Mu mantlile ühevärviline tikand.

Valmis üks hästi lihtne ja kiire tikand. 

Selle poolmantli ostsin ligi 10 aastat tagasi Stockmanni kaubamajast. Mäletan, et mul oli vaja uut villast mantlit. Otsisin paarist suuremast kohast, aga midagi sobivat muidugi ei olnud (toona olid popid hoopis kilematerjalist mantlid ja hästi lühikesed kunstkarusnahast jakid-joped - oh seda moodi). Aga Stockmannis jäid mulle silma valged kašmiirvillased poolmantlid. Kallis materjal ei pannud mind küll kohe ostma, kuid paaripäevase mõtlemise järel otsustasin siiski mantlile järele minna. Ja siis selgus, et minule sobivat suurusnumbrit enam ei ole. Nii ostsingi hoopis sama tegumoe ja materjaliga erkroosa poolmantli. Ütlemine, "mida vanem eit, seda roosam kleit", ei häirinud 30+ vanuse alguses.

Kandsin mantlit mitu aastat. Aga kui tikkisin endale selle pruuni, jäi roosa mõneks aastaks kappi seisma.

Nojah, sel aastal on popid hoopis pastelsed toonid - villane heleroosa või beež oleksid kindlad valikud. Aga mis minul sellest... Mina otsustasin oma erkroosale mantlile hoopis mõned väädid tikkida ning mantli jälle kasutusse võtta. Seda enam, et mantel on väga soe ja kerge.

Tikkisin kõige tavalisema lambavillase 8/2 lõngaga. Ja kuigi esialgu tundub, et olen teinud musta tikandi, siis tegelikult on tegu hästi tumeda lillakassinisega - must oleks jäänud liiga kontrastseks.  

Ahjaa! Nagu fotolt näha, siis soetasin endale siiski mannekeeni. Tellisin siit ja toodi ilusti koju kätte :)

Vaikus siin.

Blogis on vaikus, sest ma ei taha kirjutada. Ei suuda. Mul on vist mingi blogi-allergia.

Tavaliselt on nii, et kui mul on blogimisse jäänud pikem paus (no nii üle viie päeva), siis see paus häirib mind - olen närvilisem ja mõtlen pidevalt, et peaksin kohe-kohe kirjutama. Sageli on mul ootel mitmed fotod ja neid kõike tahan ma ju siin näidata.

Seekord on kõik vastupidi - ma ei tunne mingit vajadust ei blogimiseks ega oma tegemiste jagamiseks. Fotodki on tegemata... Ühelt poolt on elu ise nii kiire ja põnev, teisalt jälle... on tunne, et mul ei olegi midagi erilist näidata.

Eks vaatame, kaua see kestab...

Aga käsitööd teen ma ikkagi. Koon ja tikin. Vaheldumisi :).

Muide, täna on mu 400. postitus!

Hull naine = kreisi müts.

Ma ütlesin juba siin (2014.aasta oktoobris), et sellest viskoosi-villasegu lõngast tuleb veel üks müts. Viidatud lingil on ka arutelu poemütside lõnga- ja hinnateemal. Kui kedagi huvitavad kommentaarid, siis need leiab mu Isetegija-blogist.

Uue mütsi kudusin samal põhimõttel: pärast soonikut on enamasti parempidine kude, aga kui lõngas on jämedam koht, siis kudusin mõned silmused pahempidiselt. Ülejäänud lõngast sai tutt ja lõpuks lisasin väikeseid lipsukesi üle kogu mütsi. 

Jäi pisut boheemlaslik mulje. Samas toonid on ju pigem kergemeelsed - üldsegi mitte minu moodi. Kuna aga tulemus mulle hullult meeldib, siis pean selle mütsi vist endale jätma (nagu mul neid vähe oleks)...

Lõng: Katia Bolivia (48% bambusviskoosi, 44% villa, 8% akrüüli; 100g/140m). Kulus 1 tokk.

Vardad nr 4. 

Soonikuks lõin 80 silmust (koon üsna tugevalt). Hiljem kasvatasin 4 silmust juurde. 

Pildid tegi Märt.

Iluõunamoos ehk mida teha paradiisiõuntega.

Meil on maja taga paradiisiõunapuu. Varasuvel kattub see imeliste õiekobaratega - uhkemini kui ükski teine meie aia puu. Sügisel on puu aga täitunud dekoratiivsete punaste õunakestega. Viimast siiski mitte igal kord ja seepärast ei tulnud ma aastaid selle peale, et võiks nende pisikeste õuntega midagi ette võtta. No ma teadsin küll, et peamiselt tehakse neist kompotti, aga see on selline paras nikerdamine ja ega me neid väikeseid pabulaid niiväga tarbikski... Nii mõtlesin ma. 

Aga mõni aasta tagasi oli õunu tõesti palju ja kui tihti on nii, et paradiisiõunad lähevad juba puu peal mädanema või tõmbuvad kipra, siis tookord olid nad tõeliselt ilusad - kompaktsed, puhtad ja säravad. Seepärast julgesin need kokku korjata ja moosi keeta. Ja see tuli hää!

Sel aastal oli paradiisiõunu jälle palju.

Nii keetsingi jälle moosi. 

Mõlemal korral olen moosi teinud nö tunde järgi, st ühtki retsepti pole ees olnud. Aga täna, kui seda postitust kirjutama hakkasin, siis avastasin, et Nami-Namis on vürtsidega paradiisiõunamoosi retsept. Olen ise ka katsetanud nii kaneeli, konjaki kui ka pähklite lisamist ning kõik variandid on head-huvitavad, kui see puhas paradiisiõunamaitse meeldib mulle kõige rohkem.

Iluõunamoos.

4 liitrit õunu (puu pealt korjatud õunad pese rohke veega, koorida pole vaja, varred jäta samuti taha)

1 liiter vett (paradiisiõunad on kuivemad kui suured õunad, seega moosi keetmisel kulub vett rohkem kui tavaliselt)

1 kilo suhkrut

Pane õunad suurde potti ja kalla peale kogu vesi. Kuumuta tasasel tulel aeg-ajalt segades kuni õunad on täiesti pehmed - selleks kulub umbes 40 minutit. Hõõru õunapudru läbi jämedama sõela. Pane püree uuesti potti, kuumuta veidi ja lisa suhkur. Kui moos tundub väga paks, siis lisa veel veidi kuuma vett. Kuumuta pidevalt segades umbes 10 minutit (keskmisel kuumusel). Pane kuumadesse steriliseeritud purkidesse.

Muide, sellest moosist saab teha imemaitsva mannavahu!

Kui aga purkidega jännata ei viitsi või suhkrut tarbida ei taha, siis võib õunapudru panna pärast sõela läbimist hoopis väikestesse säilituskarpidesse ja tõsta jääkappi. Sellist segu on hea lisada smuutidesse ja jogurtitesse või keeta kisselliks.

  

Iluõunamoosiks ristis selle moosi Ann - puu varasuvise õieilu pärast. 

Sildid kirjutas üks poegadest:) 

Heegeldatud linik on pärit vanadest aegadest.

Erilised kindad erilisele mehele.

Parim tunnustus kudujale on see, kui klient tuleb oma järjekordse sooviga. Ja Triin on mul juba püsikliendi-staatuses :) Seekord soovis ta kindaid oma abikaasale. Muidugi, ühel erilisel mehel peavadki ju olema erilised kindad - soojad, säravad, värvilised ja täpselt parajad sõrmkindad. Ning loomulikult lambavillased.

Muis.ee on tänuväärt varakamber, kust leiab palju ilusaid sajandivanuseid kindamustreid ja inspireerivaid värvikominatsioone. Tavaliselt vaatangi just neid algusaegadel kogutud vanu esemeid. Samas on ka uuemate kinnaste seas fantastilisi leide. 

Need Kihnu kirikindad jäid mulle silma täpselt 2 aastat tagasi. Kirjade järgi on need muuseumisse kogutud 1987.aastal, aga kudumise kohta on mainitud, et "selliseid mustapõhjalisi kindaid hakati Kihnus hiljuti kuduma." Millal need on täpselt kootud, ma ei teagi, ning "mustapõhjalisus" tundub muuseumifotol ka pigem tumesinine. Igal juhul on neil meeldiv värvikombinatsioon ja imekaunis muster.

Ja mul on ülimalt hea meel, et leidus keegi, kes arvas niisamuti... 

Kindakiri meenutab mulle rukkilille õit.  Sarnane muster on ka mõnedel Muhu labakinnastel.

Tuleb tõdeda, et need olid mul ühed töömahukamad sõrmikud. Vaid mu enda taimede-seentega värvitud Paistu kindaid kudusin kauem, sest lisaks mitmevärvilisele kirjamustrile oli nendel ka mustriline ranne. Ja kunagi varem pole ma kirikinnastesse pannud nii palju erinevaid värve - kolm erinevat sinist, lilla, kaks rohelist, roosa ja valge. Just nii nagu originaalidel.

Hoolimata sellest pean mainima, et seda mustrit ja värvivaheldust oli nii mõnus kududa, et loodan kunagi veel sarnaseid kindaid teha. 

Lõngad on mu enda värvitud - heledamad sinised on indigoga (need värvisin Liis Luhamaa kursusel), roheline aga hoopis porgandivartega värvitud. Ülejäänud olid tavalised villavärvid, sh ka sinakaslilla, mis minu fotodel tundub ka üsna sinine.

Minu indigoga värvitud lõngad.

Vardad nr 1,5.

Silmuseid soonikus 78, hiljem 84 (vardal 21).

Igaks juhuks jätan meelde, et see soonik on 2+1 koes (ehk 2 parempidi ja 1 pahempidi).

  

Pinal.

Ann käib küll veel lasteaias, kuid kuna viimases rühmas käib igapäevane õppetöö, siis peavad igal lapsel olema oma töövahendid ja pinal. Ja me ju teame, millised on need poes müüdavad pinalid - üldjuhul on kõik teemasse "spiderman-autod-hellokitty" ning ülejäänud tundusid Annile kas igavad või liiga suured ja jõulised. Küllap kohalikust poest olid kõik veidi leebemad-armsamad pliiatsikotid ära ostetud ning kaugematesse poodidesse me ühe pinali pärast kah sõita ei viitsinud. 

Nii pakkusingi, et õmblen selle talle ise. Mäletasin, et Sillulullu oli kunagi ühe pinali õmblemise juhendi kirjutanud. Nüüd oligi õige aeg see üles otsida ja järele proovida. 

Ann valis samal õhtul mu varudest kanga ning järgmiseks õhtuks oli mul valmis esimene, proovi-pinal. Just see, mis piltidel. Sest teine läks kohe pärast valmimist lapsega lasteaeda - sellest jäigi pilt tegemata (see oli muide hoopis musta ja fuksiaroosa kirju).

Mõlemad tegin üsna juhendi järgi. Aga kuna mul oli väga õhuke väliskangas, siis panin neile liimiriide tugevduseks taha. 

"Tegelt ka, sa tegid selle ise!", ütles kojusaabunud teismeline koolipoiss. Ju siis nägi välja nagu päris :)

Aitäh, Sillulullu!

Tulpidega lapitekk.

See tulbitekk on minu kahe viimase suve suurprojekt. Ühtlasi on see mu esimene täismõõdus tekk. 

Lubasin ju juba kaks aastat tagasi, siis kui valmis see väike Anni rannatekk, et teen talle ka suure vooditeki. Oo, jaa! Küll see uus võttis ikka kaua aega... 

Esimesel aastal joonistasin kavandi, 2014. aasta suvel alustasin keskosa ja nurkades olevate lapikeste väljalõikamise ja kokkuõmblemisega ning siis läks mu masin ju katki. Teki põhiosa jäi terveks sügis-talveks laua alla seisma. Juba uue Janomega (tavamasin) tegin tulbid ja teppisin. 

Teki mõõdud: 141 x 232 cm

Kuna voodi asetseb Anni toas nii, et tuppa sisenedes jääb silma pigem just teki äär (borde), siis kavandasin mustrid nii, et põhiosa on võimalikult lihtne ja äär on huvitavam. Seda enam, et tavaliselt on tema voodi kaetud nukkude-kaisukatega ning teki keskele jäävat ilu poleks nagunii näha :)

Peamiselt kasutasin vanu kangaid, st enamus neist olid "eelmises elus" kas triiksärgid või kardinad või lihtsalt mingid jupid-jäägid. Eraldi ostsin vaid tulpide taustaks oleva ererohelise kanga, sest sinna oli vaja üsna palju ühesugust kangast ja sellises koguses mul ühtegi kapis ei leidunud.

Mõned õmmeldud detailid on siiski keskosas ka :)

Et siia tekiserva just tulbid pidid tulema, teadsin ma juba paar aastat tagasi. Nimelt on tulbid ainsad sibullilled, mis mu kuivas ja üsna varjulises aias järjekindlalt igal kevadel õitsevad ning isegi üsna hästi paljunevad. Nii oleme me igal kevadel Anniga koos tulpe imetlenud ning kurvastanud, kui nende õitsemine läbi saab. Ning aastast aastasse uuris ta, millal need tulbid jälle "kasvama" hakkavad... nii suve lõpus juba ...

Nüüd kasvavadki tulbid tal aastaringselt:)