Viinist veel.

Siinkohal teen oma Viini-reisist väikese kokkuvõtte. 

Tallinnast saab Viini vaid kahe lennutunniga (ametlik lennuaeg on vist pikem, aga meie sõit kestis tõesti paar tundi) ning (mis eriti tore) lennujaamast Viini kesklinna läheb kiirrong, mis sõidab kõigest 16 minutit. Kui sihtpunktiks ongi kesklinn, siis soovitan kasutada just seda võimalust - rong sõidab üsna tihti (u iga 20 min järel) ja istumisruumi oli neis piisavalt. Rongipileti saab osta lennujaamast.

Kuhu Viinis minna?

1. Hop-on Hop-off bussiga üle Doonau jõe. Tegelikult möödub sama buss mitmest vaatamisväärsusest (nt raekoda, juudi kvartal), kuid mulle meeldis sõita just mööda Doonaud, vaadata kruiisilaevu ja ärikvartalit. Teisel pool jõge läbib buss lihtsa väikemajadega elurajooni, mis on kõrvuti uhke ja kaasaegse pilvelõhkujate piirkonnaga. Jõe kallas on hiljuti korrastatud ja kaunis. Kas jõgi on sinine, roheline või hall, eks otsustage ise!

Selle pildi tegin mobiiliga läbi bussiakna.

2. Museum Hundertwasser: Austria kunstniku ja arhitekti Friedensreich Hundertwasseri  (1928-2000) loomingut kajastav maja. Hundertwasserile ei meeldinud sirged jooned (kunstniku joonlaud oli kindla peale kõver - temast on üks selline fotogi) ja hallus. Tema värviküllaste majade katustel ja rõdudel kasvavad puud, seintel ronivad taimed, sisehoovides on lopsakas taimestik. Majad ja kunst sarnaneb veidi Hispaania arhitekti Antoni Gaudi pöörase loominguga. Hundertwasser reisis palju nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Oma elu viimastel aastatel elas ta Uus-Meremaal. 

Majade välisfassaadi ja muuseumi sisehoovi saab imetleda piiramatult, kuid näituste külastamiseks tuleb lunastada pilet. Muuseumis vaadake ära ka lühike kunstniku elu tutvustav film! 

Näitusi ei tohtinud kahjuks pildistada, aga allpool on mõned fotod, mis tegime õues...

Kuigi KunstHausWien on just Hundertwasseri kunsti eksponeerimise paik, tehakse seal ka muid ajutisi näitusi. Hetkel on üleval fotonäitus STREET. LIFE. PHOTOGRAPHY. ehk parimad tänavaelu kajastavad fotod. Fotod pärinevad eri aegadest ja paikadest, neid on ilusaid ja lõbusaid, aga ka väga kurbi, koledaid, murettekitavaid... Soovitan! Fotonäitus on üleval 16. veebruarini. 

Mu selja taga on muuseumi pood, kus muuhulgas müüdi ka värvilist sokilõnga! Värvilisi sokke oli ka... Samas oli muuseumi lähedal üks vahva pisike sokipood, kus põhirõhk oli sokkidel, mille vasak ja parem olid (veidi) erinevad. Nt ühel sokil olid hiired ja teisel juustutükid, aga muidu olid sokid samades toonides. Meile meeldisid! 

3. Schönbrunni loss (saksa keeles Schloss Schönbrunn) ja park. Schönbrunn ehitati 18. sajandil keiserlikuks suveresidentsiks (endise jahimajakese asemele). Seal elasid Saksa-Rooma keiser Franz I ja keisrinna Maria Theresia. Muide, neil oli 16 last, (sh Marie Antoinette, kes oli nende viieteistkümnes laps ja hilisem Prantsusmaa kuninganna, kes paraku hukati Prantsuse revolutsiooni käigus). Loss oli kunagi igav hall, aga 1820. aastaks värviti kollaseks - sellesama Schönbrunni kollasega on nüüd kaetud mitmed Viini uhkemad hooned. 

See tohutult suur loss mahutab 1441 tuba! 

Infovoldikute ja audiogiidi juttude järgi ongi Viinis paljud rajatised vähemalt Euroopa või isegi maailma suurimad :) Või olid vähemalt rajamise hetkel...

Lossi ümber on hiiglaslik park mitmete erineva kujundusega aedadega. Lossi ees on ilus lilleaed ja paremal väike roosiaed. Kui viimane oli oktoori alguses juba üsna närbunud, siis lilleaed oli küll lopsakas ja värviline. Lisaks leiab pargist labürindi, mitmeid "taimetunneleid", põnevate hekkidega jalutusteid jm. 

Need hekid koosnevad erinevatest puudest, mis on kasvatatud ja pügatud nii, et hekk on vaid mõnekümne sentimeetri jämedune. Samas on see müür väga kõrge (pakun, et vähemalt 4 m). 

Kui minna lossitagusest lilleaiast läbi ja suunduda mäes üles, siis asub seal sammastega Gloriette. See on ilusa vaatega kaunis "majake", mis ehitati 1775. aastal. Majas on praegu suur restoran, mis tundus olevat üsna rahvarohke. Sealsamas kõrval nö terrassil pakuti aga sooja ja külma jooki ning päevasuppi (guljašš), mis maitses ka hästi. Joogiks vali sturm! 

Pargis ja Gloriette´s saab tasuta ringi käia, lossi aga müüakse erinevaid ekskursioone. Loss on avatud kell 8.00–17.30 (muutub vastavalt aastaajale). Ka lossis ei tohi pildistada! 

See siseruumides pildistamise keeld tundub olevat Viinis üldine tava ja seda ka pidevalt rõhutatakse. Tänapäeval päris absurdne nõudmine, arvestades, et sotsiaalmeedias avaldatud fotod võiksid tuua pigem turiste juurde, kui neid eemale peletada. 

Vaade Gloriette´lt alla lossile ja linnale.

Pärast monarhia kukutamist 1918. aastal sai lossist Austria Vabariigi omand ning seal on muuseum. Vahepeal, pärast teist maailmasõda, kui Austria okupeeriti, oli loss liitlasvägede ja Briti sõjaväegarnisoni käsutuses, kuid alates 1955. aastast (taasiseseisvudes) sai lossist uuesti muuseum. Aastast 1996 kuulub Schönbrunni loss koos parkidega UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Viini toidust ja rahast.

Paljudes kohtades eelistatakse sularaha. Muuseumides küsitakse garderoobiteenuse eest euro või paar, sularahas muidugi. Raha osatakse küsida kõikjal... Kui kohviku teises otsas mängib keegi klaverit, siis lisatakse arvele esinemistasu (paar eurot) isegi siis, kui klaverimäng ruumi ei kostnudki. Sageli lisatakse arvele ka lauakate (saiad, või, pähklid - u 3-4 eurot näkku), kuid see on tavaliselt menüüsse kirja pandud. 

Turismipiirkonna toit ei ole midagi erilist - kohati meenutas sealne "traditsiooniline toit" meie koolitoitu... NB! Üldjuhul tuleb praele juurde tellida lisandid, muidu saategi vaid makaronid jahuse guljašš-kastmega :) Viini saiakeste valik ei ole väga rikkalik (lootsin enamat), pigem panustatakse magusatele kookidele (nt Sacheri kook) ja struudlile. Imehea on aga tänavalt ostetud külmutatud jogurt (frozen jogurt), mis on rammus ja kergelt hapukas, mmm!!! Seda tahaksin kindlasti veel! Tänavalt ostsime ka kohalikku juustuvorsti (Käsekrainer), mis maitses täitsa ok.

Inimesed Viinis.

Hommikuti ja varajasel lõunaajal on kohvikutes palju eakamaid härrasmehi. Tihti kohtuvad nad seal omasugustega, söövad keedetud muna ja saia, loevad lehti ja lobisevad. Vanahärrad riietuvad alati soliidselt - villane pintsak (ei mingeid jopesid) ja korralik nahast kott on standard. 

Seevastu eakamaid naisi nägin harva - ei tea, kus nad on? 

Minusugused naised riietuvad moodsalt. Pigem on märgata kiirmoodi kui ajatut ja kauakestvat klassikat. Odav jakk moodsa kleidi, plisseerseeliku või läbipaistva musta seelikuga on tänaval tavaline. Kesklinnas on palju asiaate, kes riietuvad samamoodi kui kohalikud - ega tea, võib-olla nad elavadki Viinis... Väikese My soengut mäletate - see on seal  praegu väga popp!

Räägitakse, et eestlane ei naerata... Mulle tundus, et sealsed teenindajad olid veelgi kaugemad, ei naeratanud ega vaadanud isegi otsa, raske oli nende kontakti saada. Teenindajad üritasid võimalikult vähe suhelda ja võimalikult kiiresti me juurest lahkuda. Erand oli vaid hotellis ja lõngapoes Wollsalon Sunshine Loop. Viimases oli müüjaks hoopis leedukas :) 

Lõngapoed.

Käisin kahes lõngapoes.

Wollsalon Sunshine Loop (Gluckgasse 1) asub üsna lähedal Viini ooperimajale. Lõngavalik on pigem eksklusiivne - palju on huvitavat käsitsivärvitud lõnga. 

Wollewien (Fleischmarkt 13) ei jää ka turistide trajektoorist kaugele (u pool kilomeetrit St. Stephen'i katedraalist). Selles poes on klassikalisem valik, kuid domineerib siiski hea kvaliteetne lõng. Ostsin sealt paar tokki oranži meriinolõnga poja mütsi jaoks.

Lõpetuseks veel üks kampsunipilt (vt eelmist postitust).

Jälgi mind ka instagrammis @annelikudugurmee