29. aprill 2019

Muhu värvides sõrmikud.


Need sõrmikud läksid kingituseks ühele saare juurtega koolilõpetajale - nüüd juba paberitega ämmaemandale. Just seepärast tuli mul mõte kududa kinnastesse linnud, sest ikka ju soovitakse kooli lõpus tuult tiibadesse! 
Omalt poolt soovin ma Laurale veel raudseid närve ja head huumorimeelt, sest olles ise oma elu jooksul neli korda ämmaemanda käte vahele paisanud uue pisikese ilmakodaniku, tean, millises tunnete virr-varris tuleb neil hakkama saada. Eh, viimane kord andsin ma üsna tungivalt teada, et mina nüüd lahkun sellelt ürituselt (sünnituselt), nemad (ämmaemad ja abikaasa) võivad ise jätkata. No nii valus oli mul! Väide, et iga sünnitus pidavat eelmisest kergem ja/või kiirem olema, tundus iga kord pigem legendina.


Sarnase põhimõttega sõrmikuid - oranžitriibuline sakiline ranne, paar suuremat mustrikirja ja ühevärvilised sõrmed - olen paar korda varemgi teinud, nt need siin. Neid on väga mõnus kududa, aga eriti tore on eeltöö - mustrite ja värvidega mängimine. Seekord tahtsin tumesinise kirjapõhja asemele võtta pisut heledama sinise tooni, nii nagu see on vanadel Muhu sõrmikutel. Sobiva lõnga värvisin ise. 

Lõng oli 8/2 jämedusega. Silmuseid oli randmes 84, hiljem 76-80. Vardad olid numbriga 1,5 mm.




Pikalt mõtisklesin selle üle, kumba pidi need linnud sinna sõrmikutele asetada. Kas varbad panna sõrmede poole või hoopis randme poole? Kui olin läbi lapanud portsu muis.ee fotosid, raamatuid ja näitusepilte ning leidnud vähemalt kolm paari vanu sõrmikuid, kus linnu- või loomavarbad olid randme poole, otsustasin selle valiku kasuks. Tundub minu pilgule vastuvõetavam.




Muide, kui koolilõpetaja ema oma lapsele kingitust otsis ja minu blogi leidis, avastas ta, et me oleme olnud ühe hoovi lapsed. Olen siin blogis küll üsna napisõnaline, aga näed, ikka tuntakse ära :) Tervitused kõigile Rehe ja Smuuli tänava mängukaaslastele!

21. aprill 2019

Koeravillalõngast randmesoojendajad.



Ilmad ongi nüüd sellised, et hommikul on kõige mõistlikum kätte tõmmata just randmesoojendajad. 


Need sõrmedeta soojendajad on kootud paksemast koeravillalõngast. Nimelt kogus Ülle oma suure ja pehme lemmiku karva, lasi sellest Julikal (Lammas Linnas villastuudios) teha palju-palju lõnga ning lõpuks kudusin mina randmesoojendajad ja pika kampsuni. Lõnga on veel, nii et kindlasti tuleb veel midagi...

Vardad olid numbriga 3 mm. Lõnga kulus alla 100 grammi.



Pildid tegime pea-aegu kuu aega tagasi Jägala joal. Küll seal oli palju rahvast...




Katus kuldse joa kohal.


Vikerkaart nägid?


Häid pühade jätku!

12. aprill 2019

London ja minu kõrgusehirm. Muhu sukad ka.

Kui ma viimati vaaterattal käisin, siis tabas mind tohutu kõrgusehirm. See oli mõni aasta tagasi Helsingis Linnanmäki lõbustuspargis. Olime kogu perega vaateratta ühes kabiinis ning arvan, et jõudsime tõusta vaid kahekorruselise maja jagu, kui minus hakkas tõusma hirm. Õnnetuseks vaatasin ma hetkeks üles ja näin, kui meeletult palju me VEEL tõuseme. Seda tundus LIIGA PALJU, ebareaalselt palju. Ja ma hakkasin lihtsalt nutma - see hirm purskus minust välja nii tugevalt, et olin valmis kuidastahes selle eest ära põgenema. Ma ei suutnud ennast liigutada ega vaadata kabiini äärelt allakiikavaid lapsi. Mulle tundus, et nad kukuvad kohe alla. Rinnus vahetus kordamööda meeletu tühjus ja valu. Mingi hetk siiski rahunesin ning sain vaadet nautida (kuni vaateratta kõige kõrgema kohani, kus hirm tahtis paratamatult jälle kasvada).

Selle hirmu pärast kaalusin pikalt, kas julgen minna Londonis vaaterattale. Väikeseks lohutuseks oli teadmine, et London Eye kabiinid on täielikult kinnised. Samas on see üks suurimatest vaateratastest maailmas (135 meetrit kõrge) ja üles tõustakse jõe kohal.... Tundus meeletult õudne... Aga laste pärast pidime sinna ikka minema... 

Ja õnneks selgus, et olen leidnud ratta, kus suudan endaga kuigivõrd hakkama saada. Näiteks ei julgenud ma äärtele, st akendele liiga lähedala minna. Niisamuti oli õudne vaadata, kuidas mu laps aknale toetus. Aga võisin ikkagi rahulikult püsti seista (ja muidugi istuda), isegi pildistada.



London Eye asub Thamesi jõe lõunakaldal.



Vaateratta kabiinid on kinnised ja üsna suured - igas kabiinis saab nii istuda kui ka ringi kõndida. 


Pildistada saab ainult läbi klaasi. 


Udu ja päike mängivad õhus ning kabiiniklaasil.


Hoolimata udust oli nähtavus hea. Veebruaris oli värve veel vähe...


Algul mõtlesime, et vaaterattale oleks tore minna õhtuse päikeseloojangu ajal. Kahjuks oli viimane "väljumine" kaugel enne seda aega. Ja oligi hea, sest õhtuseid vaateid soovitan minna nautima hoopis kaasaegse kunsti galeriisse Tate Modern. Ka see asub Thamesi jõe ääres, vanas elektrijaamas. Reedeti ja laupäeviti on see avatud õhtul kella 10-ni, püsinäitustele ja kõrgustes asuvale terrassile saab tasuta. Hoone ise on ka äge (ja pisut skandaalne - milles probleem, seda saab vast aru igaüks, kes 10.korruse terrassil ära käib). Ülemine foto ongi tehtud terrassilt.


Tütar tahtis Londonis esimese asjana näha Big Beni, aga see oli ikka veel tellingutes. 

Nonii... Kui kõrgusehirmud ületatud, siis Muhu sukad on juba kökimöki :) :) Silmamine ja otsad veel...


9. aprill 2019

Unustatud kokkuvõte.

Sattusin juhuslikult oma eelmisel aastal koostatud kokkuvõtte peale, mis tuletas meelde, et ma ei olegi veel andnud ülevaadet oma eelmise, 2018.aasta tegemistest. Niisamuti pole ma kirja pannud käesoleva aasta plaane. Üritan seda viga täna parandada.

2018. aasta oli jälle eelkõige kudumi-aasta, kuid õnneks jõudsin üllatavalt palju ka tikkida. 

Aasta jooksul valmisid:
7 kampsunit või pluusi täiskasvanule,  
3 lapsemõõtu kudumit (sh üks tuunika, parempoolsel fotol),
4 paari randmesoojendajaid, 
3 paari käpikud,
2 mütsi,
1 paar sõrmikud,
1 Haapsalu sall,
1 soe kirju sall (pilti pole veel blogis olnud),
1 paar kootud ja tikitud Muhu sukkasid (foto kuskil allpool),
1 muu kudum ehk hiiglase kindad (seda lugu vaata siit).

Muide, 2018. aastal ei valminud mul ühtegi paari sokke - no alustasin neid tegelikult küll, aga lõngaotste peitmine jäi ju uude, 2019. aastasse.

Lisaks jõudsin teha 7 tikandit, sh uhke Muhu padja (järgmisel fotol, all). Õmblesin ühe villase kleidi, kaks paari pidžaamapükse ja kolm poekotti (miskipärast pole neist ükski blogisse jõudnud...). 

Natuke heegeldasin ka: näiteks ühe pika salli (oi, selle plaanivälise tegemisega jäin ikka väga rahule!!), ühe vaiba ja pea-aegu ühe kleidi :). "Pea-aegu" lihtsalt selle pärast, et mingi osa kleidist oli mul juba varasemast ajast olemas. Lisaks eelnevale heegeldasin sügisel veel ühe tuunika, aga kuna niidiotsad on siiani peitmata, siis ei lähe see ikka arvesse.



Nagu ikka, olen igal aastal koostanud nö aastaku-plaani. 2018. aastaks koostatud nimekirja tegelikkusega kõrvutades selgub, et 23-st tööst sain täitsa valmis vaid 14 (ehk 62%). 15-st plaanitud kudumist valmis tegelikult 10 (ehk 67%), 3 jäi üldse tegemata ja 2 on veel pooleli. Finantsist minu sees arvutab, et võrreldes eelmise aastaga, on tootlus igas mõttes küll paranenud :) aga vähe. Ma ei kurda, sest mu käte vahelt käis läbi väga palju plaaniväliseid ja huvitavaid kudumeid-tikandeid - nii et laisk ma kindlasti ei olnud ning ülearu palju ei harutanud ka.

Väljavõte 2018. aastaku plaanist: 
1. Mõned vahvad tikandid ajakirjale Käsitöö - tehtud.
2. Tikand ühele tumepunasele "kampsunile" - tehtud.
3. Suurem palmikutega kampsun lõngast Drops Andes - tehtud.
4. Üks pisut kunstilisem kuduprojekt (riigikontrolöri hiigelkäpikud) - tehtud.
5. Tütre triibuline suvekampsun- tehtud.
6. Tütre kampsun järgmiseks talveks - tehtud.
7. Sinise-lillakirju kardigan - ei (lõng olemas - lükkub 2019. aastasse).
8. Kampsun isale - ei.
9. Sinepikollane kampsun-pontšo - ei (lõng olemas - lükkub 2019. aastasse).
10. Mõned mütsid ja nende juhendid - osaliselt (mütsid on olemas, üks juhend kirjas, teine ootab).
11. Sinine pitskleit lõngast Drops Lace (alustasin seda Saara suvekoolis, seelikuosa on valmis) - osaliselt (kootud osa on valmis, aga kleit ootab tikandit ja voodrit).
12. Hall haapsalu sall - tehtud.
13. Punane mohäärkampsun, mida alustasin reisil - tehtud.
14. Vähemalt üks paar sõrmikuid - tehtud.
15. Tikandiga Muhu sukad - tehtud (parempoolsel fotol).
16. Poja tuppa kardinad - tehtud.
17. Köögikardinad - ei (materjal on olemas - lükkub 2019. aastasse).
18. Minu lapiseelik - ei (see tundub lihtsalt nii suur töö, kas pole...).
19. Minu pidžaamapüksid - 2 paari pükse valmisidki suvel (blogis pole veel näidanud).
20. Minu indigosinine villane kleit - tehtud (blogis pole veel näidanud).
21. Minu suvine siidkleit ei (materjal on olemas, aga ei julge kääre sisse lüüa - lükkub 2019. aastasse).
22. Oma poolikut Muhu tekki tikin ka - ei ole ma seda grammigi edasi tikkinud...
23. Heegeldan oma töötuppa vaiba - vaip valmis ja juba uus käsil :) 


Plaanid 2019. aastaks:

1. 5 paari villaseid sokke  (sh 4 paari täiskasvanu-mõõtu)
2. Must sviiter (juba valmis kootud)
3. Angooravillane pikk kampsun (juba valmis kootud)
4. Soojad püksikud talveks (juba valmis kootud)
5. Briljantroheline kampsun (lõng olemas, tegemisel)
6. Sinise-lillakirju kardigan (lõng olemas, ideed veel ei ole)
7. Kardigan (ei ole veel otsustanud, kas roosa või kirju - mõlema jaoks on lõng olemas)
8. Sinepikollane kampsun-pontšo (lõng olemas)
9. Oranžikirju suvepluus (lõpetamisel)
10. Veel üks suvepluus (valikus on erinevad lõngad, mõtlen)
11. Muhuhõngulised sõrmikud
12. Muhu sukad (tegemisel)
13. Koeravillased randmesoojendajad
14. Pikad säärised
15. Pihlakatikand (valmis)
16. Sinise pitskleidi tikand (tegemisel)
17. Tikand sviitrile
18. Oma poolikut Muhu tekki tikin ka
19. Heegeldatud mürkroheline kleit (tegemisel)
20. Heegeldatud tuunika lõpetada,
21. Saunapadi (on üks pikalt veninud taaskasutusprojekt),
22. Köögikardinad (materjal on olemas),
23. Minu lapiseelik,
24. Minu suvine siidkleit (materjal on olemas).



Kohtumiseni! Lõngad ootavad kudumist...