Lilled seljal.

Peaksin küll koostama eelmise aasta kokkuvõtet, kuid see jääb järgmiseks korraks. Tahan hoopis näidata paari tikandit, mille tegin läinud sügise esimesel poolel. Mäletan, et juba siis oli iga päev nii pime, et mul oli probleeme nende tikandite alustamisega. No nii süngete ilmadega oli täiesti võimatu valida konteksti sobivate tikkimislõngade värvitoone. Mõlema tikandi puhul oli aga väga oluline võimalikult täpne lõngatooni valik ning vähemalt ühe puhul oleksin niiväga soovinud ilmataadilt ka tikkimise ajaks pisut valgemat ilma (ei no, päikest polekski vaja olnud, lihtsalt sellist pisut kergemat pilve :)) Aga oli nagu oli (ja paraku see polaaröö kestab meil ju enamus päevadel ikka edasi) - tikandid said ikkagi valmis. Ka fotod on nagu on, st esemeid ma tervenisti pildile ei jõudnudki püüda.

Musta kardiganiga juhtus kliendil selline lugu, et tema pisike koerake näksis selle seljale pisikese augu. Leidsime, et augukese varjamiseks sobib sinna tikkida paar lillekest. Malli võtsin samalt kudumilt - nimelt olid selle äärtele sisse kootud just sarnased mitmevärvilised lilled. Leidsin oma põhjatutest lõngakorvidest täpselt sama tooni lõngad ja silmasin üle selja paar õit ja nuppu. Tulemus jäi väga hea - mõne sammu kauguselt vaadatuna tundub, nagu olekski tikand seal "sünnist saati" asetsenud. Kahju, et mul sellest fotot pole näidata...

Kuigi muster on lihtne ning silmamine on ju (ristpiste) kõrval üks lihtsaim tikkimisvõtteid, oli tikkimine ise tegelikult üsna vaevaline. Õige suurusega lillede saamiseks tuli need musta peenekoelise kudumi peale silmata nii, et kõrgusesse võtsin 2 silmkoelist rida ja laiusesse 2 silmust. Just sellise täpsuse jälgimine oli hämaras ja kunstvalguses raske (must kudum läikis lambivalguses, lisaks ei suutnud ma erinevatel rohelistel ja punastel toonidel üldse vahet teha). Nii et iga looduse poolt pakutud veidigi valgem hetk tuli seekord ära kasutada.

Viimaselt pildilt on näha, et tikandi silmused on hulga suuremad kui kudumi enda silmused. Õiget rida hoida ei olnud lihtne :) Samas sain hea kogemuse, mida kasutan edaspidigi.

Teine tikand läks jakile, mis on õmmeldud mitmest suurest vene lillerätist (teate ju küll neid Babushka-stiilis rätikuid). Kliendil oli jakk, mille seljal oli pikk mustrita riba. Sellele rohelisele ribale ja õmblustele tuligi mul tikkida üks tagasihoidlik kõrte ja viljapeadega väädike. Toonid pidid muidugi sobima olemasolevate lilledega ja siduma jaki tervikuks. 

Seekord tikkisin peenvillaste lõngadega.

Päikest!

Tütre tumeroosad käpikud.

Head uut aastat!

Olin detsembri alguses poja kindad just valmis saanud, kui tuli Ann oma murega - tema erkroosad Muhuhõngulised käpikud ei mahtunud enam kätte. Paari aastaga oli tütre käsi nii palju kasvanud, et soonik algas randmest ja lõppes pöidla juures... Aga ta ju niiii tahaks nendega käia, sest need on ju niiiii ilusad!!! Paar aastat ja nii palju sentimeetreid!!! 

Varsti valisimegi koos roosa lõnga välja - veidi tumedama kui esimesel versioonil, aga siiski piisavalt ergu (värvisin selle kunagi rodamiiniga). Kõrvale sai seekord tumepruun, mis roosa kõrval tundub täiesti must. 

Kui olin esimese käpikuga jõudunud pöidlani, hakkas tütar muretsema, et kas ma koon ikka kaks kinnast... No sest tal oli detsembris ju vasak käsi kipsis... Ma lohutasin veel teda, et selleks ajaks, kui ma kindad valmis saan, on tal kips ammu maas ning me saame mõlemat kinnast ilusti proovida. Tegelikult läks küll teisiti, sest kips oli kahe nädala asemel tal ju neli nädalat. Mu kindad said aga hulga kiiremini valmis. 

Vardad nr 1,5.

Lõngad (nõuka-aegsed) lambavillased nr 8/2.

Silmuseid vardal sooniku kudumisel 16, kämblas 17.

Muster jälle raamatust "Meite Muhu mustrid" (Anu Kabur, Anu Pink, Mai Meriste). Seekord kudusin kaheksakandade vahele 2 silmust.

  

Rohelised ja valged täpid silmasin hiljem peale. Need on vaid käeseljal.

  

Aga väikeseks jäänud käpikutele sidusin paar lipsukest ja ühe vana-aegse klaasist maasika ning riputasin jõuluehteks.

Kolm kuuli.

Jõulupühad möödusid meil üsna tavaliselt - pere oli koos ja õnneks keegi riidu ei läinud (stereotüüp jõulufilmidest, kus alati käib mingi tüli või vanade haavade lahtirebimine...). Mõnikord on neid filme ka valus vaadata, sest eks neis on ju omajagu tõtt... 

Eriline oli hoopis see, et tütrel oli jõuludele eelneval neljal nädalal vasak käsi kipsis ja kuna pikk spiraalne mõra oli kämblaluus, siis olid kinni kaetud ka näpud. Seega ei saanud me koos ei meisterdada ega piparkooke vormida/kaunistada. Millalgi tegime ikkagi koos paberist lumehelbeid. Häda pärast saab ju ühe käega lõigata ja voltida - kipskäsi tuli siin appi, et paberit vastu maad vajutada :) Algul oli see ikka paras pusimine - no proovige ühe käega paberit lõigata... ja siis proovige samamoodi mitmekordselt kokkuvolditud paberit lõigata :) Raske! Aga Ann sai lõpuks ikkagi hakkama... 

Paar päeva enne jõule saime kipsist lõplikult lahti ja siis küpsetasime ka piparkooke. Kahe käega töötamine oli lapsele ikkagi nii harjumatu, et tavaliselt võttis ta kasutusse vaid ühe käe :)

Nalja sai muidugi ka. 

Enne jõule oli meil postkastis peaministri jõulutervitus - igav hall Jüri Ratase portree-kaart. Tütar arvas, et võiks selle talle tagasi saata. No et oleks ta siis vähemalt Liis Lemsalu pildiga kaadi saatnud. Päris hea mõte - arvan ma... Sellist lauljaga kaarti juba keegi najalt ära ei viskaks (ega tagasi saadaks). Olgu seal taga siis peaministri jõulutervitus või uue aasta kalender. (Siinkohal tervitused Liisile - Ann on täna õhtul kontserdil kohal!)

Kui jõululauda katsin, märkasin viimasel hetkel, et olin või külmkappi unustanud. Kuna see oli määrimiseks liiga kõva, panin ta hetkeks sooja ahju soojenema. No ja see HETK venis paraku nii pikaks, et ma jõudsin vahepeal keldris seenepurgi järel käia :) Tagasi jõudes sain ahjust vaid sulavõid. Kah hea!

Mina tegin sel aastal erinevaid jõulukuule. Esimesena heegeldasin ühe plastkuuli ümber jämedast  lõngast (Drops Andes) lihtsa mustriga pitsi. Kaunistuseks lisasin kreemika lipsu ja pika helmerea, mis on pärit ühelt vanalt katkiselt kaelakeelt.

Et lõngapitsi alt valge plastkuul välja ei paistaks, õmblesin nende vahele mürkrohelise kangatüki.

Seejärel katsetasin plastkuuli katmist kanga ja paelaga nii, nagu näitleja Kersti Heinloo õpetab selles Terevisiooni saates. Kuna tahtsin kasutada venivat pitskangast, tuli valge plastkuul eelnevalt ära värvida. Selleks kasutasin kuldset spreivärvi, mille kandsin kuulile juba päev varem - nii jõuab värv enne kangaga katmist ilusti ära kuivada. Kõik muu oli väga lihtne ja kiire - tasub katsetamist! Plaanin järgmine aasta just niimoodi mõned kuulid endale veel teha.

Lõpuks viltisin ja tikkisin. Nõelvilditud pallile soovisin tikkida veidi temperamentsemate värvidega motiive. Minu meelest tuli suurem motiiv liiga suur ja tikkimine võttis ka kaua aega, aga eks seegi on hea kogemus - üle ei tasu pingutada. 

Sama kuuli teisele poolele tegin väiksema motiivi, mis meeldib mulle hoopis rohkem. Sarnase motiiviga tikkisin ühe kuuli ka kingituseks - seda võib näha instagrammist. 

Jõululaupäeva õhtul, kui Ann juba magas ja poisid sukeldusid telefonidesse ja majas oli vaikus, tegin endale piparmünditeed ning mõtlesin, et nüüd on päeva parim hetk, sest kõik on ju hästi ja ma tajun seda... Just praegu. Päev oli sujunud. 

Head vana-aasta lõppu!

Kingitusest võlutud...

Rõõmsaid jõule!

Pisut maagiat ja traditsioone, palju süüa ja kingitusi, uhke kuusk, punakollased tulbid :) päike ja külm tuul, pere ühise laua taga, luuletused, kitarr ja mängud - see on meie tänavune jõululaupäev.

Kaunist jõuluaega teile kõigile!

Petlik lihtsus ruudus.

Paraku on nii, et mu pojad on otsustanud kategooriliselt keelduda igasugustest poekinnastest ja lepivad vaid käsitsi kootud sõrmikutega. Pole ka midagi imestada - need poeomad ei kõlba ju kuhugi. Sügisel ostsin ühele pojale Järve Selverist masinkootud kindad (olid vist 6 või 10 eurot). Suure vaevaga leidsime sellised, kus sõrmede vahel ei ole liiga suuri auke (just-just "liiga suuri", sest aukudeta ei olnudki)  ja sõrmeotsad ei narmendaks. Sai siis poiss nendega 3 päeva koolis käia, kui juba ta tõigi need mulle parandamiseks - mitu näpuotsa hargnesid. Paar nädalat hiljem olid kindad nurka visatud, sest need nägid välja kohutavad - topilised väljaveninud lirud. 

Kahjuks (või õnneks) käivad nad minu kootud sõrmikutega igal pool ja suurema osa aastast - no poolest oktoobrist poole maini küll... Sõidavad rattaga kooli ja jalutavad koeraga. See viimane (just koerarihm) kulutab sõrmikuid kahjuks üsna kiiresti. Ma küll räägin neile, et nad paneksid kätte suusakindad või need koledad lirud, aga nad ei võta vedu... No vot ja nii need sõrmikud hävivad. Ja mina koon siis igal aastal uued. Ja kirjutan siia ka vist igal aastal sama juttu...

Ühesõnaga - kudusin uued sõrmikud pojale nr 2. 

Mustri valis poiss (pakkusin talle 6 erinevat). Täpne värvivalik sõltus olemasolevatest varudest ja sai veidi ergem kui originaalkinnastel (Rannu, ERM A 628:31). Sinimustvalge värvikombinatsioon ei olnud meil üldsegi taotluslik ja tegelikult kudusingi neisse kinnastesse hoopis tumesinise...  

Vardad oli numbriga 1,5 mm ja silmuseid vardal sooniku tarbeks 18,  hiljem 19.

Ma ei tea, mis on selle kindakirja rahvapärane nimi, aga minu poolest võiks see vabalt olla just "petlik lihtsus ruudus". Sest see pealtnäha nii lihtne ja loogiline peegelkiri osutus parajaks apsaka-püüdjaks. Need hirmhämarad sügispäevad ei soosi just sinise ja tumesinise kooskudumist - lambivalguses silm lihtsalt ei seleta ning diagonaalid kippusid nii mõnigi kord kas vales suunas või valede värvidega jooksma... 

Randmed on lihtsas 2+2 soonikkoes. Väike helesinine (kaitsev) sik-sak oli ka originaalkinnastel.

Panen siia mustri ka - äkki keegi tahab jõulude ajal sarnaseid kududa... Ilusat jõuluootust!

Võrk.

Kui me mõni aasta tagasi Pariisis käisime, märkasin, et igas suuremas ja väiksemas toidupoes ning muudeski pudi-padi müüvates kohtades olid kaupade kaasavõtmiseks kassa juures alati võrkkotid (kandevõrgud). Sageli oli valida paari-kolme üsna kirka värvi vahel. Muidugi maksid need mingi raha (4-6 eurot). Küllap olid kuskil ka kilekotid ja võib-olla isegi paberkotid, aga just need võrgud jäid mulle juba poeuksest sisse astudes silma. (Nagu tavaliselt) mõtlesin, et viimasel päeval ostan ühe ka kaasa, kuid miskipärast jäi see siiski tegemata...

Nüüd aga juhtus nii, et kui ma oma musta mandalakleidiga mõnele üritusele tahtsin minna, siis oli mul lisaks väikesele kotile vaja kaasa võtta mingi kotike kingade või (loomulikult!) vardakoti jaoks. Üks must võrkkott tundus selleks ideaalselt sobivat. Paraku on sellist musta üksluist võrku üsna tüütu heegeldada... Aga just nagu tellitult leidsin ühest teiseringipoest heegeldatud võrkpluusi - sellise, mis ülepea selga käib... Pluusil lõikasin varrukad ära, kehaosa harutasin sobivasse kõrgusesse, alumise ääre õmblesin kinni ja nurgad tõstsin veidike sissepoole, et koti põhjale veidi ümaramat kuju anda. Seejärel heegeldasin koti ülemisele äärele paar türkiissinist mustririda (see peaks võtma tähelepanu faktilt, et minu must ja pluusi must on veidike erinevad) ja mõne rea mustaga. Lõpuks tegin kotisuu tugevduseks sentimeeri jagu kinnissilmuseid ning heegeldasin lihtsad sangad. 

Sangad on ka kinnissilmustega. Kasutasin jälle puuvillast pärlniiti Perle 5 (Madame Tricote; 50g/210m). Heegelnõel nr 2. 

Aga tublimatel (kes terve koti ise soovivad heegeldada) soovitan ideid otsida Drops Design tasuta mustrite seast.

Tegelikult võin oma võrguga vabalt ka poes toidu järel käia - katsetasin, et see venib nii palju, et mahutab vabalt 3 kilepiima pakki, saia, leiba ja palju väikest kraamigi... Aga mul on mu enda õmmeldud riidest poekotid, nii et esialgu jääb võrkkott siiski erilisemateks juhtudeks...

Tänaseks ähvardati üsna tuulise ja vastiku ilmaga, aga hommikul oli siiski mõnus, pisut karge talveilm. Päike paistab, hullu tuult ei ole, kerge lumi on maas, rähn toksib maja ees ja tihased nokivad puu otsas viimaseid õunu - mida enamat tahta. Võib suvepilte näidata küll, eks!

Mandalakleit.

Nüüd siis lõpuks need lubatud pildid...

Nagu näha, on kleit midipikkusega. Paljudele selline pikkus ei meeldi, aga minu meelest on just praktiline ja mugav - pole liiga pidulik ja jalad (või kontsad) ei takerdu seelikusse.



Seljal olev suur "lahtilõigatud" mandala oli mu kinnisidee, mis pidi kindlasti sellele kleidile tulema. Helmed panin katseks - tahtsin, teada, kas suured helmed hakkavad istudes segama või jäävad äkki juuksed neisse kinni, aga õnneks ei ole nendega kordagi mingit muret olnud.

Need esimesed fotod tegime suvel Kolga mõisa hoovis. Käisime abikaasaga seal üht suveetendust vaatamas. Kuna vaheaeg oli päris pikk, siis jalutasime seal suurema ringi ning jõudsime kiirustades ka mõned fotod teha. 

Ülejäänud fotod on tehtud Saaremaal, Kärlal. Seal mu ema maja taga voolab jõgi, mis oli sel suvel üsna kuiv. Märkasin, et puude vahelt langeb puhmastele ja vette nii mõnus päike. See tegi muidugi pildistamise keeruliseks, aga samas oli kuidagi sulnis ja lõbus...

Kunagi olevat sellest jõest ka kala püütud. Mina aga olen väiksena talvel sinna sisse kukkunud - eluks ajaks jääb meelde, kui petlik võib olla "rahulik" veevool ja "kuiv" kivi. 

Veel pooltosinat aastat tagasi oli jõgi risu ja oksaprahti täis. Oma viimastel eluaastatel nägi ema palju vaeva, et majatagune jõeosa puhtaks saada ja kallas võsast puhastada. 

Nagu eelmises postituses mainisin, alustasin mandalatest ning sealt heegeldasin edasi üles (ja veidike alla ka). Kleidi juures oli kõige keerulisem eri suuruses motiivide ühendamine nii, et seelikuosa alt veidi laieneks, aga samas kuskilt üleliia lokkima ei hakkaks.

Kui tagantjärgi tark olla, siis enam ma ei teeks rinna kohale pitsmustrit, vaid jätkaksin tavalise võrguga. Jääks rahulikum.

Must on hea raam, eks!

Valdavalt olen selles kleidis kasutanud puuvillast pärlniiti Perle 5 (Madame Tricote; 50g/210m). Veidike on ka mingeid teisi jääke. Kleit kaalub kokku umbes 440 grammi.

Põhiosa (must) on heegeldatud nõelaga nr 2, värvilised motiivid aga numbriga 1,75.