17. jaanuar 2017

Kitsa heegelpitsiga laudlina.


Me tulime Sauele elama 14 aastat tagasi, just Eesti Vabariigi aastapäeval. Äsja oli sündinud mu kolmas poeg. Ja poeg number 2 oli siis veel alla kahe aastane. Elu oli pidevast magamatusest ja allkorrusel toimuvast remondist pehmelt öeldes pöörane :). See selleks...

Igal juhul oli meil esimest korda lisaks köögile ka eraldi söögituba. Muidugi paigutasime sinna suure söögilaua, kuhu toona 5-liikmeline pere päris vabalt ära mahtus. Ja juba tookord otsisin ma poodidest just selle laua katmiseks sobivat laudlina, mida vaid pidulikematel päevadel kasutada. Paraku selgus, et kõik õige suurusega linad olid kas polüestrist või kummist (huvitav, kas nüüd on olukord teine?). Nii ei jäänud mul muud üle, kui osta 1,5 meetrit imeilusat kuldse läikega koorevalget linast kangast (tundus muidugi hullumeelselt kallis ost) ja loota, et mul jääb poiste kõrvalt üle niipalju vaba aega, et selle äärde väike pitsikene heegeldada ning äkki veel mingi tikand peale võluda... 

Alguses mõtlesin ja fantaseerisin. Kangas seisis sahtlis, ootas. Aastad läksid. Poisid said suuremaks, mina läksin tööle. Sündis Ann. Kangas oli ammu meelest läinud. Aastad läksid. 

Möödunud suvel tegime kodus remonti. Muuhulgas vahetasime välja söögitoa tapeedi. Aga kui tahtsin jõulude eel linikut lauale panna, siis selgus, et mitte üksi varasem hädavariant ei sobinud. Tuuseldasin nõutult oma kangavarudes, aga ühtegi head ja samas kiiret pääseteed ma ei leidnud. Kuni ühel ööl tuli mulle just seesama linane kangajupp meelde. Ja üks teine tükike... kitsas heegeldatud pitsiriba, mille olin paar aastat tagasi leidnud Sõbralt Sõbrale Keila poest. Olin selle 1,3-meetrise heegelpitsi toonud koju ilma kindla plaanita. Aga no kuidas olekski saanud jätta poodi ilusat, puhast ja kasutamata heegelpitsi? Keegi hea inimene oli juba suure töö ära teinud ja mina pidin nüüd lihtsalt välja mõtlema, kuidas need kaks tükki kokku panna...

Lõikasin oma linase kangatüki kolmeks ribaks. Ühest sai kohe üks pikk ja kitsas heegeldatud keskosaga laudlina, teised jäid veel häid ideid ootama. Õnneks sobib uus lina hästi nii suurele heledale söögilauale kui ka tumedale diivanilauale elutoas (piltidel)


See pisuke lainetus tuleb sellest, et lina oli kasutuses kogu jõulude ja aastavahetuse ja hiljemgi veel, aga pildid tegin pärast kõiki neid sündmusi. Vot ei õnnestunudki veel ära määrida:)






6 kommentaari:

  1. Novot. Mõtled, et mis seal siis ikka nii on, et pits ja riie ja tehtud. Aga ON ikka küll, hullult ilus ja elegantne ja äge on. Ja väga hea on, et sul on blogi. See on nagu linagi, ilus ja äge ja elegantne ja stiilne. Aitäh!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eksju, nii lihtne lahendus. Aga tuli täitsa väärika olemisega.
      Aitäh innustamast :)

      Kustuta
  2. Väga ilus ja nagu mu isa tavatseb öelda: `` Saja aasta pärast võib täi nahka ka vaja minna.`` Seetõttu tassin ka mina koju ilma kindla eesmärgita aga ilusaid asju, mis 100 aasta pärast kindlasti oma koha leiavad :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan! Ega nende asjadega muidugi liialdada ei tasu, sest liialt palju "vanavara" ei mahu koju ära. Aga sellised väiksed pitsid õnnes palju ruumi ei vaja. :)

      Kustuta
  3. Mul hakkas nüüd süda valutama ühe sekkaris nähtud heegeldatud pika liniku pärast. Mine või öösel poodi sisse murdma :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Nii armas! Loodetavasti saad selle kätte :)

      Kustuta