27. august 2018

Maasikamaika.

Tikkisin oma mustale maikale maasikaid. See oli juuli alguses just sel ajal, kui tavalisel aastal on kõige suurem maasika-aeg. Aga sel aastal oli teisiti - meie tegime kõik oma maasikamoosid juba enne jaani valmis. Niisugust aastat pole küll varem olnud! 

Mäletan, et lapsena käisime sageli juba enne jaanipäeva maal "kruusaaugus" luurel, et äkki on metsmaasikad valmis (aedmaasikatele polnud Saaremaal küll kunagi nii vara mõtet loota), aga enamasti leidsime vaid mõne üksiku kergelt punaka varjundiga rohelise mammu, mis muidugi sai ka ära söödud :) Üliharva (no nii 2 korda lapsepõlve jooksul) leidime peotäis küpseid metsmaasikaid juba enne jaani. 


Kuna seekord juuli keskel, kui neid pilte tegin, nappis kodumaise hea maasikaga, siis jäid pildile hoopis mu oma aia sõstrad. 




Aedmaasikad mul oma aias eriti pole - nad ei taha siin kuidagi ellu jääda ega viljuda. Küll aga kasvavad meil aias põõsaste all metsmaasikad. Tütar käib nüüd neid piilumas - millal nad õitsevad, millal on rohelised, valged, punased...




Seekord tikkisin puuvillase mulineega. Peenvillane sulandub küll paremini, kuid puuvillane tundub lihtsal trikoo-maikal ikkagi praktilisem. 


23. august 2018

Mine Kuradisaarele sa.

Ühel juulikuu kuumal suvepäeval käisime perega Kuradisaarel. Käsmu poolsaare tipu lähedal asub neem (Saartneem), mille otsas asub metsaga kaetud saar (Roosisaar). Rahvasuus kutsustaksegi neid Kuradisaareks. Seda sellepärast, et legendi järgi olevat kunagi saarel olnud kõrts, kus mehed merelteenitud raha maha jõid. Teine legend räägib aga vene kaptenist, kes laevaõnnetuse tagajärjel sattus saarele merehätta ja nii olla saarelt kuulda vaid vandumist... Eesti Kohanimeraamatu andmetel on Kuradisaare nimetus tulnud hoopis edasi-tagasi tõlkimisest vene keelest. Nimelt olevat eestikeelse nimetuse esimene pool “Saart” kõlanud venelaste kõrvadele kui “Чёрт” ehk kurat. 


Saarele saamiseks tuleb minna läbi mere umbes pool kilomeetrit. Sik-sakitades üle mitme madalaliku saavat vee madalseisu ajal saarele ka kuiva jalaga minna. Juulis siiski nii madal ei olnud (kuigi ilmad olid olnud juba nädalaid kuivad) ja meie pidime saarele saamiseks korduvalt veest läbi sumpama. Vesi ulatus enamasti labajalast veidi ülespoole, vahest harva ka poolde säärde. 



Merepõhi on kivine. Madalamatel kohtadel saab käia väikese kiviklibu peal, kui sügavamates paikades on põhi kaetud suurte (kohati ka teravate ja libedate) kividega, mistõttu paljajalu sinna minna ma ei soovitaks. Minul olid jalas spetsiaalsed veejalatsid ja nendega oli tõesti väga mugav. Mu 9-aastane tütar ja meespere läbisid teekonna (läbimärgade) tossudega ning said ka ilusti hakkama. Õnneks olid nii ilm kui ka vesi soojad ning pidevalt märjad varbad kedagi ei seganud.

Samas väikelapsega (no sellise 2-4-aastasega) sinna seiklema minna pigem ei tasu. Pisema saab kandelinaga kaasa võtta, aga need pisut suuremad... ei jaksa seal kivide peal nii kaua kõndida. Väike jalg võib libedaga kuskile kivide vahele ka kinni jääda.




Saare ümbrus on üsna tihedalt asustatud erinevate lindudega. Leidub luiki, kajakaid, kormorane, parte.

NB! Lindude pesitsusperioodil, 1. aprillist kuni 15. juulini, ei tohi saart külastada, kuna see häirib pesitsust. 







Neeme tipus olev saar on nagu üks korralik saar ikka - mets on kõrge ja tihe, leiab marju ja seeni. Mõni lõkkeplats oli ka. Ja tundub, et ka telkimiseks leiab väikese koha. 
Meie pidasime pikniku hoopis kaldal asuvate hiigelsuurte kivirahnude otsas (ei, mitte nendel, mis pildil). Rannik on seal väga kivine ja meri madal - ujuda ei saa.





Järgmine kord räägin jälle käsitööst. Kohtumiseni!

13. august 2018

Tütre triibik jahedaks suveks.


Selle kampsuni proovitöö kudusin ma 2015. aastal ja juba siis teadsin ma täpselt, millise mustriga see tulema peab. Muidu tavaline triibuline, kuid värvivahetuse real parempidi-pahempidi silmuseid vahetades saab toreda pinna, mis selle nöörlõngaga imehästi kokku sobib.


Need kolm vahepealset suve kandis Ann aga üht teist minu kootud kampsunit - kujutage ette, ta mahtus samasse kampsunisse üle kuue aasta! Kuna ta on mul selline pisikene ja iga-aastane kasv ei olnud just märkimisväärselt suur, siis polnud varem mingit vajadust uue kampsuni järgi. Ja tundus, et kampsun kasvas koos temaga. Kuni sel kevadel vaatasin, et varrukad jäävad ikkagi lühikeseks ja kitsaks ning üldpikkust ka napib. Et viimased suved on meil olnud pigem khm! sügisesed, siis pidin korraliku lapsevanemana selleks valmistuma ning kudusin juba enne suve talle uue kampsuni. Seni on ta seda kampsunit saanud kanda täpselt 2 korda, sest suvi tuli ju kuum :) ning tütre lemmikrõivaks on hoopis maika :)




Raglaanlõikega kampsun on kootud ülevalt alla pea-aegu ühes tükis. Nööbiliist on hiljem juurde kootud. 

Lõnga kulus kokku 380 grammi, millest suurem osa (300 grammi) on Scheepjes Bloom (100% puuvillane; 50g/80m). Minu meelest väga hea lõng lapse suviseks kampsuniks - kusjuures parajalt jäme ka, nii et kudum valmib üsna kiiresti.

Allapoole jõudes sain aru, et mul jääb nöörlõngast siiski puudu (olin seda varunud ju mõni aasta noorema lapse kasvu arvestades), nii et õige pikkuse saavutamiseks pidin kasutusse võtma veel mõned tavalised jämedamad puuvillased lõngad - valge ja roosa.

Vardad olid numbriga 4 (soonikus numbriga 3,5 mm). 


Prooviks õige pingi seljatoel seista... Pätud!



Täpselt sobivate värvidega triigitava loomapildi (me ei suutnud Anniga kahepeale tuvastada, kes see on - kas hiir või kass või leemur) leidsin oma sahtlist - arvatavasti olin selle aastaid tagasi püksipaigaks ostnud.


Nüüd läks jahedaks, nii et vist läheb kampsunit ka vaja...

6. august 2018

Saara suvekooli lõpupadjad. Muhu sukad ERMis.

Eelmise nädala alguses toimus 3-päevane Saara Suvekooli tikkimislaager. Padjad pidid saama madalpistetikandis vana Muhu malli järgi sätitud geomeetriliste sugemetega kaunistused. Juhendajaks Anu Kabur.

Minu poolik padjakate on vasakpoolsel fotol esiplaanil. See jube kare villane kangas on külma hallikassinise tooniga ja mitte eriti muhulik. Kanga sees on pisikesed värvilised träpsud, millest oli algul plaanis värvivalikul lähtuda. Tegelikult läks aga värvide valikuks mul ikka vääääga palju aega - kaalud ju kaaluvad kaua. Arvan, et kui ma kogu otsustamatuse-aja oleksin tikkinud, oleks kolmanda päeva lõpuks mu padjakate ka valmis olnud :). 

Esiti tikkisin keskmise motiivi ja siis nurkmised. Viimaste puhul meeldis väljakukkunud külm värvikombinatsioon mulle rohkem ja ka kodus sain aru, et kollane ei sobi siia kohe mitte kuidagi. Nii et need kollased kumerused lõikasin kodus välja ja asendasin roosa-valgekirju neolõngaga. Oranži osas veel mõtlen natuke... 


Küll ikka kolmandal päeval nägi palju ilu!! Ja üks padjakate sai tõesti valmis. 

Jätkates graatsiliste nikerduste teemal...


... siis viisin oma Muhu sukad ka Tartusse uut ERMi maja vaatama. 



Ka Tartu Ülikool on üks osa mängust #EESTI100AARET (vt https://eesti100aaret.ee/).