasääres) tikkimist tegelikult 8 tundi päevas siiski ma teha ei suuda - näpud ja randmed kipuvad kangeks minema. Ja kuigi kogu protsess on nii põnev ja ilus, on hea kogu töö jaotada ära pikema perioodi peale.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

21. mai 2020

Kiiresti on vaja ühte sooja kampsunit.


Mul on sageli (ja eriti nädalavahetustel) nii, et kui meil perega on kuskile kodust välja minek, siis ega täpselt teagi, kuhu lõpuks jõuame. Kas väljaminek piirdub vaid poeskäigu ja/või kino külastusega või lisandub ka mõne muuseumi külastustus või õunasöök kohvikus, äkki jääb teele hoopis mõni matkarada. Ei me ette tea... Aga kui sellisel päeval on ilm külm või hall ja ilane, siis tahaksin selga tõmmata midagi lihtsat, mugavat ja sooja. Et ei peaks palju sättima ega mõtlema... Venitaksin teksad jalga, kampsuni selga ja minek... või pea-aegu nii :) 

Just sellest tundest ajendatuna hakkasingi endale eelmise aasta lõpupoole head paksu kampsunit kuduma. Meelepärase mustri kavandasin ise - miskipärast oli mul silme ees just selline jõuline põimitud rombidega pilt. Natuke kartsin küll, et äkki teeb taoline muster mind väga laiaks, aga pole üldse hull, eks.


Kampsuni kehaosa on kootud alt üles ringselt. Külgedel on mõned kasvatused. Varrukad kudusin eraldi ja õmblesin külge. 


Lõng: Drops Andes (65% villa, 35% alpakat; 100 g/90 m), mida kulus 850 grammi ehk 8,5 pallikest.

Vardad olid numbriga 6 mm.

Kuna lõng on jäme ja vardad vastavalt sellele ka jämedamad, siis ei kulu sellise lühema kampsuni kudumiseks väga palju aega. Koekirjaliste varrukate kudumine on küll paras tüütus, aga paari pika nädalavahetusega saab kampsuni ikkagi valmis.

Kampsun on väga pehme ja soe. Üldjuhul ei pea sellele panema midagi alla, sest lõng ei ole üldse kare ega torgi. Olen kampsunit saanud juba korduvalt kanda (no on ju vastavad ilmad) ja selle praktilisuses veendunud. Soovitan!!


Pildid on tehtud möödunud nädalavahetusel Järvamaal, Öötla mõisa härrastemaja ja selle kõrval, mahajäätud olemisega maja ees. 


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee


Teksadega on ikkagi kõige mõnusam...

16. mai 2020

Triiksärkidest seelik.


Ka mehed armastavad sinist... Ehk vaatasin oma kogumiskappi ja avastasin, et seal on üsna palju siniseid triiksärke. Lisaks olin kunagi ühest teiseringi-poest soetanud ühe miniseeliku. No nii lühikese, et see küll ei saanud midagi varjata 😁 Aga mulle sobis see imehästi, sest plaanisin sellele paraja jupikese alla sokutada. Kuna mäletasin, et eelmisel suvel oli mul probleem just lihtsate pikkade seelikutega (või õigemini nende puudumisega), siis õmblesingi muruni ulatuva lapiseeliku - sellise, kuhu külma ilmaga püksidki alla ära saab peita (või kummikud nagu nendel piltidel). 


Kuna tahtsin lihtsat praktilist seelikut, siis ma ei hakanud seda väga laiaks ajama. Hirmus laia lapiseelikuga on autos üsna tüütu...

Ülemisel real on vaid 6 ruutu, keskmisel 8 ja alumisel 10 lapiruutu. Iga lapike oli mõõtudega 25 x 25 cm (koos õmblusvarudega)...

Suure õhinaga lõikasin välja nii palju lappe, et mul jäi neid rohkem kui ühe seeliku jagu veel ülegi. Ei tahtnud jääke kuskile "lattu" ootama jätta, vaid õmblesin neist õele ka ühe lapiseeliku, küll ilma teksaseeliku-osata. Ja need lapikesed, mis veel üle jäid, läksid lapikleidi sisse. Aga sellest mõni teine kord :)


Minu meelest on sellise seeliku puhul väga oluline, et ülemine osa (teksaseelik) istuks seljas hästi. Minul ikka hullult veda, et nii täpse seeliku leidsin.





Pildid tegime juba märtsi lõpus Kõnnu järve matkarajal, Raplamaal.


Ilusat nädalavahetust!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

11. mai 2020

Laiad triibud.


Hetk tagasi sadas õues suuri vesiseid lumeräitsakaid. Maapind oli juba valge. Akna taga rikkalikult õitsevad ploomipuud pidid välja kannatama paaritunnise lörtsi kasuka. Loodan, et see ei häirinud nende tolmlemist...


Seda kampsunit hakkasin kuduma sügisese Berliini reisi tõttu. Mul ei olnud reisile kaasa võtta ühtegi sellist kudumit, mida oleks sobinud lennukis kududa (no et töö oleks pigem jämedamatel bambusvarrastel ning mitte väga keeruline). 
Samas olid mul kodus olemas mõned kasutuseta seisvad mohäärilõngad - neli valget, kolm virsikutooni ning paar imelist helesinist pallikest. Olin nagunii plaaninud kududa üht laiatriibulist heledat sviitrit, kus kaeluses oleks 80ndate aegne sirge soonik, mis ulatuks õlgadeni - nendest lõngadest tundus, et võiks midagi isegi kokku kombineerida. Joonistasin kodus mõned triibukombinatsioonid, arvutasin välja triipude umbkaudse laiuse ning panin kampsuni juba enne reisi järje peale. 

No eks ma pidin ikka korduvalt harutama ka, sest kuigi esialgu võivad ju lõngad tunduda pea-aegu ühejämedused, siis tegelikkuses selgub tõde ehk see, et mõni lõng kahaneb kiiremini kui ma eeldasin. Lõpuks pidin valget lõnga isegi juurde hankima, sest muidu oleksid mu sviitril vaid poolvarrukad tulnud :) 



Kampsun on alustatud alumisest äärest. Kudusin paar ringi parempidid ning siis tegin hulga lühendatud ridasid, et sviiter jääks tagant pikem. Kogu selle osa tegin juba kodus, sest reisil on pisut tülikas jälgida, et kõik täpselt klapiks ja ka mõõdud tuleksid sobivad. 

Muretsesin veel, et ehk tuleks lühendatud ridade käigus silmuseid ka veidi juurde kasvatada, et äär oleks pisut rohkem pingul kui ülejäänud kehaosa ja ei hakkaks rullima, aga selgus, et see mure oli asjata - vähemalt mohääri puhul sobis hästi, et mingeid kasvatusi (ega kahandusi) ei pidanud tegema. 




Berliinis leidsin ühest lõngapoest sobiva jämedusega hõbelõnga, mida olin juba varem tahtnud sellel kampsunil kasutada, aga ei viitsinud siin Eestis kuskilt eraldi otsima minna. Mingi osa kampsunist oli selleks hetkeks juba valmis ja ma ei raatsinud enam harutada ka, nii et nüüd on hõbedased triibud vaid ülevalpool. 


Mohäärlõngad:
Misty, Patons (virsik; 25g/150m; 70% mohääri ja 30% polüamiidi), mida kulus 3 tokki;
Kiddy, Emmeby (helesinine; 25g/240m;  70% tallemohääri ja 30% polüamiidi), mida kulus veidi alla 2 toki;
Alvita, Pukas  (valge; 25g/130m;  82% mohääri ja 18% polüamiidi), mida kulus 4 tokki;
Kidsilk Haze, Rowan (valge; 25g/210m;  70% mohääri ja 30% siidi), mida kulus 1 tokk.

Hõbelõng: Adriafil, Odeon Lamé (25g/100m; 64% kuprot ja 36% polüestrit).

Et kõik mohäärlõngad olid imepeenikesed, tasus kampsuni jaoks neid kahekordsena võtta.  Ka nii tuleb kudum niivõrd õhuke, et mina panin mohäärlõngade kõrvale jooksma veel peenvillase lõnga (õnneks on mul mõnesid tikkimiseks mõeldud peenvillaseid lõngasid varutud kerakestena ja erinevates toonides nii, et sealt leiab hädapäraseid materjale ka kudumiseks). Aga näiteks virsikutooni kõrvale võtsin Merino Lace, Austermann (25g/350m, 100% meriino).

Kampsun kaalub kokku 240 grammi.

Vardad olid numbriga 4 mm.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

5. mai 2020

Teksakleit.


Olen eriolukorra ajal pea-aegu iga päev veidike õmmelnud - tavaliselt 1-2 tundi, vahest harva ka kauem. Selle ajaga on mul õnnestunud valmis õmmelda 2 paari pajalappe, 8 poekotti, 1 väike üleõlakott, 2 lapiseelikut, 1 lapikleit, 1 "vanast uus" teksakleit ning kohendada või parandada päris mitu riideeset. Isegi oma kootud pitskleidile õmblesin lõpuks voodri (küll on tore, et mul voodririie oli juba enam kui aasta riiulis ootamas). Järge ootavad veel ühed punased pidžaamapüksid ja üks kirju kleit...

Tänastel piltidel on teksakleit, mis on valminud ühest tuunikast, mis oli mulle puusadest kitsaks jäänud, ja peamiselt kolmest paarist teksapükstest. 


Tahtsin kleidi õmblemisel kasutada just suuri tükke ja voltida neid nii, et kleit läheb alt järk-järgult laiemaks. Kõik õmblused viimistlesin sik-sakiga ja kangad asetasin kokku nii, et üks serv jääb töö paremale poole ja teine allapoole, seda lootuses, et aja jooksul muutuvadki kangaääred pisut rohkem narmendavamaks. No eks näeme...


Värvivaliku mõtlesin enne läbi. Veidike õhemate ja pehmemate teksapükste seast valisin välja võimalikult tumeda sinise, mille panin külgedelt alla jooksma. Üsna kulunud keskmise tooniga sinine läks ette-taha. Alla külgedele panin kõige heledama sinise, mille leidsin. Päris allaäärde läksid jäägiribad. 



Taskud on muidugi pärit mu vanadelt teksadelt. Kleidil võiksid olla küll suuremad taskud, nii et telefongi ära mahuks, aga üritan hakkama saada... Tegelikult katsetasin suurte taskutega ka, aga need ei sobinud visuaalselt  - hakkisid hoopis küljetükid ära. Kõige parem oleks vist teha küljetaskud, mis oleksid küljeõmbluste sees 😐



Käisin kleidiga kuskil Väätsa kandis matkamas. Oli täitsa mugav - jahedamaks suveks ideaalne "telk" igapäevaseks trööpamiseks 😎



Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

26. aprill 2020

Tikitud muhu sukad on veel pooleli.


Täna on vähe juttu. On pildi-pühapäev.
Need sukad on veel pooleli. Kui hästi läheb, siis kudumisega saan õhtuks ühele poole. Aga siis hakkan lõngaotsi peitma ja viimistlema (pesen ja vormin). 


Üks sukk on valmis. Teisel tuleb kududa veel päkk ja varbaots.



Leedrid hakkavad varsti õitsema...







Head pühapäeva õhtut! 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee