28. veebruar 2017

Sinine müts ja kaelus sokilõngast.

Ma olin esialgu päris skeptiline, et kas paksust sokilõngast ikka saab hea mütsi. Ennekõike muretsesin, et äkki tuleb müts liialt kare. Aga tegelikult siiski mitte - müts ei torgi ja on piisavalt pehme, seega sobib see lõng hästi ka kaeluseks. 



Lõng: Drops Big Fabel (100g/150m; 75% villa, 25% polüamiidi), mida kulus kokku 2 tokki ehk 200 grammi. Sellise laiema mütsi jaoks ühest lõngatokist ei piisanud. Ja et teisest tokist jäi suurem osa järgi, kudusin ülejäägist kaeluse.

Mütsi kudumisel kasutasin vardaid nr 4 (soonikus) ja nr 5. Soonikusse läks 80 silmust, põhiosasse aga koguni 120 silmust. Kaeluse soonikud kudusin nr 3,5 varrastega (80 silmust), ülejäänu ikka numbriga 5 (100 silmust). 


See sokilõng on tagasihoidlikult matt, seega peaks meeldima neile, kes ei taha läikega lõnga.
Lõng on päris jäme ja tugev ning sellise lihtsa, igapäevase olemisega. Peab arvestama, et pärast pesu venib kudum kindlasti veidi nii pikkusesse kui ka laiusesse. Samas kude jääb ilus ühtlane, kuigi veidi puine. 
Arvan, et suurte paksude (palmikutega) sääriste jaoks oleks see lõng ka hea. Sokke ma ise vist nii pakse ei tahaks, aga kui kodus on külmad toapõrandad, siis miks mitte...


Ma lähen nüüd vastlakukleid veeretama. Pikka liugu teile!

23. veebruar 2017

Pikad pehmed palmikud.


Selle kampsuni ja mütsi kudusin oma õele. Lõnga ja halli värvi valis tema. Märksõnadeks oli suur ja pikk eest lahtikäiv raglaan, millel lai ärakeeratav sallkrae. Ka palmikuid võis tema kasvõi mantli mõõtu hõlstil olla. 

Ühtegi sobivat kudumisjuhendit me ei leidnud, nii et mustri, lõike ja tehnoloogia pidin ise "leiutama". Tahtsin alustada ülevalt, sest nii saab kampsuni pikkusesse kogu lõnga jääkideta ära kasutada. Ühtegi õmblust kampsunil ei ole - hakkasin pihta kaela tagant soonikulisest sallkraest ja kui olin sellega jõudnud umbes õlgadeni, siis võtsin sellesama sallkrae küljest varrastele seljatüki silmused, sealhulgas tegin mõned lühendatud read ning hakkasin neid koos sallkraega allapoole kuduma (pidevalt kasvatades) just nii, nagu tavalist raglaani. 

Sobivaid palmikuid otsisin mitmest raamatust ja netiavarustestki, aga lõpuks jõudsin järeldusele, et ilusale tüdrukule on vaja lihtsaid voogavaid palmikuid, mis ei domineeriks. Mul on oma kudumistoolil alati mu oma soe ja pehme pleed, millel ka lihtsad palmikud. Lõpuks võtsingi eeskujuks need pleedipalmikud - kampsuni jaoks tuli neid natuke muuta (ripskoe asendasin pahempidisega) ja vähendasin pikkust.  






Lõng: Drops Nepal, värv 0500 (65% villa, 35% alpakat; 50g/75m), mida kulus kampsunile ja mütsile kokku 23 tokki ehk 1150 grammi.

Vardad: kampsuni kudumisel nr 6, soonikutes nr 5 ja 4,5 ning mütsi kudumisel nr 5.

Alguses proovisin kampsunit kududa ka tihedamalt, kasutades nr 5 vardaid. Kui rinnani olin jõudnud, sain aru, et kudum tuleb liiga jäik ja raske, palmikud olid pigem tugevad ja jõulised. Tundus, et siin oleks pigem vaja pehmet ja voogavat palmikut ning hõlmasid, mida saaks veidi venitada - siis oleks nende sisse mõnus ennast mässida. Nii võtsin hoopis suuremad vardad - jämedamad kui lõngavööl oli soovitatud. Sain pehme koepinna ja kergema hõlsti ning ka ülevalt alla kulgev sallkrae jäid parajalt elastne. 

Samas oli ülimalt meeldiv, et pärast viimistust (pesu ja vormimist) ei veninud see kampsun eriti palju pikkusesse (hoolimata suhteliselt lõdvast silmusest).

Õigem värvitoon on näha järgmistel fotodel.





Mulle endale väga meeldib, et kampsun jäi mõnusalt pehme ja veniv, aga mitte vetruv (nagu on meriinolõngast kootud esemed). Ja pehme on ta mitmes mõttes - ei torgi ja on parajalt vormitav ja õhuline, aga mitte õhuke).

Et palmikud on pikad, siis taskutele ei saanud nende mustrit jätkata. Nii said taskud oma mustri.

Alumise ääre nõelusin maha (Tubular Bind Offsiin on üks videoõpetus - mahanõelumine algab pärast kolmandat minutit). Katsetasin mitmeid erinevaid variante, aga nõelumine jäi selle lõngaga kõige ilusam ja elastsem. 


Kampsun on soe. Kui need fotod tegime, oli õues umbes 10 kraadi külma. Mul oli kampsuni all üks villasegune õhem sviiter ja sellise ilusa lumise talveilmaga ringi jalutades mul külm ei hakanud. 

16. veebruar 2017

Kohupiima-küpsise pallikesed.

Panen siia kirja meie pallikeste retsepti. See on justkui Kirju Koera kohupiimane variant. Tänu väikestele kogustele tahenevad pallikesed kiiresti (piisab vaid ühest tunnist külmkapis). Ja teha on neid ka imelihtne - minu väikesel abistamisel sai meie seitsmene Ann ka hästi hakkama. Mina tegin neid aga teismelisena, st ligi 30 aastat tagasi. 

Koostisosad:
1 pakk ehk 180 g küpsiseid (Kalev Ekstra teeküpsis)
1 pakk ehk 200 g kohupiima (Saidafarmi magus kohupiim)
75 g võid
1 sl kakaopulbrit
1 sl suhkrut

Täidiseks marmelaadikomme, purustatud pähkleid (nt kreeka pähklid), šokolaaditükikesi või kuivatatud kirsse, rosinaid vms. Täidisega ei tasu liialdada, muidu ei püsi mass hästi koos. Soovitangi välja valida paar meelepärast täidist. Meie panime osadele pallikestele marmelaaditükke ja teistele šokolaaditükke. 

Veeretamiseks 5-6 Digestive küpsist (neist saab mõnusa peene puru) ja 1 sl kakaopulbrit.

Valmistamine:
Murenda küpsised kaussi ja tambi need pudrunuiaga väiksemaks (tükid võivad jääda erineva suurusega, st kõik ei pea olema väga peen puru). Sega juurde kohupiim, sulatatud või, suhkur ja kakaopulber. Sega ühtlaseks ja tõsta segu umbes 10 minutiks külmkappi. Vahepeal purusta Digestive küpsised pudrunuiaga peeneks puruks ja sega kakaoga. Nüüd võta teelusikatäis segu, suru massi keskele veidike täidist ja veereta seda küpsise-kakaopurus. Kõik pallikesed pane umbes tunniks külmkappi. 


Minule jäi pihku hoopis lihahaamer, mida me pole juba aastaid kasutanud... 


Ann sai veeretamisega ise hakkama.


Kaunistuseks panime peale suhkruliblikaid - on teised sellised kõvad ja maitsetud. Annile need liblikad ei meeldinud. Seega järgmine kord katsetame pigem šokolaadinööpidega vms. 


Päris suur kogus tuli...
 

Head maiustamist!

14. veebruar 2017

Minu kirg.

Kes mind päriselt tunneb, see teab, et olen pigem vaikne ja tagasihoidlik. Samas mõne asja peale süttin kergesti ning oma asja ajan pühendumise ja kirega. Vahest ehk liigagi... Aga kirg annab mu elule maitse. Nii on ikka olnud, et kui ma teen kirega, siis tundub mu elu rikkam ja päevad säravamad. 
Jah, kirega võib teha tööd, küpsetada, ehitada legodest torni, rajada aeda, tantsida eesti rahvatantsu või hoopis flamencot, joonistada, kududa, tikkida... ja unustada kõik mu... Jah, mina olen neid teinud, igaüht omal ajal :) Vahest aga muudab mu kirg mind hoopis õnnetuks. Näiteks siis, kui näen, et olen oma tegemistesse liiga ära uppunud ning pere, lähedaste ja sõprade jaoks on aega napilt. Samas on nemad ju kõige tähtsamad, sest mul on fantastiline perekond. 

Nüüd on see koht, kus ma peaksin ütlema, kui tähtsad te kõik mulle olete jne. Aga ei. Ma hoopis soovin, et teil kõigil oleks alati mingi kirg, millega end väljendada, ja lähedane, kellega mõtteid vahetada. Nii saate te ise luua armastust... Ja siis te tulete rõõmsalt mu lehele ka, eks! Mulle see meeldiks :)


Et täna hommikul oma meespere üllatada, veeretasime juba eile Anniga magusaid kohupiima-küpsise pallikesi. Kahekesi tegemine on see, mida Ann tõeliselt naudib. See on talle vahest tähtsamgi kui tulemus - kui pallid olid valmis, ei tahtnud ta ühtegi kohe suhu pista, vaid jättis kõik ilusti hommikut ootama. Küllap piisas sellestki, et vahepeal sai magusaid näppe puhtaks lakkuda :) 


Ilusat sõbrapäeva! Kalli-kalli!

13. veebruar 2017

Üks mustriline müts võib mehel olla küll.

Kui mu punasekirjut kampsunit pildistamas käisime, jäi paarile pildile ka üks sinisekirju müts, mille kudusin abikaasale juba ligi kümme aastat tagasi. 



Abikaasa ei ole mul just sage mütsikandja, aga krõbeda külmaga paneb ikkagi mütsi pähe. Olen talle aja jooksul kudunud 2 kirjut mütsi, millest käiku läks vaid üks - seesama siniste toonidega. Teine, pruunikate toonidega, oli tema jaoks liiga igav ja see läheb vist harutamisele. Lisaks virutas ta minu sahtlist endale ühe valge soonikmütsi. See on veidi sügavam - saab kõrvad ka sisse peita...





Muidu ikka koon neid suuri ja sooje :) Läheb aega...

10. veebruar 2017

Miinus kümme.

Oli nii ilus päikeseline hommik, et ma ei suutnud vastu panna ja sõitsin linnast välja. Algul Kloogaranda ja seejärel Klooga järve äärde. Koera võtsin kaasa. Mõned pildid tegin ka.









   
Viimase pildi tegin Klooga taga oleval tühermaal.
Aga muidu koon - midagi sooja, suurt ja pehmet.


7. veebruar 2017

Punasekirju kampsun (see, mis vestist tuli).

Nüüd on kampsun täitsa valmis. Vöö on ka olemas. Algul tegin vöö isegi liiga pika, sest arvasin, et selle peaks kinni sõlmima nii, et vähemalt üks ots oleks aasaga (lipsuga). Üleriiete all jäi aga selline sõlm liiga suur, hakkas häirima. Seega tuleb nüüd vöö siduda umbsõlmega, aga vöö on piisavalt lai - saab mugavalt lahti.








Lõng: SandnesGarn, Tresko (80% Norra villa, 20% polüamiidi; 50g/105m), mida kulus kokku 8,5 tokki ehk veidi üle 400 grammi, sh vööle läks 65 grammi.

Lõng on mõnusa villase olemisega - pisut kare, kuid torgib veidi vähem, kui tavaline lambavillane. Kududa on seda ka hea, sest lõngakeerd on parajalt tihe ja kude jääb ilus ühtlane (nojah, ega mu kirju lõngaga poleks ka ebanormaalsused välja paistnud). Neile, kellele meeldivad eheda olemisega villased sokid, soovitaksin seda sokilõnga kindlasti - lõng tundub vastupidav ega muutu kergesti topiliseks. Lisaks on lõng just nii jäme, et sellest saaks head paksud sokid (kiiresti valmis). 

Vardad: varruka kudumisel nr 3,5 ning sooniku ja vöö puhul nr 3.

Vöö kudusin 1+1 soonikus - tuli hea tihe ja tugev. Nii pole karta, et vöö veniks välja ja muutuks soolikaks.



Kuhu ma kogu aeg vaatan? Eks ma pidin ühel linnukesel silma peal hoidma...


Vest, millest selle kampsuni kudusin, on siin.
Mõnest üksikasjast kirjutasin siin.