30. detsember 2018

Vorstikoolitus.


Juba novembris käisin Ilse (Vorstipood) juures verivorstide koolitusel. Väikese kambaga tegime seal nelja sorti vorstikesi - lisaks traditsioonilistele verivorstidele ja tanguvorstidele ka kartulivorste ja tuhavorste. Viimased on magusad (kuivatatud jõhvikate või rosinatega) verest vorstid - täitsa maitsvad, muide!

Alustuseks tükeldasime ja riivisime...






Ilse tutvustab meile seasoolikaid, mida hiljem hakkame täis toppima. Seniks ootavad need vees.


Nüüd läks praadimiseks. Sibul ja pekk on pannil. Tangud oli perenaine juba varem valmis keetnud.


Edasi läks veriseks. Kuid üldsegi mitte nii hullusti, et oleksime pidanud köögi toidukilega vooderdama (nagu ühes nädalalehes kirjeldati). Ka riided jäid meil võrdlemisi puhtaks. Aga küllap me olime lihtsalt hästi organiseeritud ja tähelepanelikud :) ja näljased :)


Arusaadavalt tuli siit verivorstisegu...



...mis suruti soolikasse. NB! Mitte liialt täis toppida!



Otsad korralikult kinni.


Alumisel pildil toimub kartulivorstide toppimine. Igasugune vorstitöö on koostöö - üksi oleks neid üsna tülikas teha.



Pärast läksid vorstid muidugi potti ning seejärel panime osad neist ahju ja sõime kohapeal ära ning teise osa said osalejad koju kaasa. Kuna kõik need erinevad lõhnad ja isuäratavad vorstid panid suu vett jooksma, ununes mul särisevatest vorstidest pilt tegemata :(


Ilse toimetab tanguvorstidega.

Selle aasta lõpetuseks üks jõuluhõnguline lõiguke raamatust "Eesti rahvatoite", S.Kalvik, 1988.a: "Nääripühi ilma vorstideta ei osatud ette kujutadagi. Kardeti äpardust sigadele, kui vorstid laualt puudusid. Vorstisöömine tähendas majasse õnne toomist. Vorste tehti harilikult nii suur tagavara, et jätkus kogu pühade ajaks nii oma perele kui ka jagamiseks teistele - naabritele, sugulastele, suvisele külakarjasele, vaestele ja neile, kes esimesena tulid rõõmsaid pühi soovima. Vorste söödi alati soojendatult, vähemalt üks kord päevas, harilikult õhtuti, kohati aga ka igal söögiajal. Vorste soojendati kas tulistel kerisekividel või pannita ahjus. Ahjus kuivaks tõmbunud vorstid murti parajateks tükkideks ja söödi praerasvaga. Aja jooksul muutus üldiseks vorstide soojendamine pannil rasvaga või koos sealihaga."

Ma arvasin, et leian aega ühe portsu vorste ka kodus teha, aga ei, seekord mitte. Mees ka vedu ei võtnud... No näed, fotodki sain siia alles poolteist kuud hiljem üles. 
Ehk järgmine aasta, järgmine jõul. Üks soov uueks aastaks ongi kirjas...


Head vana-aasta lõppu!

25. detsember 2018

Jõulusokk.


Üritan igaks jõuluks midagi uut meisterdada. Seekord tuli hea mõte juba novembris ja kuna vahetult enne jõule on nagunii tohutult kiire, siis võtsin kohe lõngasabast kinni ja tegin oma mõtte teoks - kudusin suure triibulise jõulusoki, mille täitsin lõngakerade (päris sügavale soki sisse läks veel mitu peotäit lambavilla), vanade plastvarraste ning vanadest jõulukaunistustest järele jäänud oksakestega. Vildist südame nõelusin soki küljele. 


Ka see kudum jaotub "lõngajäägid kasutusse"- kategooriasse. Soki kudumisel kasutasin ära kolme erineva valge lõnga jäägid, sh hõbedase niidi sisaldusega mohääri. Jõulusokk ripub mul õues välisukse kõrval - seal pole valgete lõngade toonierinevusi nagunii märgata. No tegelikult poleks neid näha ka toavalguses, sest talvel on nagunii hämar ning lambivalguses on raske eristada isegi tumesinist ja musta, mis siis lumivalgest ja naturaalvalgest rääkida :). 


Siin on kuduja kodu!


Jätkuvalt rahulikke jõule!


14. detsember 2018

Rapla mõjutustel.

2014.aastal saabusid Rootsist (Nordiska Museet) Eestisse (ERMi) ligi kaks- ja poolsada 19. sajandi eesti rahvakunstieset, peamiselt rahvariideid. Nende hulgas oli ka ports kindaid. Kui ma Eesti Rahva Muuseumi ajaveebil neid Raplamaa kihelkonnast 1914. aastal kogutud käpikuid (ERM A 1020:63/ab) nägin, siis mina neisse ära armusin. Millised säravad värvid! Milline põnev värvide paigutus! Pealegi on ju teada, et läbivalt kolme värviga kootud kindad on ikka väga soojad. Muide, legendi järgi kudus Anu Sirgi need kindad juba 1884. aastal saunas... Nimeks oli sel mustril hoopis "lõiguline kiri" ning need olla "kolme värvi punased".


Ja kui mul nüüd oli võimalus sellesama mustriga koguni viis paari kätesoojendaid kududa, siis ei saanud ma jätta kasutamata võimalust ja valisin vanema peretütre randmesoojendajatele just sarnase värvikombinatsiooni. Kuna ilma sõrmedeta kinnas ei pea olema niiväga soe, siis otsustasin värvipaigutust muuta nii, et korraga oleks kasutuses vaid kaks värvi. Nii on seal värvid jaotunud ridade järgi. Ja see hulga keerulisem-võluvam originaal-variant jääb ootama mõnd uut võimalust mu kudumisplaanis.



Lõngad:
Erkroosa Drops Alpaca (100% alpaka; 50g/167m) kood 2921
Lillakaspunane Drops Alpaca (100% alpaka; 50g/167m) kood 3969 (Dropsi värvikaardil on see lõng mu meelest väga/liiga tume)
Oranž lambavillane nr 8/2 oma varudest.

Vardad olid numbriga 1,75 mm. 




Et teil silme eest liiga kirjuks ei jääks, siis lõpetan seekord ühe rahuliku fotoga kodust, tütre toast. Ta tekitas oma aknalauale jõulumeeleolu... lihtsate vahenditega.


8. detsember 2018

Ubalehe variatsioon 3.

Täna näitan viiesest komplektist (vaata eelmist postitust) kolmandat paari. Need randmesoojendajad läksid Põhja-Inglismaal elavale pere-emale.


Seekord olid mulle inspiratsiooniks konkreetsed labakud ERMi kogust - ERM A 509:2826. Nimetatud kindad on kogutud Kullamaalt, Emmaste külast ning kootud juba 1870.aastal. Legendi järgi oli kirja nimetatud lehekirjaks.


Algupärase musta-punase-valge asemel kasutasin mina tumehalli-punast-helehalli. Kõik lõngad leidsin jälle Drops Flora (65% vill, 35% alpaka; 50g/210m) lõngade hulgast. Kuigi halli-punase kombinatsioon on mulle üldse väga meelepärane, siis veendusin jällegi, et ka selle lõngasordi kolm värvitooni sobivad ülihästi üksteisega kokku!

Vardad olid numbriga 1,75 mm. 

 


Algul vaatasin üsna pealiskaudselt, et mingit rütmi algupärastes kinnastes ei olegi, aga süvenedes nägin, et muster kordub alles igal neljandal lehereal. Võrratu, lihtsalt võrratu! Aga kudumisel nõuab see muidugi pidevat jälgimist.

Värvide-mustrite vaheldumine on siin nii põnev, et ma tahan sellist versiooni kunagi kindlasti ka kinnastesse (aga miks mitte ka kampsunisse) panna... 

4. detsember 2018

Kirjatud sõrmitud.


Sel suvel oli mul täita vahva tellimus, kus ühele 5-liikmelisele perekonnale läksid kingituseks neli paari randmesoojendajaid ja ühed käpikud. Kõik need olid ühe ja sama pajulehe kirjaga, kuid mängida sain värvide ning muude väikeste nüanssidega. Kuna tellija soovis, et lõng oleks meie lambavillasest pigem pehmem, valisin kudumiseks alpakasegu lõngad.

Täna näitan kahte paari - need läksid pere noorimale tütrele ja pojale. 



Drops Flora (65% vill, 35% alpaka; 50g/210m) lõngade hulgas on kolm halli tooni, mida on nii mõnus omavahel kombineerida. Nendesse randmesoojendajatesse panin tumehalli ja helehalli Flora kõrvale ka pisut erkroosat Drops Alpacat (100% alpaka; 50g/167m)

Kui mu oma tütar neid roosa-hallikirjusid sõrmituid nägi, siis läks ka tema silm kohe särama, nii et lubasin talle järgmiseks hooajaks midagi sarnast kududa.



Noormehe randmesoojendajad on tagasihoidliku sinise ja samuti kahe halli tooniga. Sobiva sinise tooni leidsin sedakorda Filcolana Indiecita lõngade seast (100% alpaka; 50g/165m)

Vardad olid mõlema paari kudumisel numbriga 1,75 mm.



Ilusat advendiaega!


24. november 2018

Väike kirju vest.

Ja jälle lõngajääkidest, sest pidevalt üle karbi pudenevad lõnganutsakud tekitavad stressi. 


Tegelikult on asi isegi nii hull, et iga kord kui kudumi valmimisel jääb järgi veidigi suurem kogus lõnga, hakkan ma kohe paaniliselt mõlema, mida ma küll sellest jäägist tegema pean. Jagub seda äkki mütsiks? Kas see lõng üldse sobib mütsiks? Või teeks hoopis randmesoojendajad? Või äkki klapib ülejääk kokku mõne teise lõngaga ja nii saaks neist midagi suuremat, värvilist... 

Mõned segulõnga jäägid olen andnud tütrele meisterdamiseks, aga kvaliteetsema lõnga osas tunnen, et pean selle ise ära kasutama. Mulle see nuputamine natuke isegi meeldib, aga pisut nagu ei meeldi ka. See on nagu pealesunnitud kohustus või vastutus. Olen ma imelik?

Ja on eriti pahasti, kui järgi jääb 15-25 grammi pitssalli lõnga. Seda on just nii vähe, et uut salli sellest kogusest ei saaks. Mõnele teisele sallile triibu või äärepitsi ju võiks isegi teha, aga siis tulebki juba hakata klapitama-sobitama. Mõni tugevam pitsilõng sobib hästi ka tikkimiseks ja see on ju tore. Valge pitsilõnga saab ise sobivat tooni värvida, aga näiteks 20 grammi halli või tumepruuni lõnga äratikkimiseks kuluks mitukümmend aastat... kui ma just ühevärvilist tikandit ei teeks. :)

Ja nii ongi, et kui ma hakkan midagi uut kuduma või heegeldama, siis enne uute lõngade ostmist mõtlen, kas saan oma olemasolevaid lõngajääke ära kasutada (kuigi jube suur ahvatlus on alati uusi ja põnevaid lõngu katsetada). 


Sügise alguses tundsin, et mul on vaja mantli alla vesti. Sellist, mis ei oleks liiga paks, soe ega kohmakas, vaid pigem kehasse ja kergem. Vest pidi sobituma mitmete kleitide ja triiksärkidega. Kuna tahtsin seda kiiresti valmis saada, siis ei tohtinud kudumine olla liiga keerukas ega aeganõudev. 

Otsustasin kokku panna mõned sallilõngad ning ühe peenikese puuvillase heegelniidi. Klapitasin neid nii, et nad kokku sobiksid vardale numbriga 3,5. Enamasti jooksis kudumisse 4 erinevat lõnga korraga. Kehaosas olid näiteks heleroheline ja hall villane pitsilõngerkpunane mohäärisegu lõng ja puuvillane sinine lõng. Mingi hetk said need ükshaaval otsa, nii et vastavalt vajadusele asendasin kõik lõngad jooksvalt mõne teise sobiva lõngaga.


Vesti kudusin alt üles. Alustasin alumisest soonikust, sealt edasi on peamiselt parempidine kude. Palmikud seljal ja nööbiliistu ääres on pigem seepärast, et kudum hoiaks paremini - välja nad nagunii ei paista. 



No muidugi pidid mul mitu lõnga otsa saama just seljal, veidike enne lõppu. Aga ega see mind suurt kurvastanud, võtsin pisut kontrastemad toonid ja lasin edasi.

Käe- ja kaelaava soonikutesse läks erepunasele lisaks aga hoopis üks tumepruun ja üks tumesinine sallilõng ning heleroheline puuvillane heegelniit.


Vahest (või siiski üsna tihti) teen ma pildistamise ajal "ilusaid" grimasse ning abikaasa suudab need muidugi pildile püüda.



Nüüd mõtlen, kas osta üht uut siidi-villasegust lõnga või mitte... Vaatasin juba, et musta lõnga mul kodus eriti polegi. Põhjuse leiab alati, eks :) 

20. november 2018

Päris punane.

Eelmisel talvel leidsin kapist üles oma vana erepunase salli. Selle pika ja karvase sooniksalli olin endale kudunud vähemalt 15 aastat tagasi ning jõudsin seda ka mitmeid aastaid kanda. Aga kui me 12 aastat tagasi võtsime omale kutsika (Bruno), siis otsustas kutsa juba esimesel talvel salli (nagu paljud teised asjad) pisut auklikuks pureda. Just nende aukude tõttu jäigi sall sinna kapipõhja oma aega ootama.
Nüüd aga harutasin salli ühe otsa üles ja kudusin koos lilla lõngaga triibuliseks. 


"Uus" erepunane sall vajas oma kõrvale aga uut sooja mütsi. Kaevusin jälle lõngajäägikarpi ja valis sealt välja kõige ergemad punased, mõned lillakad ning kontrastiks veidike kollast ja rohekat lõnga. Panin mitu lõnga kõrvuti ning üks rida parempidi, teine pahempidi kududes sain toreda säbrulise-pehme pinna. Jälle väga lihtne!








Novot, selline erinevate otstega sall on mul nüüd :)



Lõngad olid erineva koostisega - alpaka, meriino, mohäär. Kontrasttoonid olid peenikesed sallilõngad. Võtsin alati 3 lõnga kõrvuti.

Vardad olid numbriga 4. Silmused lõin 78 (järgmine kord võiks neid veidi vähem võtta, nt 74-75). 


Punane on selliste hallide ilmadega mõnus. Nagu vitamiin, eks!


Nii. Nüüd ma tunnistan ausalt... pärast seda pildistamist läksin ma koju ja harutasin mütsi otsast veidike maha ning tegin selle umbes sentimeetri või pooleteise jagu lühemaks. Sest müts oli ikkagi liiga sügav ja kippus kulmudele vajuma. Küllap, kui ta oleks olnud kitsam, siis oleks olnud kõik korras, aga praegu tundus see parim lahendus. Pealegi kannan ma tavaliselt juukseid hobusesabas, mistõttu mul ongi vaja enamasti laiemat mütsi. 

Aga muhu sukaga olen ma vot just nii kaugel :) Nüüd hakkan teise suka soonikut kuduma.


Kas ootate juba lund? 
Minul ei ole lume vastu midagi, aga lörtsi ega liga ei tahaks...