30. detsember 2014

Müts. Roheline. Atsile.

Eelmine talv kurtis Ats, et see paks müts, mis ma talle kunagi talveks tegin, laseb tuisuse ilmaga tuult läbi. Pole ka mingi ime, sest see müts (esimesel pildil parempoolne) on kootud vardaga nr 6 - küllap siis jäid silmused ikkagi liiga suured  ja nii lasevadki need tuult läbi. Pealegi on müts vaid poolvillane (51% meriinovilla, 49% akrüüli), seega mitte just kõige soojapidavam materjal.

Aga see vana müts ise Atsile väga meeldis - nii mudel kui ka värv. Ja tutt. Seega uus tuli sarnane teha.

Mul jäi suure pleedi kudumisest natuke seda mõnusat helebeeži villa-angoorasegust lõnga järgi. Lisaks veel hele- ja tumerohelist (mingil imelikul põhjusel olin ma alguses plaaninud pleedile rohelised servad kududa...). Need lõngad läksidki nüüd mütsi tegemisel käiku.






Lõng: Donegal Luxury Tweed Aran, Debbie Bliss (90% villa, 10% angoorat; 50g/88m).
NB! Kudusin kahekordse lõngaga. Kokku (koos tutiga) kulus 150 grammi lõnga.
Mütsi muster: omalooming.
Vardad nr 5.
Silmuseid soonikus 66, hiljem 77.

Kude jäi nii tihe ja puine, et valmides hoidis müts püsti nagu kloun Tripi tuttmüts (mäletate "Kessut ja Tripi" ju), kuid pärast pesu läks see ilusti pehmeks ja mõnusaks.

Villanööbi lõikasin vanast vanutatud kampsunist.


27. detsember 2014

Traditsioonid

Nendega on nii, et mõned kujunevad ise ja mõned tuleb meil ise luua. 

Näiteks jõuludega seoses lepime me lastega igal aastal kokku, mis värvi ehetega me oma jõulupuu kaunistame. Sest aja jooksul on kogunenud nii palju kuule, tilkasid, helbeid, kujukesi jne, et kui me nad kõik puule paneksime (ja lapsed seda kahtlemata teha tahaksid), siis näeks kuusk välja kui hmm!! eriti jube jõulupuu. No puud polekski näha ja küllap need oksad ka raskuse all vastu maad vajuksid. 

Need tänapäeva kuulid on ju purunematud. Pigem tuhmuvad, tahmuvad või lähevad mõlki. Juhtub harva, et mõni tuleb ära visata. Samas tahavad lapsed igal aastal neid juurde osta. Ja mina tahan neid juurde teha...

Novot, seega otsustasime me sel aastal kaunistada kodu sinise ja hõbevalgega. Hõbedase ja säravalt valgega oli lihtne - neid on kaubanduses alati ja ühel talvel heegeldasin ma veel palju valgeid lumehelbeid. Aga sinisega on raske - ma ei saa aru, miks on aastast-aastasse müügil lillad, helesinised või türkiissinised ehted, aga puuduvad ilusad selged lipusinised ja müstilised sügavsinised... 

Aga eks seegi on juba traditsiooniks kujunenud, et ma igal aastal mõned jõuluehted ise teen. Nende kuulide idee sain ma moodsatelt poe-ehetelt: suurematele plastist kuulidele heegeldasin jämeda lõngaga hõreda pitsi ning kaunistasin laia satiinpaelaga; väiksematele kuulidele keerutasin sedasama lõnga lihtsalt ümber.



Lõng: Wonderwool Glanzeffekt, Schoeller und Stahl (85m/50g - jäme ja pehme, mitte liialt karvane, kuid ilusa läikega villa-akrüülisegu lõng).


Eile käisime rabas. Ära tulime päikeseloojangu ajal.




Nautige talve!

25. detsember 2014

Hetked.

See oli juba mitu aastat tagasi, kui Annil olid esimesed teadlikud jõulud. Ta teadis, et midagi on tulemas, aga ta ei teadnud, mis tuleb ja kuidas täpselt... Me kõik valmistusime selleks. Igaühel oli oma roll, kuid samas arenes kõik omasoodu... Nagu ikka, olid meil kuusk ja küünlad, piparkoogid ja päkapikumütsid... Ja äkki olid kuuse all kingitused. Kõik ilusti värvilistesse paberitesse pakitud, lehvide ja paeltega. Kõik said pakikese - issi ja emme ning Anni kolm vanemat venda. Ann rõõmustas iga kingituse üle... vaikselt, justkui hinge kinni hoides... Ja äkki.. oli ühe paki peale kirjutatud tema nimi. See rõõm ja hämmeldus ja segadus, mis tütrekese näolt läbi jooksis, oli nii ehe, nii siiras... TEDA OLI MÄRGATUD. Ma ei tea, mida ta täpselt tundis, aga ta oleks nagu mõistnud, et ta on sama väärtuslik kui tema suured ja targad vennad. 

Vahest on mul kahju, et me ei taibanud seda hetke filmida. Aga see tunne on ikka mu sees - ÕNN väikesest asjast. Nüüd meenub see mulle alati jõulude ajal. Ja toob minusse rahu. 

Nüüd, viimastel jõuludel ei muretse ma nii nagu varem, pole mingit jõulustressi ega kiirustamist. On rahulik jõuluootus, kulgen... püüan märgata neid väikeseid hetki. Mõnele hetkele tuleb veidi kaasa aidata... Ning mõned õnnetused (ikka juhtub ju) on pigem seigad, mida hiljem naljaga pooleks meenutada. 

 Meie hoov...

 Minu meisterdatud purgiküünlad.

Atsi voolitud kommisaabas.

 Ats mängib...

Just enne jõule tuli lumi.

Ats ja Ann.


Sel aastal ei pannud jõuluvana kingitusi kuuse alla. Seal oli hoopis kiri - Ann õpib tasapisi lugema ning kuna talle ka otsimise-mängud meeldivad, siis tegime lastele väikese jõuluseikluse. Üks vihje viis teiseni, teine kolmandani jne. Lõpuks leidsid nad kingipaki sealt, kus "meil pühapäevaõhtuti eriti kuum on".


Hetkedeni!

19. detsember 2014

Vildipallidest kee.

Viimased 5 aastat olen ma kindlasti iga kord Mardilaadal käinud. Varem juhtus seda harvemini, no nii üle aasta ehk. Aga nüüd üritan alati paar-kolm tundi aega võtta, et kogu ala läbi käia. Tegelikult jääb ka kolmest tunnist väheks ja nii arvestasin seekord, et veedan seal pea kogu päeva. Ostan üht-teist jõulukingitusteks, varun head-paremat talutoitu ning kui aega jääb, siis lähen mõnda õpituppa. 

No laadasaia olen ma pidanud alati ostma. Nimelt juhtus nii, et mõni aasta tagasi, kui Ann oli veel 2-aastane, käisime temaga kahekesi laadal. No ega väikse lapsega seal eriti mugav sebida ei olnud - ikka otsustas tema, kuhu sammud seame ja kui palju kuskil aega veedame. Ja kui kõht tühjaks sai, ei jaksanud me kohvikusabas seista, vaid ostsime ühest letist laadasaia - värske ja mahlane kardemonilõhnaline kakuke. Sõime kahepeale pool kakku ära ja see maitses niii hea! Sealt alates palub Ann iga kord, et ostaksin laadasaia, kui kuuleb, et ma mõnele laadale lähen. 
Alltekstina pean mainima, et viimane kord enam nii hea ei maitsenud - oli hoopis kuiv ja liiga kardemonine... Ei tea, kas ta edaspidi mult laadasaia küsibki...

Jõudsingi tänavusel laadal veidi meisterdada ka. Villapallidest kaelakeed sai teha Jaanioja mamsli Janika juures (vaadake, milliseid vahvaid lapivammuseid ja lillemantleid Janika teeb). 


Värvid valisin tol päeval seljas olnud kirju kleidi järgi.


Kapist leidsin veel ühe tuunika, millega see kee võiks hästi klappida...



Kusjuures, ma olen varem ka ise ühe villapallidest kee teinud, aga siis pidin ma villapallid ise nõelaga valmis toksima (mis on üsna aeganõudev). Nüüd olid pallikesed juba olemas - masinas vanutatud kudumijupid on küll ovaalsed või suisa lopergused, kuid seda erilisema kee ma sain. 


Ilusat jõuluootust!

17. detsember 2014

Voodipesu Holly Hobbie´ga.

See, miks mul oli vaja õmblusmasinale ligi pääseda, selgub nendelt piltidelt...

Nimelt tahtsin ma tütrele õmmelda uue, pisut romantilisema voodipesukomplekti. Selleks olin juba suvel Kanga ja Nööbi poest leidnud vintage-stiilis lapimotiividega kanga. Armas musta-roosa-valge Holly Hobbie-seeria kangas tundus täpselt Anni mängutuppa sobivat.



Muide, Anni toas on kolm seina naturaalvalged, kuid neljas, vooditagune sein, on kaetud kuldse-kreemikatriibulise musta tapeediga. Nii on see jäänud ajast, kui selles toas elas mu kõige vanem poeg. Ma ei ole raatsinud seda tuba ümber tapetseerida, sest tegelikult on "vana" tapeet üsna äge ja ka korralik. Mõtlen, et kui musta ja kuldsega sobitada veidi-veidi roosat ja veelgi rohkem valget, siis ehk sobib tüdrukule ka... 

Ann ei ole kurtunud, aga samas - oma tuppa magama ei ole ta ikka veel kolinud (seepärast siis vaid mängutuba)...



Jalutsis oleva päevateki leidsin umbes aasta eest Keila Sõbralt-Sõbrale poest. 

Lihtne loodusvalge puuvillane heegeldatud tekk on just nii suur, et selle narmad ulatuvad mõlemalt poolt voodit pea-aegu põrandani. Mõned kerged plekid eemaldasin tapab-kõik-bakterid-Domestosega. 



Õnneks on vaja üsna vähe roosat - üks padjapüür sai endale vaid roosad paelad, kuid see lahendus meeldis Annile väga.



Nii ta siis ootab...



9. detsember 2014

Punane on parem.

Tegelikult ongi pealkirjaga kõige olulisem öeldud - punase märgiga sokk käib paremasse jalga. Lihtne.


Sokid on ise ka lihtsad ja viisakad: kitsaste valgete triipudega hallikassinised sokid, varvastel üks riskikeste rida. Ja märk on muidugi sellepärast vajalik, et triibusoki reavahetus on neil siseküljel. Seega, kui punase ristikesega sokk läheb ilusti õigesse, paremasse jalga, siis jääb reavahetus jala siseküljele - nüüd sai vist küll "puust ja punaseks". 


Need sokid kudusin oma keskmisele pojale. Ühed täisvillased triibikud tegin talle ju ka eelmisel talvel, aga need tulid üsna paksud (8/3 lõng) ja saabaste sisse ei mahtunud. Paksudega käib ta nüüd toas - tõmbab paljaste jalgade otsa ja kareduse üle ei kurda. Uued peaksid aga saapa sisse ikka ka mahtuma...



Mul on pojaga samas suuruses jalg - oli hea neid kudumise ajal hoopis endale jalga proovida - eriti kui sokid peavad jõulupakki minema.



Lõngad: Novita Nalle aloe vera (75% villa, 25% polüamiidi, 100g/260m). 
Muide, nende uute, sokilõngast kootute kohta arvas Märt, et need on karedamad kui eelmisel aastal kootud täisvillased... Huvitav...

Suurusele 39.
Kaal: 110 g
Vardad nr 2 või 2,2. Vardal 18 silmust (päkal 16).

3. detsember 2014

Randmekott.

Eile oli mul vaja õmmelda. Ja siis selgus, et siin blogis esitlemata kudumite kuhi mu õmbluslaua peal on kasvanud nii kõrgeks, et õmblusmasinani pääsemine kujunes küllaltki vaevaliseks. Osa kudumitest ootab lihtsalt pildistamist, üks kampsun ootab nööpe, kaks tükki aga edevaid lipsukesi ja üks müts igatseb tutti... Ning lisaks on seal veel mõned täiesti poolikud kudumid...

Seega mul ei ole täna uusi asju näidata. Aga ma ei ole siin näidanud oma randmekotti, mille ma heegeldasin-õmblesin hilissuvel.



Selle väikese koti tegin ma seetõttu, et suvel (eriti selle kõige kuumematel päevadel) on mul sageli seljas sellised riided, kus puuduvad taskud. Ja kui ma siis koeraga jalutama lähen, ei ole mul maja võtmeid ega mobiili kuhugi pista. No käekotti ma metsa kaasa ei võta ja need rohmakad kõhukotid ei ole minu stiil. Või siiski - kõhukotti ma porise ilma ja dressidega võiksin isegi kanda, aga mu dressidel on taskud ka...




Täna üritasin siiski õmmelda. Mõned asjad tõstsin maha, teised lükkasin laua peal kaugemale. Aga voodiriiete õmblemiseks on ruumi ikkagi vähe. Pidevalt kukub midagi laualt maha või takerdub miski ebavajalik kangasse...

26. november 2014

Tviidlõngast palmikutega pleed. Kodune luksus.

Mmmmmm, see on pehme ja suur ja soe ja kerge! Ma armastan seda!


Üle poole aasta otsisin ma lõnga, mis sobiks suure pleedi tegemiseks. Olin nõudlik. 
Kujutasin ette, et ideaalne lõng on:
1. Üsna jäme - et saaks kasutada vardaid nr 6 või jämedamaid (loe: et pleed saaks kiiresti valmis);
2. Heledat naturaalset värvi (naturaalvalge või helehall või heledam beež);
3. Võimalikult naturaalse koostisega (et oleks soe ega läheks elektrit täis);
4. Pehme, mitte torkiv;
5. Vastupidav, et ei muutuks topiliseks ega veniks välja;
6. Kerge, et ei oleks kotis raske, kui seda on vaja suveõhtul mõnele vabaõhuetendusele kaasa võtta;
7. Odav, sest lõnga kulub ju palju ning kogusummas on nii või naa selline tekk suur väljaminek.

Sellist lõnga ma muidugi ei leidnudki.





Küll jäi mulle silma väikese angoorasisaldusega villane tviidlõng Debbie Blissilt. See vastas kõigile ülalloetletud tingimustele, välja arvatud hinna osa. Ülimalt mõnus, veidi robustse (ebaühtlase) olemisega, kuid parajalt õhuline, pehme ja kerge tviidlõng võitis minu südame. Ning kui ma võitsin Käsitööjaama 20-eurose kinkekaardi, siis oligi otsus tehtud. Sellest lõngast sai mu pleed.




Lõng: Donegal Luxury Tweed Aran, Debbie Bliss (90% villa, 10% angoorat; 50g/88m), mida kulus kokku 14 tokki. Ehk siis tekk kaalub veidi alla 700 grammi.
Mõõdud: 100 x 190 cm.
Vardad nr 6.
Kudumistunde umbes 45.

Mustri valisin raamatust "Koekirjade varamu". Sealt oli see lihtne, kuid efektne muster mulle juba ammu silma hakanud, aga on ju selge, et nii suur muster vajab ilusat suurt pinda. Ja see pleed oligi just see, mida oodata!

Pean mainima, et Ann armastab seda tekki ka...


20. november 2014

Sinised sõrmikud Triinule. Roositud sügis.

Need roositud sõrmikud kudusin väga vahvate muuseumikinnaste järgi. Ma ei tea, kas kuduja tahtiski teha värvilise põhjaga sõrmikuid või jäi tal lillat lõng lihtsalt puudu, aga igatahes on originaalidel sinise-lillakirju taust

Mina nii julge ei olnud ning kudusin Triinule ikkagi üleni sinisepõhjalised kindad. Samas tundus mulle, et ilma lillata oleksid need kindad jäänud liiga igavaks ja süngeks, nii et plaanisin randmetesse kududa üsna palju roosakamat lillat. 


Enne kudumist tegin üsna täpse kavandi ning määrasin kaks erinevat lillat tooni, mis muude värvide sobituks - need tuli mul ise värvida (muud värvid olid mul olemas). 


Ja siis kudusin. Kui randmest oli valmis 2/3, tundus, et kinnas tuleb liiga plass, liiga lilla, liiga tütarlapselik. Aga mõtlesin, et kui kavandil need värvid toimivad, siis miks ei peaks tegelikkuses toimima... Kudusin edasi. Randmele kasvas labaosa, roositud motiivid, sõrmed... Ja kõik läks paika. 


Pildistamisel selgus, et 
nendesse kinnastesse läksid minu aia sügise värvid.





Originaalkindad: ERM 14064 
Lõngad: lambavillased, oma kodus värvitud, va roheline, mis on Läti toodang (Klippan Saule).

Silmuseid randmes 81, põhiosas 76.
Vardad nr 1,5.

Sellel fotol on vast kõige õigemad värvid.