Üks ammuvalminud koolitöö, mis pildile ei tahtnud tulla.
Pidime kuduma Kihnu-stiilis sokid, kus ülaääres oleks kinda- või vöökiri. Valisin oma sokkidele Keila kihelkonna vöökirja. Väikese muudatusena lisasin kirjaosa keskele kitsa sinise triibu.
Külgedel jooksvad viklid „kopeerisin“ ühtedelt vanematelt Kihnukatelt, kuid ilusaid viklimustreid leiab ka Ann Ojaste koostatud tlu-materjalidest. Kindlasti proovin sealt mõnda kunagi ka ise.
Aga oma soki viklitega olen ka väga rahul – seda enam, et alguses kudusin kannani nii, et viklid jooksid vaid väljaspool. Siis panin töö mitmeks nädalaks kõrvale. Mõtlesin ja kaalusin ja jõudsin järeldusele, et päkasirutus tuleb ikkagi ilusam kui viklid jooksevad soki mõlemal küljel.
Lõngad: Raasiku villane, 8/2 (rohelise värvisin kukeharjadega, muud värvilised aga tavaliste villavärvidega).
Vardad nr 1,5 – hetkel loodan küll, et need jäävad mu viimasteks nii peenikeste varrastega kootud sokkideks. Edaspidi eelistaksin kududa vähemalt 1,75-varrastega.
Silmi ringil: alustades 92, vöökirjal 97, enne kanda 88...
Avastasin, et viimased 20 aastat olen ma olnud järjepidevalt kas rase või kantseldanud vähemalt ühte eelkooliealist last. Vahva, kas pole! Üksjagu magamata öid, õhtujutte, porisevaid äratamisi-ärkamisi, jonnimisi, haigusi ja muhke, lastevanemate koosolekuid ja arenguvestlusi, toredaid kontserte, virnade viisi lauamänge ja kaardipakke, rõõmustamisi ja loobumisi ning igapäevast mõtlemist, mida õhtusöögiks teha. Loetelu ei ole lõplik. No näiteks pidevat koristamist ei tasu mainidagi. Ja triikimisest olen ma pea-aegu loobunud...
Tavaliselt ma nii valgeid sokke sellisteks igapäeva-toiminguteks jalga ei tõmba. Aga näiteks pühapäeva õhtul, pärast sauna, kui toad oleksid ideaalselt puhtad (ja koerakarvakestki poleks näha), siis tõmbaksin need jalga küll.
Sobivad ju flamencotantsu kingadega ka hästi!