Vanaemaruut ja sirelid.

Väljas on tunda tugevat sirelilõhna, just nagu vanasti vanaema juures. Mõnus! 

Heegeldasin villasele seelikule vanaemaruutudest allääre. Kasutasin erinevaid alpakavillaseid lõngajääke. Pruun põhilõng oli fantastiliselt pehme Katia Qina (80% beebialpaka, 20% bambus), mida kulus 2 tokki ('a 50g/83m).

Idee sain Dropsi mustrikogus olevast heegeldatud seelikust.

Vanaema on malbe ja soe,
hall ja pehme,
ehe ja aus,
lõbus ja lilleline.

Minu vanaemal oli mais 91. sünnipäev. Palju õnne talle!

Uuskasutus - lihtsa tikandiga mobiilikott.

Vanutasin ära ühe mõnusa pehme, villase vesti. Tulemuseks oli hästi tihe ja ühtlane, kuid samas parajalt veniv materjal. Tundus hästi sobivat mobiilitaskuks, mille ühest vestihõlmast välja lõikasingi. Vestihõlma ääre sättisin mobiilitasku avaks - nii ei olnud vaja kotiava eraldi viimistleda.

Tasku sai lihtsa, kuid ereda tikandi.

Nagu näha, on kudum ise olnud musta ja halli triibuline. Selgus, et sellisele kobinatsioonile polegi nii lihtne värve sobitada. Must tahab enda kõrvale pigem külma, konkreetset tooni; hall aga soojemat, õrna tooni.

Aga tulemust pildile saada oli veelgi raskem - elektrisinine on üks väga keeruline toon.

Ärge siis autoroolis telefoni kotist välja võtke, eks!

Siniroheline käevõru.

Mul tekkis tahtmine proovida, kuidas saaks omavahel sobitada rohelist ja sinist. 

Materjalid: spiraalne käevõrutoorik, veidi merseeritud puuvillast lõnga, klaashelmeid suuruses (2-8 mm). Abimaterjaliks heegelnõel nr 2.

Idee on pärit Mariannelt, kes müüb Etsy's imekauneid heegeldatud-helmestatud käevõrusid.

Väike vahepala tuttide näol.

Tiina õpetas juba ammu meile tuttide ja seelikuaia tegemist. Oli üks igavesti vahva ja värviline lõngapunumine-põimimine. Õhtul koju jõudes ei saanud kuidagi pidama ja valmistasin veel 5 tutikest. 

Paar tükki sain ka pildile (ülejaanud on juba rändama läinud - kellel koti küljes ja kellel võtmehoidjaks).

Ühe seelikuaia-paela ja tuti tegin Muhu seeliku värvides, teise aga oma eelmise postituse kindavärvidest lähtuvalt.

Seelikuaia lõngad põimisin linase nööri ümber. Proovisin ka takunööri, kuid see oli mul nii ebaühtlase jämedusega, et ai ei jääks piisavalt ühtlane.

Aga ühe seelikuaia tahaks ära punuda nüüd küll...

Toas aga (ka üsna samades toonides)...

Muhu elektrisinised labakindad.

Üsna originaalilähedased. 

Labakud kudusin Vabaõhumuuseumis (ERVM E219:5) asuvate kinnaste järgi. Värv, põhiosa muster ja silmuste arv laiuses vastavad originaalile. Muutsin vaid kindaotsa mustrit - sinna lisasin ühe rombimustri-korra, kuna muidu oleksid kindad mulle lühikeseks jäänud.

Vabaõhumuuseumi andmetel on originaalkindad kootud 1915.aastal. Kuid elektrisiniseid kindaid on Muhus kootud mitmeid. Raamatus "Meite Muhu mustrid" on neid toodud kolm.

Minu kindamuster peaks olema ka raamatus "Eesti kindakirjad", aga koolitöö raames käisime oma kindamustreid ikka ise muuseumis üles kirjutamas.

Lõngaks on nr 8/2 lambavillased. 

Erkroosa lõnga ostsin kunagi muhulastelt.
Sinise ja heleroosa värvisin Vello Laumetsa lõngavärvidega: elektrisinisega (huvitav, kuidas nad vanasti sellist sinist said?), roosa aga hästi lahja värvilahusega.
Vardad nr 1,5.
Silmuseid vardal: soonikus 20, labaosas 24.

Muhu saarel käisime aprilli lõpus. Kahjuks jõudsime Muhu muuseumi juurde alles õhtul, kui see juba kinni oli pandud. Kuigi päike paistis, oli jalutamiseks ilm liialt külm ja tuuline ning seetõttu saime Koguva küla talude vahel vaid napi ringi teha.

Lumi oli alles taandunud ja samblavaip täies hiilguses näha - seda nii kiviaial, puudel kui ka katustel. Mulle meeldib!

Fotod tegi mu kallis kaasa.

Pikk fuksiaroosa kee.

Kee jaoks nõelviltisin 13 väikest (läbimõõduga u 13 mm) villapalli ning ajasin need koos klaashelmestega nöörile. 

Aga muidu ma teen ikka käsitööd ja pilte teen ma ka, aga postitada ei jõua. 

Ja vahepeal käisin Saaremaal ja Muhumaal. Sellest siis edaspidi...