Punasinivalge pluus

Jälle oli mu kangariiulisse sattunud (teadmata päritoluga) kangajupp, mis oli mõnusalt nostalgilise ruudumustriga, samas kerge ja langev (tundub olevat viskoosi ja puuvillase segu), aga seda oli nii vähe, et kleidiks ei jaguks. Kuna olen sageli tundnud puudust pisut avaramast pluusist, mida kanda teksadega, siis sättisin lõike kangale ja katsetasin nii ja naa, et lõpuks ikka paraja pluusi kangatükist kätte saada. Ehk oleksin tahtnud, et varrukad oleksid õige natuke pikemad, aga praegune poolpikk varrukas näeb tegelikult väga kena välja. Äkki olekski pikem satsivarrukas segama hakanud...

Nüüd on mul sama lõike järgi (Maaja Kalle tuunika lõige ajakirjas "Käsitöö" 2019. a veebruar-märts) tehtud juba kolm eset: 2 kleiti (siin ja siin) ja 1 pluus. Kõik täiesti erineva väljanägemisega. Võimalik, et tuleb midagi veel, aga enam ette näitama ei hakka :)

Seekord tegin nii ette kui ka taha kaelusekolmnurkade alla vastandvoldid. See annab veidike juurde liikumisruumi ja vabadust, mis tundus särgi puhul oluline.

Pildid on tehtud Oslo kesklinnas. Seal on selline pikk, sirge ja oluline tänav nagu Karl Johans Gate, mis viib kuningalossi juurde. Selle tänava ääres asub muuhulgas paar parki: Studenterlunden Park ja Pride Park. Viimases tegime ka oma pildid (pargipingi värvitriibud annavad ju vihje), sest park oli pühapäeva hommikupoolikul inimtühi. Tegelikult tundusid mõlemad pargid ka õhtuti pigem tühjad - võimalik, et selle põhjuseks olid purskkaevud, mis kokkuhoiu pärast praegu ei tööta ja valgustuski oli minimaalne. 

No ja minu uus pluus oli väga sobivalt Norra lipuvärvides. Ausõna, see ei olnud üldse nii planeeritud.

Isegi pargis asuvad WC-d on lipuvärvides. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Heegeldatud beež kleit.

Soovisin endale suvist heegeldatud kleiti, mis ei vajaks voodrit. Seega pidi kleit olema nii tihe, et läbi kleidi pesu paistma ei jääks. Nii ei saanudki kleidi sisse planeerida rohkeid pitsilisi mustreid ega auguridu.

Üks lõngadest oli mul juba ammu olemas. Tookord, aastate eest ostsingi selle kirju (kivipesu efektiga) puuvillase lõnga just heegeldatava kleidi tarbeks. Kui aga hakkasin kleiti päriselt tegema, sain juba tööproovi tehes aru, et kümnest lõngatokist jääb hea pikkusega kleidi jaoks siiski väheks. Seda enam, et ma ju tahtsin heegeldada tihedat kleiti...

Siis hakkasingi otsima lõnga, mis oleks umbes sama jämedusega ja võimalikult sarnast värvitooni. Õnneks mul vedas - Dropsi puuvillaste lõngade valikus on samuti hea peenike lõng nimega Safran, kus leidub mitu erinevat beežikat. 

Sobiva mustri "leiutasin" ise ja minu meelest tuli kahe erineva lõngast nii mõnus pind. Kaugelt ei saa muidugi arugi, et üks lõng on kirju ja teine ühevärviline. 

Lõngad: 

Scheepjes Sunkissed (100% puuvilla; 50 g/170 m; värv 02), mida kulus kokku ligi 7 tokki.

Drops Safran (100% puuvilla; 50 g/160 m; värv 21), mida kulus kokku 4 tokki. 

Kui neid kahte lõnga võrrelda, siis Sunkissed oli lihtsam heegeldada, kuna selle keerd oli tugevam ja lõng ise ka siledam. Safranil tahtis heegelnõel üsna sageli minna niitide vahele.

Heegelnõel oli numbriga 3.

Heegeldamist alustasin keskelt, taljest. Keskkohast liikusin algul natuke ülespoole ja siis allapoole, seejärel jälle ülespoole ja pärast allapoole :) :) Nii ta tasapisi valmiski. Selg sai samasuguse kolmnurkse kaeluse nagu esimene pool. 

Mõned read veidi pitsilisemat mustrit sättisin seelikuosasse. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. 3 kuud joostud.

Joostud on 3 kuud. On juuni lõpp ja juuli algus.

Palav suvi on kõige täiega käes ja jälle tuleb otsida head jooksuaega, sest isegi varahommikud on jooksmiseks liiga lämbed. Iga päev algab ilmaprognoosi vaatamisega, et parimaid jooksuplaane teha. 

Mõnel korral olen jooksnud hoopis hilisõhtul, kell 11 paiku. Õhtul on päris nauditav  joosta - ei saa arugi, et õues on 26 kraadi sooja. Päike ju ei paista enam, kaugelt metsaservast on näha valgust, ümbritsev on ilus, lõhnav ja vaikne. Mõnikord olen isegi veidi kurb, et mul telefoni ega fotokat kaasas pole, sest õhtune taevas on nii punane ning põllul tihe udu. 

Juuni lõpu suure kuumusega oli mu jalg ja selg hakanud endast rohkem märku andma. Jalg ei olnud otseselt enam paistes (vähemalt nähtavalt mitte), aga tunne polnud päris õige ning aeg-ajalt käisid valusähvatused läbi pahkluu. Seljal valutas paremal pool ülevalt alla mingi lihas või närv, mis pole ka minu puhul tavaline. Kuigi see jooksmist ei sega (imelik, et jooksu ajal kaovad kõik valud), hoidsin end rohkem ja jooksin selle kuumaga pigem vähem ja harvem. Käisime pigem kõndimas...

Nende lühikeste jooksudega, mis jäävad alla 4 kilomeetri, mul pulss üle 150 ei tõusegi. Muide, puhkeajal 61 lööki minutis.

Õnneks kadusid kõik valud juuli alguses, kui ilm läks jahedamaks. Siis sain hakata jälle tihedamini jooksma. Jooksin umbes 4,5-5 km (30-33 minutit). Pulss oli keskmiselt 153, maksimum umbes 167. 

Teepervedel oli raske joosta, sest need täitusid kõrge puise taimestikuga. Juuli alguses teepervesid isegi niideti, kuid nii lohakalt, et just need puisemad taimevarred jäid püsti ja minu jooks oli nagu slaalom. Mõni aeg hiljem lõigati maha ka kõik puised varred, nii et umbes pool jooksu saab nüüd teha teepeenral või murul. 

Kui jaanide tulemusel tuli nagunii veidi kaalu juurde, siis pärast jaani ei suutnud ma ka maasikatega piiri pidada. Nii et hetkel seis 65,5 kg.

Midagi positiivset ka: hea, et putukaid enam ei ole. 

Ja no, 3 kuud ikkagi joostud!

Abikaasa ikka kiidab mind vahest - ega ta vist uskunud, et nii kaua vastu pean...

Minu lilleline tekk on valmis tikitud. Esialgu panin tekile taha kandi ja ühele küljele riputuskanali. Kui aega saan, siis heegeldan veel äärepitsi - tumepunase vist. Kui äärepits on küljes, teen paremad pildid ja panen muidugi blogisse ka.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Lilleline kleit.

Suve kõige palavamad päevad olen veetnud jälle õmmeldes. Paljuski möödusid need mingeid esemeid parandades-kohendades või näiteks uusi köögirätikuid palistades, aga mõne kleidi ja püksi-topikomplekti olen ka kokku vuristanud. 

Selle ümmarguse kaelaauguga raglaanlõikega kleidi konstrueerisin ise. Teadsin, milline kleidi ülemine osa tulema peab, aga ma ei leidnud sobivat lõiget kuskilt. Proovitööks traageldasin enne kokku ühe viskooskangast pluusikese - see seisab nüüd ja ootab, millal ta õmblusmasina alla pääseb (soojad ilmad said ju otsa ning september on mul tavaliselt nii kiire, et õmblemiseks küll aega ei jätku). 

Uus kleit sai aga peaaegu selline nagu ette kujutasin. Ainult küljeõmblustesse paigutatud taskud oleksid pidanud mõne sentimeetri võrra kõrgemal paiknema. Aga pole hullu - käsi ulatub õnneks ikka tasku põhjani :)

Rinna alla õmblesin 4 rida kumminiiti, aga tundub, et seda jääb ikka väheks. Õigem on ikka õmmelda tihedamalt 10 rida, nii nagu kuskil õpetuses märkasin. Kumminiidiga õmblemine polnudki väga keeruline, aga kas keegi oskab öelda, kuidas sellise õmbluse algus ja lõpp niimoodi ära kinnitada, et niidid ilusti püsima jääksid? Pean vist otsima, äkki on selle kohta mõni video...

Kust selline ilus lilleline kangas mu kappi tuli, ma enam ei mäletagi. Mõnusalt pehme ja kerge läikega (mitte kõva ja hirmus kortsuv nagu 80ndatel siinmail toodeti) puuvillane kangas oli vaid 80 cm lai, mis annab arvata, et kangas on toodetud vähemalt 45 aastat tagasi. 

Igal juhul on mul seda ühe kleidi jagu veel. Või äkki tuleks hoopis lillelised püksid õmmelda? Ma vist ikka lasen sellel kangajupil nii kaua seista, kuni tütar sellest midagi tahab...  

Seekord tahtsin kleidile mõnusaid lehvivaid varrukaid. Aga järgmine kord võib sama lõike puhul kasutada traditsioonilisemat lahendust, st teha puhvvarrukad ehk panna varrukaotstesse kumm või krookida ja lisada kant. 

Pildid tegime augusti keskel Klooga rannas. Õhtuse päikeseloojangu ajal oli merevesi väga soe. Õhk tundus jahedam.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. 2,5 kuud.

 

Olen jooksnud 2,5 kuud. Alustasin aprilli keskel (panen siia oma jooksublogi esimese postituse lingi) ja nüüd on juunikuu kohe-kohe lõppemas. Õunapuud annavad juba aimu, kust ja kui palju võiks tänavu õuna saada.

Viimaste nädalate põhiteema on uued tossud ja paistes pahkluu.

 

Soetasin purunenud tossude asemele kiiresti uued tossud. Seekord ostsin muidugi spetsiaalsed jooksutossud, Reeboki omad. Nike tossud on tavaliselt minu jalale pisut laiad, Reebokid tundusid poes rohkem ümber. Mõtlesin, et äkki toetavad siis päkka rohkem...

Paraku sain uute tossudega joosta vaid paar korda, kui tundsin paremas jalas (pahkluus) valu. Ei mäleta, et joostes oleks jalg vääratanud vms, aga õhtuks läks jalg üsna paiste ja punetas. Tegin külma kompressi. Algul arvasin, et mis see väike paistetus ikka ole - et puhkan paar päeva ja lähen jälle jooksma, aga siis alles hakkas jama pihta. "Puhkus" kujunes esiti nelja päeva pikkuseks. Pärast seda võtsin ette väiksema jooksuringi, umbes 20 minutise. Paraku hakkas aga haige jalg poole jooksu pealt uuesti tunda andma - valus ei olnud, aga tekkis imelik pinge- või kuumatunne. Mässisin jala sidemesse... Ja nii mööduski järgmised 1,5 nädalat: ootasin, et valu ja/või paistetus ära läheks, et siis järgmine päev jooksma minna ning ikka ja jälle läks pahkluu pärast jooksu paiste. Kusjuures kõndides-liikudes mingit valu ei olnud ning jooksu ajal polnud ka midagi tunda. 

Lootsin väga, et viga pole uutes tossudes. Katsetasin vahepeal isegi mingite vanade tossudega, et vaadata, kuidas need mõjuvad, aga tulemus oli ikka sama. 

Panin ka arstile aja, aga kuna sinna sai alles 1,5 nädala pärast, siis selleks ajaks oli suurem probleem ise üle läinud. 

Õnneks olen pärast jala paistetust saanud nädalajagu päevi joosta ka ilma suuremate muredega. Olen isegi saanud veidike koormust tõsta, st mõned korrad olen jooksnud 27-30 minutit ja umbes 4-4,5 km. Keskmiselt oli pulss 150-157. Maksimum 161-167.  Minutiga rahuneb 125-130-ni ja 3 minutiga 100-ni.

Jätkuvalt tundub, et mulle meeldib joosta pigem päeval või õhtul. See hommikune jooks on miskipärast hoopis raskem (õhk on niiske), kuigi näidud seda ei kajasta (st hommikul ei lähe pulss üldse nii kõrgele kui muul ajal). Probleem on ka mu ainevahetuses, mis praegu töötab veel mingis oma vales rütmis. Küllap võtab hommikune jooksmine harjumist. 

On lisandunud üks väike suvine probleem - putukad näos. Tundub, et mõistlik on vaid nina kaudu sisse hingata, sest muidu tikuvad putukad jooksu ajal suhu.

11 nädalase jooksu järel olen kaotanud umbes 1,8 kilo. Kaal näitas hommikul 65 kg. 

Juunis lõpetas mu kolmas, kõige noorem poeg gümnaasiumi. Kuldmedaliga!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Lõngajääkidest topp uuesti.

Eelmine aasta sai lubatud, et teen selle napi lõngajääkidest särgikese pikemaks. Kuna nagunii tuli harutada, siis tõmbasin üles kogu alumise osa ehk kolmnurkadest allapoole jääva tüki. Uues versioonis heegeldasin selle (kõhu ümber jääva osa) veidike laiemaks ja muidugi ka pikemaks. Mulle tundus tsipake laiem särgike mugavam ning lisaks sobib see nüüd hästi ka näiteks nende lühikeste roheliste pükstega (kuigi rohelisi toone pole ma topis üldse kasutanud), aga ka mõne ühevärvilise seelikuga. Ja muidugi saab toppi kanda mu pika lõngajääkidest seelikuga. Igal juhul ei jää naba enam paljaks :)

Topi heegeldamiseks kulus kokku 280 grammi puuvillast lõnga (sh osaliselt kasutasin ka kahekordselt võetud pärlniiti).

Heegelnõel oli numbriga 3 mm.

Fotod tegime Klooga rannas. 

Sel aastal on kurdlehisel kibuvitsal väga palju ilusaid suuri marju. Kunagi olen kibuvitsamarjadest teinud moosi, aga see jäi üsna läila. On teil veel soovitusi, mida nendest teha? Siirupit? Tšillit?

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. Kui joostud on ligi 2 kuud.

On juunikuu ja olen käinud regulaarselt jooksmas juba ligi 2 kuud.

Nii, mitu korda ma jooksmas olen käinud? Täpselt pole lugenud, aga vahemikus 25-28 korda (arvestades, et iga nädal olen teinud 3-4 jooksupäeva). Ütleme siis nii, et 28.ndal jooksupäeval lendasid mu vanad tossud keset jooksu ribadeks. Olin jõudmas oma teekonnaga pea-aegu poole peale ehk läbitud oli umbes 1,6 km, kui talla all hakkas midagi lopendama. Paarsada meetrit edasi oligi enamus tallast tossust eraldunud, nii et rebisin kogu selle osa jala alt ära. Hetkeks mõtlesin, et jooks ongi tänaseks läbi. Aga no mis siis teha... telefoni mul ju kaasas polnud - nii ei saa kedagi järgi kutsuda. Vaatasin talla alla ja kuna sealt siiski päris varbad (ega sokid) vastu ei paistnud, sain järelejäänud tossuga oma teekonda jätkata. 

Mis te arvate, kas ma jooksin kiiremini kui tavaliselt või aeglasemalt? No ikka kiiremini, sest kartsin, et varsti ongi kogu tald puru ja palja jalaga pole ju eriti mõnus joosta. Lisaks hakkas ka vihma sadama - õnneks üsna kergelt. Igal juhul on mu "jooksutossud" nüüd omadega ühel pool. Kodus avastasin, et ka teise tossu tald tuleb kohe-kohe ära. Ei usu, et neid on mõtet parandada. 

Tuleb vaid tõdeda, et tossud pole nagu vein, mis seistes paremaks läheksid. Nagu kunagi kirjutasin, soetasin need tossud enam kui 20 aastat tagasi ning suurema osa vahepealsest ajast on need kasutuseta kapis seisnud. Küllap seistes on kõik liimid kokku kuivanud või ära hävinud. 

Igal juhul, see jutt, et jooksmine on odav tervisport, vist ikka ei päde. Minu näitel: püksid läksid katki juba 2. nädalal, tossud 8. nädalal. 

Pean uued tossud ostma. Soovitusi?

Jooksen ikka 25-26 minutit ja umbes 3,5 km. Olen nüüd pulssi ka rohkem jälginud. Keskmiselt on pulss 158. Maksimum 172. See on natuke palju - minu vanuses võiks pulss jääda alla 170, aga pole ka kõige hullem. 

Panen siia ühe lingi südamearst professor Margus Viigimaalt, kus ta räägib pulsisagedusest: https://tervise.geenius.ee/rubriik/tervisesport/sudamearst-juhendab-millise-intensiivsusega-treenimine-on-oige-kui-alustada-paris-nullist/

Õnneks joosta on üsna kerge, kuigi õhk on hommikuti sageli niiske. Üks, mis on jäänud: pärast jooksu taastub mu pulss üsna kiiresti ja ma tunnen end väga hästi. Pole sellist tunnet, et viskaks pikali ja puhkaks - vastupidi, kehas ja meeles on palju energiat. Ainult süüa ei suuda vahetult pärast jooksu - mul läheb peaaegu tund enne, kui tahan midagi toekamat suhu pista (vett joon muidugi varem). Pole siis imestada, et jooksjad on saledad - enne jooksu ei tohi palju süüa ja pärast jooksu ei suuda :)

8 nädalase jooksu järel olen kaalus kaotanud umbes 1,5 kilo. 

See pilt on tehtud juba viis aastat tagasi. Ka juunikuus.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee