28. detsember 2016

Väike punane kleit.

Kudusin endale pitsilise kleidi - leekivpunase, et ikka hästi silma paistaks :) 

Kleit on klassikalise sirge joonega (õigemini ta lihtsalt paistab selline üsna sirge, tegelikult on seelikuosa ikkagi kergelt A-lõikeline), sest just sellise lõikega kleiti on hea kanda nii jõulupeol kui ka teatris (see on ka juba korduvalt järele proovitud).


Lõngaks valisin alpaka- ja siidiseguse Drops Lace´i. Ütlen kohe hoiatuseks, et seda lõnga peab just ja ainult puidust varrastega kuduma - vahet pole, kas kase- või kirsipuust, pea-asi, et kergest puust ja teravate otstega. 
Olen varem samast lõngast kudunud kaks kolmnurkset rätikut ja mõlemal korral sujus kudumine imehästi. Mäletan, et kuskil veel imestati, et kuidas on võimalik sellest lõngast kududa välja nuppe... No mina ei näinud tookord probleeme, aga kui hakkasin oma punast kleiti tegema, siis ei läinud see sugugi nii libedalt. Või tegelikult... just läkski liiga libedalt, sest mul ei olnud vabu puidust ringvardaid numbriga 3 ega 3,5. Olid vaid metallvardad. Ja kududes kleidi esimest kümmet sentimeetrit ei saanud ma aru, mis toimub - silmused jooksid pidevalt varrastest välja, vardaid ei püsinud peos, vaid pudenesid käest, nuppe ei suutnud ma kokku tõmmata. Kõik oli nii vastikult libe ja püsimatu, et kurgus oli klomp... Lõpuks ostsin kohalikust poest kasepuust ringvardad ja kõik hakkas sujuma.




Kui olin otsustanud, et kleit tuleb punane, oli kohe selge ka see, et pean selle tegema liblikakirjalise. Sest aastate eest, kui ma lappasin esimest korda Haapsalu salli raamatut ja mulle jäi silma imekaunis liblikakiri, tundus mulle, et just punast värvi Haapsalu salli ma kunagi selle koekirjaga kuduma pean. Aga punast salli ei ole ma teinud seniajani... 
Kleit aga on nüüd olemas ja eks ma sain ikka ennast pilgeni kiruda, sest kleidi kudusin ma ringselt ja ega seda liblikakirja just nii kõige mugavam kududa polnudki. Lisaks on liblikatiibadeks ju palmikud - aga kududa sellise libeda lõngaga palmikuid, on sama hea, kui saada lapse suust kätte kommi, st pea võimatu. Just selle kleidi pärast pidin esimest korda elus ostma endale kõverad palmikuvarda, sest (harjumuspäraselt) silmuste mahalibistamisega ei saanud ma siin hakkama.


Lõng: Drops Lace  (70% alpaka, 30% siid; 50g/400m), mida kulus alla kahe vihi. 
Selliseks pitskleidiks tundub see lõng küll ideaalne - kleit on mõnusa läikega ja hästi langev, muster tuleb hästi välja ja seda hoolimata sellest, et pitsi all on samasugune punane vooder. Reisides on mugav kleiti kaasa võtta - ei pea muretsema, et see kortsuks. Lisaks võtab kleit kotis vähe ruumi. 
Loodetavasti ka pikemal kandmisel ei veni kleit välja ega lähe vormist. 

Vardad nr 3 ja 3,5 mm. 

Kudusin alt üles ringselt. Allääres on ripsiridade vahel väike augurida. Varrukad kudusin kehaosale külge - seega õmblusi nagu polnudki (no õlal siiski on).
Seljal on pärlnööbiga ava (sellest ei ole hetkel pilti), aga tegelikult saab kleidi hõlpsasti selga ka nööpi avamata



Küllap kunagi tulevad ka pildid, kus kleit on mul seljas...

21. detsember 2016

Klaaspurgist saab küünlahoidja.

Minu tänavused jõulukaunistused on helesinistes ja hõbedastes toonides, aga poes avastasin, et sobivaid küünlahoidjaid on üsna keeruline leida. Õnneks saab klaaspurgist väga lihtsate vahenditega teha ilusa küünlahoidja - just selliste toonidega nagu mul vaja. 

Seekord kaunistasin paar purki nii, et ei kasutanud liimipüstolit (ega isegi tavalist liimi mitte). Ka kahepoolset teipi ei viitsinud ma poodi otsima minna:). 


Vaja läheb: 
- 1 puhas purk (hästi sobib väike heeringapurk, aga mina leidsin keldrist paar erikujulist purki - üks oli nikerdustega meepurk ja teine vist punase kalamarja purk);
- valget lund ehk lume-spray;
- jupike ilusat pitsi või kardpaela (mina leidsin kohalikust poest hõbedase põimpitsi);
- jupike atlasspaela või atlaspaelast lipsuke;
- 2 pärlipeaga nööpnõela;
- vana ajaleht vms alus, mis võib mustaks saada;
- värvilisi graanuleid (kruusa või liiva) - mina leidsin sobivat värvi puru Hortesest, aga muidugi võib kasutada ka mõnd looduslikku mittesüttivat materjali. Oluline on, et küünal ei puutuks otseselt kokku klaaspurgi põhjaga. Eriti ohtlikud on metallvormis olevad teeküünlad või küünalde all olevad metalljubinad, mis lähevad väga kuumaks ja võivad klaasi purustada. Mul on niimoodi (suure plahvatusega) läinud katki paar poest ostetud klaasist küünlahoidjat...
- ja muidugi üks sobiva suuruga küünal.


Töö käik:
1. Pihusta lumi õhukese kihina purgi väliskülgedele. Tee seda ajalehe kohal! Ära pihusta liiga ligidalt, sest siis jääb lumekiht liiga paks ja see valgub purgilt maha.


2. Lase purgil kuivada - selleks võib kuluda vähemalt 1 tund.
3. Lõika pitspaelast nii pikk jupike, et see ulatuks purgisuu ümber + 1,5 cm varu. Kinnita pits purgisuu ümber ja kinnita nööpnõelaga.


4. Tee atlaspaelast lipsuke ja kinnita see teise nööpnõelaga pitspaela külge. 


5. Vajadusel pihusta purgile veel veidi lund.
6. Kalla värvilised graanulid klaaspurki nii, et neid saaks purgi põhja umbes 1 cm.
7. Aseta küünal graanulitele :)))



Nüüd jääb üle vaid küünal põlema panna...



Mulle meeldib, et kui järgmine aasta peaks tulema tuju näiteks punaste dekoratsioonide järgi, siis sellistel purkidel on lipsukesi ju imelihtne vahetada.

Kaunist jõuluaega teile!

17. detsember 2016

Koon seda valget lõnga...

Käisin valget ilu vaatamas


Keilas, Harju Maakonnaraamatukogu galeriis (valges saalis) on välja pandud imetlusväärne kootud esemete ja tööproovide näitus Eesti Valge. Anu Pink ja Siiri Reimann on kudunud kõik need valged pinnad, kus iga detail ja töö peensus nii hästi välja paistab. Näha on koopiaid vanadest koekirjalistest esemetest ning Siiri loodud Haapsalu pitse. Eksponeeritud on üks imekaunis pitsiline pulmakleit, mitmed peened kolmnurksed rätid (mamma mia, kui õrn ja ühtlane ja tihe on Siiri kootud pits!!), kindad ja sukad-sokid. Eriti hullumeelsed tunduvad mulle kõik vikeldatud kindad (ja randmesoojendajad), kus vardale on seatud minu tavapärase 17-22 silmuse asemel koguni 30 silmust. Ja siinkohal ei tasu vist üldse üle lugeda silmuseid Ruhnu kampsunil, mis on kootud vardaga number 1,5 - niikuinii läheb lugemine kümme korda sassi (ma ise üritan kampsuneid kududa vardaga nr 3). Ahh seda püsivust, Anu!!

Mõned oma lemmikud pildistasin üles.
















Koon seda valget lõnga

Lapsed mängivad õues.
Koon seda valget lõnga,
heledat, pehmet keerdu,
ümber väikese õndla,

ümber jalgade, käte,
läbi sõrmede koon,
iga sära ja sätet
juurde ja juurde loon.

Silmad vaatavad üles,
selgelt ja valusalt küsivad,
heledad kerad süles
viivu, veel viivu püsivad.

Valmis saavad siis hamed,
lasen neid proovida selga.
Ahtad kõrvale panen
ja elu enam ei pelga.

Ingel Tael 

Teemasse sobiva luuletuse leidsin juba kevadel vanasid Nõukogude Naise 1979. aasta numbreid sirvides .

Näitus jääb Keilas avatuks kuni 28. detsembrini.

Sealtsamast raamatukogust leidsin veel kauni Bargello-tehnikas lapiteki - küll on ikka hästi valitud kangad! Selle autor on Reet Terasmaa.


Aga Ann oli samal ajal raamatukogu mängutoas jõulujutte kuulamas- nimelt toimuvad seal laupäeviti kl 12 ettelugemishommikud.

13. detsember 2016

Koerad, kassid ja jõuluootus.

Kui aknast piilub päike sisse, siis saab korraks ka toas pildistada. Teen seda veidi kiirustades - varsti läheb ju päike vastasmaja taha peitu... 

Ei, ma ei ole neid küünlaid ise teinud. Ka küünlajalad on ostetud või kingiks saadud. Kõik jõuluehted on samuti ostetud. Vaid auguline savist kuusepuu on poja tehtud. 

Tahan lihtsalt mõnd meeleolu pilti - advendiks, helesinist. Teen pildid mõni päev varem valmis, siis saab pühapäeval kergemalt võtta:) - nii ma mõtlesin. 


Kõik toimingud toimuvad koera ja kassi valvsa pilgu all. Kass teeb küll näo, et teda ei huvita mu sebimine. Vaid siis, kui teda pildistamise hetkel hüüan, ajab ta pea püsti. 

Seevastu koer peab iga asja üle nuusutama. Kui olen ta peale korduvalt käratanud, võtab ta solvunult sisse positsiooni vaiba kõrval - sealt saab mind hästi edasi jälgida. Üldjuhul ta teab, kus on tema piirid ja minu territooriumile ei roni.

Paarile pildile hüppasin ka ise peale - muidu te äkki ei usu, et need mu oma tehtud :))



Blogimise koolitajad ju rõhutavad, et tuleb ette mõelda. Aga pisut imelik tunne on... Mõtlen, et tegelikult võib ju need pildid ka suvel teha, aga võib-olla on mul hiljem jõuludeks hoopis teistsugused meeleolud ja mõtted... Aga samas on tore - kujundan tuba, otsin aksessuaare, dekoratsioone, küünlad põlevad, pugin piparkooke.

Mulle meeldis see Paula artikkel - seal on häid pildistamise nippe, aga mulle mõjus ka tema arutlus blogimisest. Olen isegi mõelnud, et (heade valgusküllaste fotode nimel) peaksin vist kogu majasisemuse valgeks värvima. Aga see ju ei oleks minu moodi, pole minu maitse, sest mulle meeldivad värvid. Seepärast valisin koju helesinise ja meretoonid ja pruuni... 
 


Paljud tööd ootavad pildistamist: neli kampsunit, kaks kleiti, kaks vesti, üks sall ja küllap veel midagi, mis mulle hetkel meelde ei tule... Ülemisel pildil on kootud kampsun, mis ootab pildile pääsemist juba vähemalt aasta; vest, mille tikandit olen ma vahelduva eduga teinud juba 3 aastat; alpaka-vest, mis õnneks on juba blogist läbi käinud ning kõige peal on poolik värviküllane heegeltöö, millega tegelen vaid nendel haruldastel hetkedel kui tellimustöös on väike paus (näiteks kui kudumi detailid kuivavad).


Mäletan, kui olin umbes sama vana kui praegu mu tütar, siis olid vanaemal toas ka väikesed talled (ühel aastal oli koguni üks must ja teine valge tall). Pakaselisel talvel ju toodi vastsündinud talled tuppa ja anti neile lutipudelist piima. Sellistel hetkedel ei tahtnud ma vanaema juurest kuidagi ära tulla. Ja küll ma olin kurb, kui talled olid juba nii "suured", et enam tuppa tulla ei tohtinud... Loomad elutoas oli loomulik elu osa...

Ilusat jõuluootust teile!

9. detsember 2016

Käpikud Kaidile.

Kaidi tahtis oma uue mütsi juurde sobivaid käpikuid. Võtsin sama lõnga, sama mustri, veidi peenemad vardad, mõned lisanupud :))) ja selline see kindapaar saigi.


Lõng: Drops Lima (65% villa, 35% alpakat; 50g/100m; toon nr 5310), mida kulus veidi vähem kui 2 tokki ehk 80 grammi.

Vardad nr 3 (soonikus 48 ja põhiosas 52 silmust). 



Nendel pimedatel päevadel tuleb kasutada iga võimalust, et veidigi helgemaid pilte saada. Kui õues on natukenegi rohkem valgust, kihutan õue pildistama. Seekord aga hakkas nendest hõredatest pilvedest hoopis lumekuulikesi sadama, külvates valgeid pärleid vastvalminud käpikutele... Ikka rohkem ja rohkem... 




Drops Lima lõnga on väga mõnus kududa - silmused liiguvad vardal hästi, kiud ei takerdu, varras läheb alati õigesse kohta. Tulemuseks on ilus ühtlane kude, korralikud palmikud, soe ja vastupidav kudum - mulle väga meeldib. 


6. detsember 2016

Tikitud selg.

Olles juba mitu nädalat (aga võib ka olla, et juba mitu kuud) järjest kudunud, võtsin vahepeal aja maha ning otsustasin paar tundi tikkida. Eelmine kord ju jäi mu manti selg tikandita ning miskipärast hakkas see mul kuskil kuklas kripeldama... 


Pärast mu eelmist (Lembe värviküllaste tikanditega) postitust on muidugi pisut piinlik nii lahjat tööd näidata ning vaid kahetsusega pean ma nüüd fantaseerima, et oleksin ju ka võinud tookord rohkem ette võtta ja oma fuksiaroosale mantlile ühe värvilise Lihula-lillkirjalise vms tüüpi tikandi teha. Samas pean endale aru andma, et sellised uhked tikandid võtavad aega "pisut" rohkem kui paar tundi ning värvilahenduse peale tuleb ka rohkem ette mõelda. Mina aga tahtsingi just tagasihoidlikku tikandit - et mantli kandmisel ei peaks pead murdma selle üle, mida sellega koos üldse kanda sobib.