27. aprill 2015

Leib ja jutt.

Eile küpsetasin jälle leiba. Küll on hea kui kogu me elamine täitub värske hapuka leivalõhnaga. Mmmm ja pärast see mõnus soe leib! 



Ei mäletagi täpselt, millal ma oma esimese leiva tegin... Küllap see oli umbes viis või kuus aastat tagasi. Igal juhul ei küpsetanud ma alguses üldsegi mitte juuretise-leiba, vaid hoopis soodaga kergitatud keeksisarnast leiba, kus rukkijahu oli pooleks nisujahuga. Enamasti sisaldas see veel ohtrasti rosinaid ja kuivatatud ploome-aprikoose ning erinevaid pähkleid-seemneid. Meile abikaasa ja vanima pojaga meeldisid sellised hästi, aga väiksemad niisugust leiba ei tahtnud. Tegelikult ei söönud väiksemad poisid eriti ka poeleiba - pigem eelistati saia (kui sedagi, sest meie pere ei ole üldse eriline võileiva-sõber). 

Siis aga sattusime me perega Viimsi Vabaõhumuuseumi Leivapäevadele. Seal pakuti muidugi värsket rukkileiba ja see meeldis ka mu väiksematele lastele. No ja siis see pihta hakkaski... Kodune leivategu. Iga 2-3 nädala tagant. 3-4 leiba korraga.



Kas teadsite, et vormileib kerkib kõige paremini just savivormis? 
Mina ei teadnud. Vanasti küpsetasin leiba ikka kas klaas- või metallvormis. No viimane oli eriti nõme - metallvorm kipub ju ikka roostetama ning määrisin või nühkisin ma seda enne leivategu, kuidas aga suutsin, aga ikka jäi tunne, et leival on metallimekk küljes. 

Aga kui ma suvel ostsin endale savist vormi (Mõisakeraamika), siis esimestel leivategudel ei saanud ma aru, mis toimub... Leib kerkis seal alati üle äärte ja seda kohe tugevalt. Pika peale taipasin, et pean tainast harjumuspärasest hulga vähem panema - vaid umbes poole vormi ulatuses. Küllap mängib siin rolli savinõu poorsus... Nüüd ongi nii, et klaasvormi täidan umbes 2/3 ulatuses (ja sealt tuleb alati tihkem leib) ning savivormi täidan poolenisti (ja sealt tuleb õhuline leib). 
Arvan, et lähiajal ostan endale veel ühe suurema savist leivavormi...



Ah ja siis veel see, kuidas leib vormi seest kätte saada... Minu praktika ütleb, et kui vorm on ilusti taluvõiga määritud, siis tuleb leib lupsti vormist välja. 

Kunagi proovisin ka küpsetuspaberi ja fooliumiga, aga no neid oli hiljem küpsenud leiva küljest nii vaevaline eemaldada (ning lõpuks jäi mõni tükike ikka kuskile leivaviilu külge), et sellest valust loobusin ma õige kiiresti.



Seega on mõnus värske koduküpsetatud rukkileib meie pere laual paar korda kuus. 

Nagu öeldud, küpsetan tavaliselt kolm-neli leiba korraga:
- Üks leib on õhuke nö koorikleib - selle küpsetan pitsaplaadil ja lõikan pärast kuivikuteks. Kõik lapsed armastavad seda - jagub vaid paariks päevaks.
- Teine leib on lihtne vormileib, ilma lisanditeta (see fotodel). Mõeldud eelkõige nendele poistele, kes rosinaid ei armasta.
- Ülejäänud on seemnete, pähklite ja rosinatega leivad. Meie suur pere sööb neist ühe juba esimesel päeval, soojalt. 
Teised leivad "hävivad" umbes nädalaga.



Kuuma-aluse heegeldasin teksaribadest. Sellist alust on hea kokku rullida - mahub paremini mu kitsasse sahtlisse.

Ribad lõikasin umbes 1,7-2 cm laiused. Heegeldamisel keerasin ribad topelt, st voltisin keskjoont mööda kokku (pahemad pooled vastakuti) - nii jäävad kuuma-aluse mõlemad pooled sarnased.




Eile leiba viilutades lõikasin sisse oma vasaku käe nimetissõrme. Haav tekkis täpselt sellesse kohta, kus lõng kududes üle jookseb. Nüüd ei saa hästi kududa. 

23. aprill 2015

Sinised säärised.

Vahepalaks näitan, et ma vahest teen ka täiesti tavalisi asju, täiesti läbimõtlemata ja täiesti mõtetust lõngast. 

Ma ei tea, miks ma kunagi aastate eest üldse sihukese lõnga ostsin. See, väga pehme ja kerge, kuid suhteliselt karvane "mohäärlõng" sisaldab mohääri vaid 10%. Ülejäänu on polüakrüül ehk keemia (saadud nafta, kivisöe, maagaasi ja ms töötlemisel, vt näiteks hariduskeskuse infot selle kiu kohta). Mida ma sellest küll teha plaanisin?

Igal juhul oli mul seda lõnga tervelt 2 tokki ehk 100 grammi. Ja nüüd ma otsustasin, et koon tütrele säärised - need ei ole kehale liiga lähedal ja sääred vast ei hakka ka nii kergesti higistama. Samas on hea need mõne jahedama talveilmaga kleidikese ja saabaste vahele tõmmata...


Seekord ei viitsinud ma eriti harutada ka... Võin vabanduseks vaid öelda, et sellist lõnga ongi tegelikult üsna võimatu harutada, sest läbikootud silmustes on pikad karvased kiud teineteise külge päris tugevalt haakunud ning lahti saab neid vaid siis, kui pea iga silmust eraldi kaasa aidata.

Üles-alla tegin pikad ärakeeratavad soonikud, väliskülgedele kaks palmikurida. Sissepoole kudusin parempidist pinda ja keskele ka veidi soonikut - mõtlesin, et nii jäävad säärised paremini hoidma (plaan oli, et nad oleksid sääre ümber kohati veidi "kottis või lontis"). Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et see päris nii hästi ei toiminud. Vist oli lõng selle jaoks liiga kohev ning keskosa soonikud ei tõmbu nüüd piisavalt kokku. Edaspidi teen ka siseküljele pigem üleni soonikud või palmikuread. 

        

        

Lõng: Red Heart, Mozart Color (50g/140m). 41 cm pikkadele sääristele kulus 65 grammi lõnga.
Vardad nr 3,5.
Silmuseid soonikus 44, sääreosal 48.

Muide: siniste mõmmikute kohta ütles tütar, et need on "titekad" - seega, tuleb välja vahetada.


14. aprill 2015

Pikkade viklitega kampsun.

See naturaalvalge alpakalõngast kampsun läks kingituseks Heili abikaasale. 

Et kampsuni tarbeks ei saanud võtta mõõte mehelt endalt, siis lähtusime ühe olemasoleva poekampsuni mõõtudest. Seetõttu tegin ma pikendatud õlajooned - nii ei pea muretsema, et õlapikkus liiga lühike tuleks.

Mu vanim poeg oli just sobivate mõõtudega, nii et fotodel poseerib hoopis tema.






Lõng: Alpaka, Alvita (100% alpaka; 50 g/100 m), mida kulus kokku 770 grammi.
Vardad nr 3.

Imeliselt pehme alpakalõnga üheks puuduseks on rohke lahtine karv - valged udemekesed heljusid kudumise ajal mu süles ja tooli ümber. Teine viga (mis ühtaegu on muidugi ka voorus) on lõnga libedus. Viimane muudab lõngaotste peitmise üsna tülikaks - need kipuvad ikka ja jälle sõlmedest lahti ja pragudest välja kargama. Kõige tavalisem umbsõlmgi ei taha kinni seista... 

Viklimustri eeskujuks oli see vest




   

Ilusad savinööbid valis Heili.  Alpakalõng, triibulised soonikud ja nööbitav kaelus oli ka tema soov. 


See oli veebruaris, kui käisime Anniga raudtee ääres jalutamas - lehvitasime mööduvatele rongidele ja korjasime tee kõrvalt kuivanud lilli ja kõrsi...