Kirsipunane müts ja karvane kaelus.

Kudusin mütsi ja kaeluse. Need valmisid juba rohkem kui kuu tagasi ning on juba aktiivses kasutuses, kuid nii tumeda punase pildile saamisega tuli veidi rohkem vaeva näha. 

Ja veel selgus, et kuigi müts ja kaelus on silmale suhteliselt sarnast tooni, siis fotodel on erinevus vägagi tugev. Need on kootud erinevast lõngast ja küllap siis lõnga tekstuur mõjub fotosilmale erinevalt.

Kaeluse kudusin pehmest ja kohevast lõngast Fonty Ombelle (70% kid mohäär, 25% vill, 5% polüamiid), mis on veidi paksem kui enamus mohäärlõngu (50g/145m). Hästi mõnus oli sellest kududa ja mõtlesin, et mohäärsviitriks sobiks see lõng ka hästi.
Lõngakulu 2 tokki ehk 100 grammi.
Ringvardad nr 6.
Alustasin 72 silmaga, lõpetasin 108-ga. Kaeluse pikkus on 50 cm.

Kuna nii tumedal ja karvasel lõngal pole mustrit nagunii eriti näha, siis valisin mustriks lihtsad 3+3 aukudega palmikud.

Müts on palmikute, nuppude ja pärlitega. Kudusin selle villa ja alpakasegusest lõngast Greenland, Coats HP (50% vill, 35% akrüül, 15% alpaka). See on mõnus ja paks lõng. Mütsi saab ruttu valmis. Kuid tundlikele hoiatuseks tuleb mainida, et sellest lõngast müts ajab otsaesise pisut-pisut kihelema. Sellest hoolimata on müts saanud minu lemmikuks - see on tõeliselt soe.

Lõngakulu 3 tokki ehk 150 grammi.
Ringvardad nr 4.

Alustasin 88 silmaga, 9.real kasvatasin 96-le. Palmikuid on 8 ja selleks, et alläär ilusti hoidma jääks (soonikut ju pole), tegin algul palmikute vahele mõned ripsiread.

Ilusat aasta lõppu ning kõike toredat algavaks aastaks!

Elus ja eluta ehted.

Ma ei ole just suurem asi ehtekandja ning käevõru kannan ma üliharva, vast eriti pidulikel üritustel. Ükspäev mõtlesin, et äkki on see seepärast nii, et mul ongi vaid üks ülipidulik käevõru - õe kingitud kuldsete-hõbedaste-mustade kividega kaunitar. Aga kui mul oleks üks tagasihoidlikum pruun, väikese tikandiga, pisikeste pärlitega, äkki siis...

Tegin nõelvilditud rõnga.

Minu koeraunistus algas juba lapsepõlvest, kuid esimese päris oma koera sain 6 ja pool aastat tagasi. Siin ta on, meie Bruno - kurvasilmne koerake. Perenaine, kes koerapoja meile siis müüs, ütles, et "vaadake ette, et lapsed teda nende silmade pärast paksuks ei toida".

Aga miks ta siis nüüd siin pildi peal on? Lihtsalt sellepärast, et kui ma fotoka välja võtsin, siis oli ta ainuke kuuse all poseerija. Ja tegelikult olid ta jõulud ka sel aastal erilisemad - ta sai oma jõulukingi. Ja veel: ta sõi salaja pooled meie isetehtud piparkookidest ära... Jah, isu on tal hea, aga pole ta mingi paksuke...

Sel aastal kaunistasime jõulukuuse punaste ja kuldsete ehetega. Ehete värvi lasen valida oma noorimal pojal - miskipärast on see talle oluline... No eelmine aasta soovis ta siniseid ehted - see oli raske pähkel, sest kodus olid meil vaid üksikud sinised ehted ja kaubanduses domineeris hoopis lilla.
Aga punane on ju klassikaline jõuluvärv...

Rahulikku jõuluaega ja rõõmu südamesse!

Vilti ja pitsi.

Katsetasin jõuluehete tegemist heide ja pitsiga. 

Õige kuju saamiseks kasutasin piparkoogivorme. Pärast katsin ehted pitsiga, töötlesin veel nõelaga ja kaunistasin pärlitega. Tõesti lihtne...

Jälle jõulukuulid.

Vilditud jõulukuulid on õrnad, kerged, pehmed ja ilusad. Mulle väga meeldivad..., isegi veidi rohkem kui mu heegeldatud kuulid.

Ma ei toksinud neid väga kõvaks - pigem jäid nad õhuliseks, meenutades mulle vastsadanud pehmet lund...

Heegeldasin veel kuuseehteid.

Katsetasin erinevaid ehteid - kuule, pärge ja kellukaid. Aga kõige armsamad on mulle ikka lihtsad kuulid ning muidugi mu oma leiutised - kardinarõnga-pärjad.



Ja tundub, et kõige ilusam on, kui ehted on kõik ühte stiili, näiteks kõik on kuulid - küll erinevalt kaunistatud ja eri värvi... 

Eks siis tuleb kunagi juurde teha...



Praegu on aga selline segadus...







Paar aastat tagasi kaunistasin kuuse (suure 2 meetrise) ainult isetehtud ehetega. Mulle väga meeldis. Aga lapsed tahavad rohkem sära...

Jõuludeks.

Vahepeal olen heegeldanud ja viltinud jõuluehteid, kudunud mütse, salle ja sokke ning küllap veel midagi, aga pole jaksu pilte teha ja neid siia postitada. Miski pimeduse-masendus vist painab mind...

Selle jõuluehte tegemiseks oli vaja kardinarõngast, villast (või paksemat puuvillast) lõnga ning pärleid. Alustuseks heegeldasin kardinarõnga ümber tihedad kinnissilmused. Seejärel tegin nende peale väikese pitsi ja lisasin pärlid.

Kolm venda.

Midagi sarnast, kuid siiski erinevad. Need on mütsid mu kolmele pojale...

Sinise-rohelise värviüleminekuga müts:
Lõng on väga mõnus: pehme ja üldsegi mitte kare - Puro, Novita (100% villa). Värvikood 821.
Kulus 2,5 tokki ehk veidi alla 150 grammi. Ilma tutita piisab ka 100 grammist.
Ringvarras nr 4.
Silmi algul 76, hiljem 110.

Hall spiraalkoega müts:
Lõng Jet, Patons (30% alpakat, 70% villa) - soliidse olemisega lõng, mida oli hea kududa.
Kulus 3 tokki ehk veidi alla 150 grammi.
Tuti tegin sarnast tooni jämedamast sokilõngast (Ragsokgarn, HP Garn - 30% sünteetikat), mis tundus käe all hoopis ebameeldivam.
Ringvarras nr 4.
Silmi pärlsoonikus 76, hiljem 99.

Rohelise ja beeži-valgekirju müts:
Lõng Volare, Schoeller Stahl (51% meriinovilla, 49% akrüüli). Sellest lõngast kudusin endale kunagi sooniksalli, mis on üks mu lemmikuid.
Kulus 125 grammi.
Ringvarras nr 6.
Silmi algul 52, hiljem 63.

Päevasel ajal, kui pildistamine oleks võimalik, ei ole poisse kodus. Aga aialipid on ju igal ajal olemas...

Erkpunane lilleke.

Tegelikult lihtsalt üks kaelus tütrekesele. Inspiratsiooniks Islandi kampsunid. 

Tavaliselt on Ann uute riiete suhtes väga võõrastav, kuid sellise ergu kaeluse peale läks ta silm kohe särama. Lõng on ka muidugi fantastiliselt pehme.

Lõng Emmebi, Himalaya (90% meriinot, 10% kašmiiri).
Kulus kokku veidi üle 50 grammi.
Ringvarras nr 3.
Silmi soonikus 92.

Vildirõngaga kaelakee.

Nõelvilditud ja siis üle tikitud. Pärlid ritta seatud...

Pruun palmikutega kampsun, kuhu saab ka nina peita.

Pruun on minu must. Olen pruuni värvi armastanud vähemalt viimased 15 aastat. Mulle meeldib kanda kõrvuti pruuni erinevaid toone, aga ka kombineerida neid roosa, lilla või oranžiga. Pruun võib olla rahustav või vürtsine, taust või aktsent. Üks igati väärikas värv.

Minu uus kardigan (või vest või poolpikkade varrukatega kampsun) on tumepruun – täpselt kohvioa pruun.

Kui alustasin kudumist, siis teadsin juba üsna palju ette, milline see kudum peab tulema:
1. Pikem kui tavaliselt (st tagumik peab olema kaetud).
2. Lühikeste varrukatega (tegelikkuses läksid mu varrukad isegi pikemaks, kui algul oli plaaninud, aga olen selle muudatusega väga rahul).
3. Eest nööpidega.
4. Suure kraega, millesse vajadusel kasvõi ninaotsani peitu pugeda. Sest mu kallis mees riidleb minuga alati, kui "kõri liiga paljas on".
5. Palmikutega.
6. Kootav ilma õmblusteta. Minu jaoks tähendas see, et tuleb kududa raglaanis ülevalt alla.
7. Taljes, kuid ilma kahandusteta. Mulle meeldib, kui kampsunimuster on kombineeritud nii, et koekirjast tingituna tekivad “pinged” just sinna, kuhu vaja (ehk siin siis vöökohale).

Otsisin, mis ma otsisin, kuid ikka ei leidnud ühtegi sobivat õpetust, mis mu tingimusi täidaks. Tegelikult ei suutnud ma leida isegi sellist juhendit, mis aitaks kududa ülevalt alla kraega raglaani. Nii nuputasin jällegi ise.

Idee jälle sama, mis mu suvistel tütrele kootud kudumitel – üleval on peenikesed palmikud, mis allpool suuremaks lähevad ning keskkohas pisut käänulisemalt seiklevad.

Selle lõngaga oli väga mõnus kududa. Ka mõõdud läksid kehaga nagu iseenesest klappima ning tulemusega jäin väga rahule.

Tegelikult ei ole ma juba aastaid endale ühtegi suuremat kampsunit kudunud, sest ma pole varasemaid kudumeid kandma kippunud – vist ei osanud ma arvestada, milline tegumood mu kehaga sobiks. Ning mõõtudelt ei kippunud need ka hästi istuma.

Aga seda kampsunit hakkan kindlasti kandma (tegelikult olengi juba paar korda kandnud), sest see tundub mulle nii omane - soe, pehme ja mugav.

Lõng Katia Miski (100% Baby Lama; 50 g = 75m). Kulus kokku 14 tokki ehk 700 grammi. Sarnase pikkade varrukatega kapsuni puhul soovitaksin varuda kokku 800 grammi lõnga.
Vardad nr 4 (krae puhul nr 3,5).

Mõned märkmed enda jaoks veel:
Krae 3+3 soonikut alustasin 159 silmaga. Krae pikkus on 18 cm. Kui kraest oli kootud 7 cm, siis alustasin kahandusi. Kahandasin 12 silma üle rea. Lõpuks olid järel vaid 2+1 soonikud.

Pildid on teinud mu kallis kaasa.

Kõik-kõik on pruun oktoobrikuus... Küll mitte enam oktoobris, aga nüüd tuleks teha endale pruun müts ja sall... Ja oktoobris ei jõudnud ma teha ühtki sokipaari ...

Aasaliste narmastega.

Päev enne seda, kui lumehanged katsid kogu kollase lehevaiba...

...peitsin oma uute kätiste lõngaotsad ja...
...läksime mehega metsa, fotoaparaat kaasas.

Ma olen sageli probleemi ees - kaubanduses müüakse üha enam kolmveerand või poolpikkade varrukatega tuunikaid, pullovere, pluuse, kardigane jne. Aga mina ei raatsi meie kliimas mantlit või jopet panna paljaste käsivarte peale. Ikka tahaks, et midagi sooja oleks käe vastas. Nii tuli alati miskit veel alla või peale otsida. 

Seetõttu mõtlesingi kududa ühed neutraalsemat tooni soojad ja pikad kätised. Sobivad hästi mu uue kampsuniga, millel ka poolpikad varrukad (ja millest tehtud pildid loodetavasti homme blogisse jõuavad).



Narmaste tegemine on mulle uus teema. Need aasalised narmad on tehtud Audru kinnaste tehnikat kasutades (piilu ka mu eelmist postitust).



Lõngad: Katia Miski, 100% baby lama (kulus kokku alla 150 grammi).
Vardad: nr 3,5.

Varajane talv.

Kui vaadata magamistoa aknast, siis hommikud on meil nüüd sellised...

Päeval aga klõbistasin 1,25-vardaid. Küll oleks tahtnud hoopis õues kududa

Sekka veel peedisuppi, õunakooki, kelgusõitu, laste tehtud lumememme (mis eile õhtul kahjuks kummuli vajus) ning kitarri- ja akordionimängu. Poisid ehitasin veel õele lumest voodi ja endale muidugi kindluse. Meie väike hoov on nüüd lumest pea-aegu puhas.

Oli väga ilus nädalavahetus! Aga ka kohutavalt väsitav...

Tikitud lilledega kaelaehe.

Sain inspiratsiooni SIK-SAKi ehetelt ning tegin endalegi ühe lihtsamat sorti kaelakee. Põhjaks kasutasin nõelvilditud "latakat"- vildile on ikka tõeliselt mõnus tikkida, kindlasti proovin veel. 

Kui talv külastab sügist...

Tuleb tunnistada, et mul oli tänaseks plaanis üks teine postitus, aga kui loodus teeb oma kunsti, eks siis natuke harjutan ka seda jäädvustama.

Ja minu lemmik. Minu tütrekese saapajälg. Sattus pildile täiesti juhuslikult...

Ilusat nädalavahetust!