Ruhnu valged sõrmikud.

Mai lõpupoole avatakse Tartus, ERMis maailma suurim Ruhnu kudumite näitus, mille tarbeks kudusin ühed valged vikeldatud sõrmikud. Valisin kudumiseks nö laisa kuduja kindad ehk sellised, mis valmiksid üsna kiiresti. 

Nende kinnaste originaalid kudus Lovisa Österman, kes enne 2. maailmasõda elas Ruhnus, aga hiljem asus elama Rootsi. Tema kootud kindad asuvad SOV (Eesti Rootsi Kultuuriselts) kogus Rootsis ja on tõenäoline, et need ongi kootud juba Rootsis.

Seltsi kodulehel on mahukas fotoarhiiv ja fotoarhiiv2, kus on ruhnlastest palju toredaid (ka 100 aastat vanu) fotosid. Sealt leiab ka 1950.aastal tehtud foto Ruhnu rõivastes Lovisa Östermanist, kes elas sel ajal juba Rootsis, Singö saarel.

Oma kindapaari oleksin tõesti päris kiiresti valmis saanud, aga õige jämedusega lõnga otsimine võttis omajagu aega. Esimese variandi kudusin kuni sõrmedeni hoopis peenikesest 10/2 lõngast, aga need jäid vanade kinnaste poolt etteantud silmuste arvuga ikkagi üsna kitsad. Suurema silmuste arvu puhul (mida ka katsetasin) ei oleks muster sõrmedele edasi jooksnud aga nii, nagu vaja. 

Õige jämedusega lõngaga sai aga kõik ilusti jooksma. Lisaks on kindad parajalt pehmed. Tundub, et see mudel oleks algajale Ruhnu fännile alustamiseks hea valik (vikeldamine sujub jämedama lõngaga ka lihtsamini).

Lõng Filcolana Pernilla (100% vill; toon 101; 175m/50g), mida kulus umbes 60 grammi.

Sõrmikuid alustasin number 2 varraste ja 80 silmusega, sest nii jäi ranne piisavalt veniv. Pärast randmeosa vahetasin vardad peenemate vastu (1,75 mm).

Kui enamasti on Ruhnu kinnaste ja poolkinnaste jaoks käeselja mustriteks vaja üle 50 silmuse (vahest ligi 70 silmust), siis minu kaheksakanna kiri vajas mustri jaoks vaid 30 silmust (käeseljal on kokku 34 silmus). 

Mustri kirjutasin kinnastelt maha foto põhjal ja ega päris kindel saagi olla, kas see sai täpne. Aga nagunii tahtsin anda oma kinnastele natuke parema kuju, et need oleksid mugavamad, nii et kasvatasin peopessa mõned silmused juurde, nagu on tehtud nii mõnegi teise Ruhnu kinda puhul.

Enam-vähem sarnane muster on poolkinnastel, mis raamatus "Ruhnu. Kirjad kudujate saarelt" on leheküljel 97 (Nordiska Museet, NM 990606A-B). 

Kudujate Koopiaklubi näitus "Ruhnu roosid – Runö rosor" avatakse ERMi osalussaalis 25. mail kell 11. See on väga suur näitus - oma panuse andsid ligi 70 kudujat! Eksponeeritud on nii kindaid, poolkindaid, sukki kui ka kampsuneid. Kõik need on kootud vanade Ruhnu esemete järgi.

Näitus on avatud 25.05.2025–31.08.2025. 

Lisaks valgetele sõrmikutele on näitusel eksponeeritud ka minu aastaid tagasi kootud roositud sukad. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Ilusat lehekuud!

Hageri kindad kingituseks

Tänasel pidupäeval tervitan teid vanade Hageri kinnaste eeskujul kootud labakinnastega. 

Need erkpunase ja kahe erineva sinisega kindad läksid Kudujate Koopiaklubi poolt kingituseks Vähiravifondi Kingitud Elu loojale Toivo Tänavsuule. Nimelt kingib Kudujate Koopiaklubi igal aastal enne Eesti Vabariigi aastapäeva kellelegi ehtsad Eesti kindad. Mullu sai kindad kindral Martin Herem, tunamullu presidendipaar Alar ja Sirje Karis. 

Sel aastal otsustas Kudujate Koopiaklubi kinkida kindad Toivo Tänavsuule, kes juhtus üleandmise päevil olema tööl Hiiumaa Haigla EMOs ning sinna rändasid ka minu kootud kindad 🙂 . Mul oli suur au neid kindad talle kududa.

Kinnaste mudel sai välja valitud kingisaaja esiemade elupaigast lähtuvalt. Kusjuures, muuseumi andmetel on vanad Hageri kihelkonna kindad kootud juba 1905. aastal (ERM A 509:3028/ab).

Kinnastel on kahevärviline loodus (kusjuures värve vahetatakse kahe silmuse kaupa) ja kolmetahiline otsakahandus. NB! Vastavad õpetused leiad raamatust "Eesti Silmuskudumine 3. Labakindad" (otsi nt Saara Kirjastusest). 

Mustri lugesin muusemifotodelt välja.

Nendeks labakinnasteks sobivad hästi lambavillased 7/2 ja 8/2 lõngad. Punaseks tooniks on ideaalne Saara Kirjastuse poes olev rannarootsipunane vanamoeline lõng, mida tuleks varuda umbes 70 grammi.  See toon paneb kindad igal juhul särama!

Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Kinnaste kinkimise projekt on osake suuremast üritusest, millega Kudujate Koopiaklubi kutsub 24. veebruaril kõiki kandma ehtsaid Eesti kindaid. Vaata ka vastavat FB üleskutset #kannaneestikindaid ning allolevat videot.

Ma loodan, et Sa kandsid täna Eesti mustriga kindaid! 

Palju õnne Eestile!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Tegin tööl näituse.

Kindlasti olete kuulnud, et Facebookis on fanaatikud Kudujate Koopiaklubist teinud üleskutse kanda Eesti Vabariigi aastapäeval, 24.veebruaril, ehedaid Eesti kindaid. 

Pean mainima, et ma ise olen vähemalt viimased 15 aastat kandnud kauneid Eestimaa kirjadega sõrmikuid, peamiselt on need olnud Muhu ja Viljandimaa mõjutustega. Sel talvel olen avastanud enda jaoks ka labakindad - need on mul kodukoha lähedalt, Keila kihelkonnast. Need labakud kudusin omal ajal hoopis pojale. Ta oli siis teismeline, käsi alles kasvas. Kui labakindad jäid poisile väikeseks, panin need kappi ootama ja kudusin talle hoopis sõrmikud. Nüüd need vanad kindad uuesti üles leidsingi ning avastasin, et need on mulle ju parajad ning ka labakutega saab väga edukalt autoga sõita. Lisaks on neid sõrmikutest lihtsam kätte tõmmata (pole ju seda sõrmede jaotamist :))

Tegelikult tahtsin aga rääkida sellest, et möödunud kolmapäeval korjasin kõik oma kodus leiduvad kindad ja sukad kokku (ka need, mis kantud ja mitu korda paigatud) ning viisin tööle, Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduskonda. Tegin neist oma kolleegidele näituse, et tutvustada ehedaid Eesti kindaid-sukkasid, rääkida mustritest, lõngadest, värvidest, pisikestest silmustest ning näidata peenikesi kudumisvardaid. Huvi oli üllatavalt suur. Nii sain vastu palju toredaid lugusid ja kogemusi ning suure energialaksu.

Suur kast sai kudumitest täitsa täis.

Meie koosolekulauale mahtusid kõik täpselt ära.

Kudusin enne näitust ka ühed Muhu valesukad (selliseid jämeda lõnga ja jämeda vardaga sukkasid tegelikult ju Muhu saarel vanasti ei kootud). Tahtsin näidata, milline on erinevus, kui sukka kududa peenikese lõngaga ja vardaga nr 1,25 mm või hoopis jämedamate vahenditega. Minu valesukk (rohelisekirju) on kootud 2 mm vardaga ja 6/2 või 8/3 lõngaga. Valgete jäneste kohal on roosakirju muster, mis esineb ka õigetel sukkadel (lindude kohal). 

Aga need valesukad on ikkagi ilusad. Neis on olemas erk Muhu roosa (kiperoosa) ja ilus Muhu kollane, linnud-lilled niisamuti. Need, ütleme siis "põlvikud", on muidugi hulga paksemad (kitsama tantsukinga sisse need ei mahuks) ja vähema mustriga. Selliseid sukkasid ei peaks vast pidupäeva rahvarõivastega kokku sättima, aga niisama kandmiseks sobivad hästi. 

Lõpetuseks lisan ühe mu varasema töö - tikitud Muhu sukad. Kui valesukkade kudumine võtab aega umbes 20 tundi, siis ehedate sukkadega läheb aega vähemalt 100 tundi.

Palju õnne Eesti!

Kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva teile kõigile!

Kindanäitus Lätis.

Ühes väikeses Läti linnas nimega Sabile on kuni 27. augustini üleval näitus pealkirjaga “Latviešu rakstainie cimdi” ehk "Läti mustrilised kindad". 

Sabile kunsti-, kultuuri- ja turismikeskuses avatud kindanäitusel on väljas 500 kinnast, mille on kudunud enam kui 260 osalejat kümnest riigist. 

Kui ma sain õigesti aru, ei ole kõigi kinnaste puhul tegemist koopiakinnastega, vaid Läti vanad kudumistraditsioonid on põimitud uute ideedega. Kahjuks ei ole näitusel iga kinda kohta taustainfo leitav (ka kuduja nime ei ole kinda juures märgitud), kuigi minu jaoks oleks olnud huvitav saada teada, milline on "vana" kinda järgi, milline kindaosa on omalooming ning millest lähtuti. Nimelt oli näitusel väga palju  põnevate tekstuursete mustritega ning väikese sakilise või mummulise randmega kindaid. Lisaks oli paar patentkoes kootud labakinnast, mille kohta tekkis huvi, millal ja kas üldse neid tehnikaid Läti kasutama hakati. Õnneks olid näitusel mõned stendid, kus räägiti Läti kinnaste ajaloost üldiselt ning sealt sain teada, et patentkoes kindaid kooti Kagu-Lätis juba 100 aastat tagasi.

Samas on arusaadav, et 500 kinda puhul oleks sellise info välja kirjutamine olnud mega suur töö.

Kinnaste piirkondliku paiknemise kohta on Lätis ka kaart, vaata http://latvijascimdukarte.lv/. Ma nii loodan, et nad seda lehte ka legendidega täiendavad.

Alljärgnevalt paarkümmend fotot. Esimene ports on huvitavatest randmetest...

Edasi püüdsin koondada erinevaid tekstuurseid mustreid...

Näituse stendil olid fotod mitmest tekstuursest kindapaarist, mis oli kootud 1971. aastal Riias. Kas sarnaseid ka varem kooti, mina ei tea, aga kui keegi oskab midagi lisada, täiendage mind kommentaarides.

Ja lõpetuseks paar "maasikat" ehk kirkaid värve. Huvitav, kas esimesel on roosat ja sinist lõnga veetud? Mulle tundub, et ongi veetud, sest paaris kohas on sinisega vead sees...

Selliseid värvilisi kindaid kooti 19.sajandi lõpus/20.sajandi alguses Edela-Lätis.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Rohelised Muhukad.

 

Vaatasin aastaid tagasi seda muuseumifotot ja mõtlesin, et kunagi ma need sõrmikud endale teen. Siis, kui mu teele jääb ette sobiv roheline lõng... kui mul on olemas head peenikesed vardad, mis kohe kõveraks ei lähe... kui on aega tasapisi nokitseda... kui ma olen kindel, et oskan kõiki neid erinevaid tehnikaid... kui...

No igatahes võttis mul ikka aastaid aega, et nende sõrmikutega pihta hakata ning lõpuks kulus alustamisest valmimiseni veel ligi aasta.

Sõrmikud kudusin imepeenikeste 1 mm varrastega, mis sai tellitud aastaid tagasi Inglismaalt. Ongi head vardad - ei läinud üldse kõveraks (1,25 mm puhul olen suutnud kõik kõveraks kududa). Samas on need pisut liiga teravate otstega, aga sain sellest liiga hilja aru, nii et polnud mahti otsi lihvida. Püüdsin hoopis niimoodi kududa, et sõrmega vardaotsa ei lükka ning enamasti see ka õnnestus: vaid paar-kolm korda unustasin ja torkasin nõelterava vardaga valusasti sõrme. Tegelikult polegi see varda teravus probleem sõrmedele, vaid pigem lõngale. Nimelt kipub liiga terav vardaots lõnga lõhkuma. 

Sõrmikute tegemist alustasin mitte roosast randmest, vaid rohelisest kämblaosast. Linnud kudusin kohe kinda sisse, aga laiemas mustriosas (kasside ja lillebuketi kombinatsioon) on sisse kootud vaid erkroosa lõngaga motiivid. Kõik muu, st valged, heleroosad, tumepunased motiivid on hiljem peale tikitud (NB! tikkisin enne sõrmede valmimist). Kusjuures tikkimisel tuli kasutada erinevaid võtteid: suur osa on tehtud ristpistes, aga mitmed varred on ahelpistes ning siin-seal on läinud vaja ka silmamist. Paraku oligi just tikkimistöö selle sõrmikupaari juures kõige vaevalisem, sest kudumi silmused on ju imepisikesed ja nende peale üsna tiheda tikandi kandmine tundus pea võimatu. Arusaamatu, kuidas sellist tööd küll 100 aastat tagasi tehti - minagi oleksin aeg-ajalt luupi vajanud, et kadunud silmus kahe ristpiste vahelt üles leida :).

Kui sõrmiku roheline osa oli valminud, tuli heegeldada ranne. Selle heegeldasin eraldi, st mitte kootud osa külge. Ilmselgelt tundus eraldiseisvale randmele tikkimine ju lihtsam. Tikkimiseks kasutasin peenvillaseid tikkimislõngu, mida mu varudes on õnneks piisavalt. Pärast tikandi valmimist silmasin randme sõrmikule külge. 

Arvestades kõike eelmainitut pean märkima, et nende sõrmikute valmimine võttis aega tublisti enam kui 50 tundi (eks igaüks arvutab ise, mis tema enda tunnihinnaga korrutades on väärt üks taoline sõrmikupaar). Ja need ei ole kindlasti sellised tunnid, mida mina oleksin võimeline tegema 8 tundi päevas, sest selle töö juures väsivad ära nii silmad kui sõrmed. 

Lõngadest: 

Rohelise põhjalõngana kasutasin Saara Kirjastusest soetatud peenikest (nr 12/2) villast kindalõnga (25g/150m), mida kulus kaks tokki ehk ligi 50 grammi (seda tooni enam müügil ei ole). Lõng paraku kõige ideaalsem ei olnud. Tihedaks kudumiseks oleks vaja veelgi tugevama keeruga lõnga või vähemalt veidi siledamat olekut. Küll oleks tahtnud lõnga kuidagi vaigistada... Mul õnnestus liiga palju seda lõhkuda ja karuseks ajada. Tulemus on sellest hoolimata kenake: naturaalse, kerge ja pehme olemisega.

Erkroosa lõng on mu enda värvitud - see oli ka peenike 12/2, aga tallevillane.

Heleroosa randmelõng on vist Raasiku villane 8/2. Selle võtsin meelega jämedama kui teised lõngad, sest toekamale heegelpinnale on hoopis lihtsam tikkida ja ranne ise tuleb ka vastupidavam.

Ka sõrmikute peopesas on mustrid ja tikandid.

Minu sõrmikud ei ole täpsed muuseumikoopiad (ERM A 625:49/ab). Esiteks tuli mul teha originaalist pisut väiksemad kindad: muuseumi sõrmiku laius on 11,5 cm; minul kõigest 10,2 cm. Seega pidin mustri ümber kohandama. Teiseks tikkisin randmele samad lilled nii peopesa poole kui ka pealepoole (st valisin meelepärasemad lilled), kuigi muuseumifotodelt on näha erinevaid lilli. Kolmandaks on mu randmepits laiem ja jõulisem kui originaalil, sest mul oli ju jämedam lõng.

Muide, muuseumikinnas on olnud (enne pleekimist) pigem erkroheline, kuid minu helesinise mantliga sobib see heledam roheline just paremini.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee