Ostsin endale uue raamatu \"Kudumise meistriklass\", mis on koostatud ajakirjas The Knitter avaldatud materjalide põhjal.
Mulle raamat meeldib - seal on palju toredaid nippe ja avastusi. Sisaldab häid õpetusi kudumi alustamiseks-lõpetamiseks, varbast soki alustamiseks, steekidest, kampsuni konstrueerimiseks, kahepoolseks kudumiseks, värvide sobitamiseks jne jne. Lisaks sisaldab raamat mustreid ilusate mütside, kampsuni, pitssalli jm kudumiseks. Kohati on lausa arusaamatu, kuidas nii palju huvitavat infot ühte (üldsegi mitte nii kogukasse) raamatusse on suudetud kokku panna! Miinuseks võib pidada seda, et enamus mustreid on regivärsilised ja sedagi pisut harjumatus stiilis. Mul tekkis tunne, et algajal kudujal ei ole selle raamatuga suurt midagi peale hakata - jääb liiga keeruliseks. Aga teistele soovitan kindlasti!!
Muuhulgas jäi mulle sellest kogumikust silma Kirstie McLeodi disainitud Elwoodi müts.
Lõngapoest (Liann) olin just leidnud mütsiks sobiva kevadlõnga - villa ja puuvilla segune lõng ei ole kare, vaid sile ja parajalt soe. Kuna see lõng oli jämedam, kui juhendis soovitatud materjalid, siis tuli mul oluliselt korrigeerida silmuste arvu. Lisaks ei jäänud ma rahule soonikulise äärega - tundus, et valitud lõng ei armasta 1+1 soonikut. Viimase asendasin hoopis keerukordadega.
Lõng: Bergereine, Bergere de France (50% villa, 50% puuvilla; 50g/95m), mida kulus veidi alla 2 toki. Jälle üks hea lõng (nii pits kui palmik jäävad ilusad - ühtlased ja nähtavad). Ostsin seda lõnga juba kampsunijagu juurdegi!
Vardad: nr 3.
Märtsikellukesed märtsis. Minu aias. Mõnus!
Sellest on juba oma 7-8 aastat, kui meie koer (kes siis alles kutsikas oli) rebis mu samss-saabaste ülemised ääred puruks. Kuna varem olid need saapad väga mugavad, soojad ja vastupidavad olnud, siis ei raatsinud ma neid kohe prügikasti visata, vaid jätsin keldrisse paremaid päevi ootama.
Nüüd lõpuks uurisin neid saapaid lähemalt ja leidsin, et kõige õigem on säärtele kootud servad panna. Tegelikult oli mul vedanud, sest lukk ja selle ümbrus olid ilusti terved. Kannatanud olid just tagupoole kõrgemad kohad ning säärtel oli ohtralt augukesi - need plaanisin kudumiga ära katta.
Esimesena tuli tasaseks lõigata saabaste ülemised ääred. Selgus, et ühedki mu kodused käärid ei saa nahast jagu. Mõtlesin isegi kohalikku kingseppa külastada, kuid õnneks taipasin enne suure kööginoaga katsetada....
Kui juba ääred sirgeks sain, siis ülejäänu oli lihtne: kudusin vajalikus pikkuses palmikutega ribad ning kinnitasin need saabastele.
Palmikud kinnitasin külgedelt luku külge. Saapa sissepoole lisasin aga kitsa puuvillase kangariba, mille kinnitasin omakorda palmikute külge. Saapa sees ulatub aga kangariba just nii sügavale, et sain selle voodri külge õmmelda - nii sain ma vältida naha õmblemist.
Kuna see tulpidega kangas oli üsna õhuke, siis triikisin sellele eelnevalt ka tugevduskanga.
Et lund ei ole meil juba ammu, siis jäävad need saapad järgmist talve ootama. Ning pilti tuleb teha roheka muru taustal...
Paar aastat tagasi oli mets vöödikuid täis... eriti verkjaid vöödikuid. Nad kasvasid tatikatega üsna kõrvuti, nii et ühe käega korjasin ma korvi söögiseent ja teise käega kotikesse mürgiseent. Verkjatest ja verevatest vöödikutest värvisin mitut erinevat tooni lõnga - punakaid, oranžikaid ja kreemikaid. Igaühte väike kerake.
Olen kuulnud, et seentega värvitud lõngadel kulub (või pleekib) värv üsna kiiresti heledamaks. Vaatasin, et mu lõngakerades oli tõesti seespool hoopis ergem värv kui pealpool. Samas ei saa öelda, et see pealpoolne osa just märgatavalt heledam oleks - pigem muutus see kreemjamaks...
Igal juhul mõtlesin katsetada, kuidas seenevärv kinnastes muutub. Kas pärast paari hooaega on muster ikka veel nähtav või ainult aimatav?
Esialgu tundus, et lõngade värvitoonid on nii lahjad, et ainult seenevärve kasutades on ilusaid kindaid võimatu saada. Lõpuks leidsin hea lahenduse - kasutasin põhjaks mitte kirgast valget vaid loodusvalget lõnga, Paistu kindakirja ning Kristi Jõeste kinnastelt saadud mõtet, et eri mustrikordadel kasutada sama värvi erinevaid toone. Viimane idee sobis mulle eriti hästi, sest ühtegi punast lõnga ei oleks mõlema kinda kirjamiseks jagunud.
Randmesse lisasin veel põdramokaga värvitud rohelist ning tatikatega värvitud kollast lõnga.
Eeskujuks olnud kindad: ERM A 509:2923, mille kohta Kristi ütles, et need on originaalis puuvillasest lõngast!
Ega need muidugi mul mingid koopiakindad ei ole, sest lisaks lõnga- ja värvierinevusele tegin ma mitte lapilise vaid valelapilise randme. Ja kudusin põidlakiilu.
Vardad nr 1,5 (silmuseid randmes 72, hiljem 84).