Esialgu mandalad.

Eelmise suve alguses alustasin kleidi heegeldamisega. Või õigemini... tahtsin lihtsalt lahti saada portsust peenikestest heegelniitidest. Üsna kindlasti olin ma algul mõjutatud  ka Desiguali värvilistest mandalamustrilistest kleitidest ja mantitest, aga mu oma kleit tuli siiski täiesti teistsugune, omamoodi :)

Kõigist neist lilladest, roosadest, valgetest ja ühest elektrisinisest pärlniidist heegeldasin esialgu kõige tavalisemad mandalad, kõik erinevad. Võimalik, et ma ei tohigi neid mandalateks nimetada, sest mingeid mandala-reegleid (on vist olemas mingid?) ma ei järginud... Heegeldasin pigem tunde järgi :) 

Koostöös musta niidiga tuli mandalad hiljem kleidiks ühendada... 

 Suurem osa ongi lihtsalt must võrk. 

Sellises (poolikus) seisus oli kleit 2016. aasta juuli keskpaigas. Augusti keskpaigaks oli kleit küll valmis, aga no mitte kuidagi ei tahtnud enam midagi pildile tulla... Mõne asjaga kohe on nii, et ma kas ei raatsi või oska seda pildistada. 

Muide, kõigist jääkidest ma siiski lahti ei saanud. Vähe sellest - mu kasti tekkis paar lisapallikest. Nimelt ostsin selle projekti tarbeks mõned musta värvi pärlniidipallid juurde, kuid kõiki neid ei läinudki vaja - klassika!

  

Olen kleidiga juba päris mitmel üritusel käinud ning lõpuks sain selle ka pildile, aga näitan järgmine kord...

Toredat novembrikuu lõppu!

Vaarikapunane

Eks see (juba eelmises postituses näidatud) vaarikapunane maikakleit jäi mul tookord poes teatud põhjusega silma. Sest mul on just selle tooniga oma lugu.

Mõni aasta tagasi kevadel käisin oma toona 13-aastase pojaga spordipoes, et talle riideid-tosse osta. Ma üldse ei armasta seesugust ostlemist, eriti kui riideid tuleb leida ülikriitilisele teismelisele poisile. Seega oli mu enesetunne üsna kehv - teate küll neid hetki, kus tunned, et oled vana, paks, väsinud, igav ja saamatu... Kui olime lõpuks pojale vajalikud asjad leidnud, proovisin möödaminnes (st riiulite vahel, mitte proovikabiinis) endale selga ühte eredat roosakaspunast (ehk vaarikapunast) tuulepluusi. Küsisin veel pojalt, et kas see võiks mulle sobida... et ega ei ole mu jaoks liiga roosa. Ja kuigi ma eeldasin, et ta ütleb midagi sellist, et "ma-ei-tea" või "normaalne" või laidab isegi maha, siis tema võttis hoopis minult täiesti ootamatult ümbert kinni, kallistas ja ütles, et "sa oled kena". Poes, kujutate ette! Sellised asjad jäävad vist elu lõpuni meelde...

Aga siin siis mõned pildid, kus kleit on mul seljas.

See viimane foto on tehtud ka Barcelonas, Gaudi maja Casa Milà (La Pedrera) ees.

Tikandist mõned fotod veel...

Maasikate ja lilledega maikakleit.

Nüüd panin siia hoopis ühed värvilised pildid oma kesksuvisest tikkimistööst. Loodetavasti mõjuvad need värskendavalt tänases sombuses sügispäevas...

Lihtsa vaarikapunase maikatüüpi trikookleidi ostsin Reserved´i poest juba kevadel ja tegelikult plaanisin sellega palavatel suveilmadel kodus ringi sehmida. No palavaid suvepäevi meil seekord praktiliselt polnudki, aga suuri mahlaseid metsmaasikaid oli kohe eriliselt palju. Nii sähvataski mulle, et sellisele ägedale puhta pinnaga (ja ikka veel kandmata) kleidile võiks sobitada vanadele Lihula tekkidele tikitud motiive. Pealegi olin ma ammu tahtnud katsetada soonikulisele trikoopinnale tikkimist...

Hakkasin otsima tekke, kus muuhulgas oleksid ka maasikad.  Raamatust "Lihula lilltikand ja meistrid" (L. Mandel, H. Vaab) leidsin punasepõhjalise teki (tikkija: Ann Kreek (1867-1947)), kus olid meeldivalt heledad toonid, huvitavad lillekombinatsioonid, lihtne vanamoodne stiil ja muidugi maasikad. Valisin sealt välja mõned meeldivamad motiivid ning paigutasin need hajusalt kleidile.

Seekord tikkisin puuvillase mulineega. 

Reisil sain korra ka kleidi selga (proovin paar pilti sokutada järgmisse postitusse), aga hetkel ootab kleit järgmist suve. Kohtumiseni!

Tavalised banaanisokid.

Ega need sokid suurt tähelepanu väärigi, sest mis siin ikka erilist on... parempidine kude ja tavaline (soonikust alustatud) kudumisviis. Aga tavapäratu on hoopis see, et sokilõnga värvisin seekord hoopis tokis. See tähendab seda, et ma ei kerinudki lõnga vihiks ümber, vaid panin kaks valget lõngatokki (selliselt nagu need poest tulevad) algul kollase värviveega potti ning kui värv oli kinnitunud, tõstsin need tokid otsapidi tumehalli värvilahusega potti. Eelnevalt olin tokist läbi surunud pika grilltiku, mille asetasin nüüd üle värvipoti nii, et värvi sisse ulatuks vaid 3-4 cm lõnga. Tulemust näeb mu Barcelona postituses (klikkige selle pooliku soki pildile, siis näete lõngatokki paremini).

Olin ennast meelestanud selliselt, et toki sisemus ei jõua kollase värviga piisavalt "sõbruneda", mistõttu võib osa tokist jääda heledam või hoopiski valge. Tegelikult aga värvus kõik ilusti kollaseks. Ainult hallid värviträpsud jäid toki sisemuses veidike lühemad (see on ka loogiline, eks), mistõttu on mu sokkidel päkkades mõnusad peenikesed triibud.

  

Tunnistan ausalt - neid sokke oli päris naljakas kududa. Eriti siis, kui esimene oli valmis ja hakkasin kuduma teist, paremat. Tundus, et sokid tulevad täiesti erinevad. No vaadake ise - esiteks oli teisel lõngatokil osa lõngast halliks värvimise käigus tokilt maha jooksnud ja nii on parema jala soki soonikust kolmandik täiesti hall. Ja sealt edasi on hallid triibud märgatavamalt lühemad kui teisel sokil (jah, seda tean ma vaid ise, sest piltidel seda tegelikult ju eriti ei tajugi). Kolmandaks veel see osa, mis tuleb pärast kanda - kuhu seal küll hall värv kadus? 

Sellepärast tuligi mul imelik mõte, et kõrvalekalletest tuleb tähelepanu eemale juhtida ning säärtele pisikesed lilleõied peale tikkida. 

Kannad kudusin hiljem. Sellise kirju lõnga puhul tundub see olevat kõige parem variant. Ega ma ju ei teadnud ka, kas mul lõngast jagub. Nii jätsin tagavaravariandiks selle, et kannad (ja vajadusel ka sokininad) tulevad mingist teisest lõngast. Õnneks õiget lõnga (napilt) jagus.

Lõng, mida värvisin, oli Sloveenia tehase toodang: Bilby, Albin (75% villa, 25% polüamiidi; 50g/175m).

Vardad nr 2.

Silmuseid soonikus 20*4, säärel 16*4.

Palun öelge mulle, mida teha talvel selle piparmündipotiga mu selja taga. Savipott võib vist õues talviste külmadega katki minna? Kas peaksin piparmündi tingimata kuskile peenrasse istutama või võin ta hoopis koos potiga nt garaažiaknale tõsta? Äkki on kellelgi kogemusi...

Barcelona 2 ehk veel 10 aastat.

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, tasub muuseumidesse jm soetada piletid just veebilehe kaudu. See on kasulik mitmel põhjusel - pileti saab üldjuhul osta kindlaks kellaajaks ja nii pääsete ilma järjekorrata sisse. Veebilehelt ostetud piletid on (tavaliselt 10%) soodsamad, lisanduvad õpilaste jm soodustused, mida tasub ka kindlasti kasutada. Nimelt ei ole selline "meelelahutus" Barcelonas sugugi odav - arvestage, et valdavalt tuleb (mistahes kohtades) pileti eest välja käia umbes 20+ eurot inimese kohta. 

Aga veel Gaudist... Ka Casa Batlló tundub nii äge, et sinnagi tahaksin ma kunagi minna. Käisime majast mitu korda mööda, sest see asus üsna meie ööbimiskoha lähedal. Mulle tundus, et maja fassaad on eriti efektne just päevavalguses, kui sinine taevas akendelt vastu peegeldab. Õhtul võis maja väljastpoolt pea-aegu märkamatuks jääda. 

Gaudi on Barcelonasse kujundanud ka pargi. Park Güell asub kõrgel Carmeli mäel. Sinna ronimine on paras väljakutse ja kuigi teekonda aitas hõlbustada mitu eskalaatorit, jäätis ja topsitäis puuviljakuubikuid :), siis vähemalt mina olin pärast seda mäkketõusu nii-jube-väsinud, et liiga palju ma seal pargis ringi jalutada ei jaksanudki.

Pool teed mäest üles on läbitud. See ei ole veel park :)

Park oli esialgu mõeldud rikaste elurajooniks ja aastatel 1906–1926 elas seal ka Gaudi ise. Tänapäeval asub tema majas Gaudí majamuuseum (Casa Museu Gaudí). Üht osa pargist ja majamuuseumi saab külastada vaid tasu eest, kuid suur ala on ka priilt avatud, sh mäetipp. 

Mäelt avanevad vaated nii Barcelonale kui ka Vahemerele. 

Pargis on draakoni trepid, mosaiikskulptuurid ja sambad. 

Tasulise ala peasissepääsu mosaiikkatused on nii paljude pisikeste detailidega, et kohapeal palja silmaga kõike seda (pisikese kiiksuga) ilu ei märkagi. 

  

Viimased 15 aastat oma elust pühendus sügavalt usklik Gaudi aga hoopis kiriku, Sagrada Família ehitamisele. Seda omapärast, vaid rahva annetuste najal valmivat kirikut on ehitatud nüüd juba 135 aastat ning hetkel on antud lubadus, et juba 10 aasta pärast on hoone valmis. Minule tundub see tähtaeg küll üsna ulmeline, aga arvestades tehnoloogia arengut ja inimeste entusiasmi võib neil ju ka õnneks minna...

Kõrgetest tornidest pääseb kahte (liftiga saab üles ja treppidest alla). Piletit ette ostes tuleb määrata, millisesse minna soovite (kui esimest korda lähete, siis suurt vahet pole - minge sinna, kuhu pileti saate sobivaks ajaks). Tornidest on lõputud vaated, lisaks näeb lähemalt väiksemate tornide toredaid kaunistusi. No mul ikka hakkas pea ringi käima (eriti kui oma lapsi alumisel rõdul nägin)... Aga tundub, et nemad ei kartnud midagi. 

Kui 1882. aastal Barcelona lähedale kiriku ehitamist alustati, siis valitses ümbruskonnas tühjus. Kogu hoonestus on sinna tasapisi juurde tekkinud. 

Kirikus on võimsad vitraažaknad, mis päikesega on eriti efektsed. Värvilised valgusemängud tekivad nii seintele kui ka põrandale. Loomulikult toimuvad kirikus ka jumalateenistused.

Lisaks Gaudi-majadele käisime me veel Barcelona staadionil Camp Nou (oma 99 tuhande kohaga on see Euroopa suurim staadion), kus lastele pakkus nalja see, et eri suuruses karbikestes sai kaasa osta jalgpalliväljaku muru :) Staadionil sai minna kolmele tasandile, siseruumides on jalgpalli- ja jäähokimuuseum (uuemad ja vanemad karikad, riided jms), mitmed virtuaalnäitused ja filmid. Oli huvitav ka minusugusele spordivõhikule.

 

Loomulikult käisime ka rannas ujumas, tantsivate purskkaevude showl (Magic Fountain Montjuic - ülilahe õhtune üritus, soovitan kindlasti nii lastele kui ka täiskasvanutele) ning akvaariumpargis (L'Aquàrium Barcelona - mina olen erinevaid veeparke näinud nii siin kui ka sealpool Eestit ning neist pisut tüdinud, kuid Merili varasemaid ei mäleta, nii et tal oli ikka väga huvitav... kõik need haid ja pingviinid ja merihobud jne). 

Kohalikud linnud tuletasid mulle pidevalt meelde, et mul on kodus ports rohekaskollast alpakalõnga ootamas...