Pooleli....

Väike vahekokkuvõte mu poolikutest töödest:

1. Suvine särgik tütrele. Mul jäi oma suvekampsunist (pole seda veel blogis näidanud) just nii palju lõnga järgi, et saan plikale ühe plaanivälise suvesärgi kududa. Lõng on imeline!!! puuvilla ja meriino segu, aga sellest juba edaspidi.

2. Malabrigo lõngast kardigan. See on mu õhtukudum, mis viimasel ajal väga ei edene. Küllap läksid ilmad liiga soojaks :) Üle poole on valmis. 

3. Triibulised põlvikud peenikesest sokilõngast. See on mu auto- ja rongisõidukudum. Üks on valmis, teine poolik. Küllap saab talveks valmis.

4. Saaremaa kampsun. Seda alustasin juba eelmine aasta, aga suvel ei taha kuidagi nii villast eset kududa. Arvatavasti sügisepoole võtan jälle käsile. Hetkel on kootud 2 varrukat kuni varrukakaareni ja kehaosast ka tükike.

5. Pitsiline heegeldatud suvejakk. Heegelniit on üsna peenike, nii et selle valmimine võtab palju aega. Üritan teha umbes ühe motiivi päevas :) Äkki järgmiseks suveks saan valmis :)

6. Tikkimiskursuse padi tuleb valmis õmmelda. Eks neid õmblustöid on mul tegelikult veel pooleli. Näiteks üks õuetooli kate ootab oma viimaseid õmblusi...

7. Lilleline Muhu tekk. 3/4 on pea-aegu valmis. Tikin pigem jahedamate ilmadega. Veel on lootust, et tekk saab selle aastanumbri sees valmis.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Kodune sviiter.

 

Nurmenukk hakkab tasapisi närbuma ja võilill võtab võimust. Suurem osa õisi ongi praegu vähem või rohkem kollaka tooniga (mõned võib-olla isegi oranžikad). Koduaias küll mitte, sest üle kõige hakkavad siin silma hoopis roosakad õunapuuõied ja puhasvalged tulbid ning kohe-kohe alustavad oma hiilgeaega lillad sirelid - nende lõhna on juba tunda. Nii on meil kevadõitega lood siin Põhja-Eestis. 

Kudusin talvel uue sviitri. Viimasel ajal olen jäänud ümmarguste passede lõksu - neid on hea just ülevalt alla kududa ning sellise säbrulise lõnga puhul ei jää kasvatuskohad üldsegi näha. 

Lõng on oranži-pruuni-rohelise kirju puuvilla-villa segune Tiramisu, mida olen paar korda varemgi kasutanud (vaata nt siia). Nagu varem mainisin, on sellest lõngast kudum mõnusalt mugav ja pehme - sobib hästi just igapäevaseks sviitriks. 

Lõng: Stenli Tiramisu (60% puuvilla, 30% meriinovilla, 10% akrüüli; 900m/450g), mida kulus üks suur pütt.  

Kuna ma ei olnud kindel, kas ühest pütist piisab avarama, pikkade varrukate ja puusadest allapoole ulatuvaks sviitriks, siis igaks juhuks tegin kudumi pruuni-triibuliseks. Vajadusel oleksin ka soonikud saanud pruuniga teha, aga polnudki vaja. Pruun lõng tundus puuvillane olevat (nõukaaegne toodang, pehme merseerimata lõng). 

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes 3 mm).

Minult on küsitud, kuidas teha nii, et raglaan- või ümmarguse passega sviiter ei kisuks seljalt lühemaks kui eest. Mina vastan, et seljale tuleb kududa lühendatud ridasid. Allolevatelt piltidelt on veidi näha, et sellise üldse mitte väga sügava kaeluse jaoks olen teinud üsna palju lühendatud ridasid - no ikka tervelt 6 cm jagu. Kui eespool on pruunikirjusid laiu triipe 3, siis seljal on neid 5... 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Lõpetuseks üks pilt Eesti Vabaõhumuuseumi uuest hoonest - kolhoosi korterelamust. Minge kaema!

Ongi seekord kõik. Loodetavasti kirjutan varsti jälle...

Jälle kaltsuvaip. Teistmoodi.

Kuna omajagu oli juba kogunenud ribadeks lõigatud T-särke, soovisin ühe uue "õhulisema" vaiba heegeldada ka terassile. Vaip pidi saama julgelt auguline, et vihmamärg vaip ja selle alla jääv puitpõrand saaksid kiiremini kuivada. Tundus lõbus mõte heegeldada paraja suurusega (no umbes 20 cm diameetriga) ringid ning need siis omavahel ühendada. Boonusena sai siin ära kasutada eelmisest vaipadest järelejäänud paarimeetriseid trikoopaela juppe. 

Protsessi kestel, siis kui ports ringe valmis sai, uuris abikaasa minult, miks meil on vaja nii palju pannialuseid??!! Nojah, paraja poti suurused need ju olidki. 

Ümmargused detailid ühendasin omavahel valget värvi T-särkidest lõigatud ribadega. Paraku oli see viga, sest valge värv hakkas domineerima ning muutis vaiba nii heledaks, et ma hakkasin kahtlema selle terassile sobilikkuses. 

No vaip on tõesti ilus-armas, aga nii heleda üldmuljega, et ma ei raatsi seda õue niiskuse kätte viia. Ma natuke veel mõtlen, aga igal juhul hakkasin juba uut vaipa ka heegeldama - sellele panen rohkem musta. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Kaunist kevade jätku!

Heegeldatud lambivari.

 

Mu abikaasale meeldib vana mööblit jms putitada. Tundub, et eriti sobib talle lihvimise ja lakkimise/õlitamisega piirduvad tööd, aga mõnikord on ta isegi õmblusmasina taha istunud. 

Selle põrandalambi soetasime aastaid tagasi ühelt Tartu daamilt ja abikaasa sättis selle juba ammu ka töökorda. Viimast lihvi jäi aga ootama lambivari. Lambi vana vari oli heledast kangast ja küllusliku tumepunase sametise bordega. Oli väga ilus ja suursugune! Aga paraku olid kõik kangad kulunud, pleekinud, katkised. Ostsime uued kangad ja puha... Abikaasa õmbles esiti valmis lambivarju voodri ehk valge siseosa. Kui vari sai lambile sellisena peale pandud, tundus mulle, et sellise valgena sobib see meie elutuppa isegi paremini - jääb tagasihoidlikum ja helgem. Niimoodi voodrikangaga kaetuna püsiski põrandalamp mu diivani kõrval paar aastat. Mingi hetk ma isegi näppisin neid sahtlis ootavaid teisi kangatükke, et vari lõplikult valmis õmmelda, aga sinna need ikka jäid. Ja siis turgatas, et äkki prooviks hoopis varju kududa või heegeldada. Kuna kodus oli sobiva jämeduse ja tooniga heegeldamis-lõng, siis läkski just see käiku. 

Lõng on pehme nõuka-aegne puuvillane toode. See sobis lambivarjule hästi, sest pits ei pea vormi hoidma - varjul on tugev toetav vooder ja tugipulgad. Samas venis pits parasjagu, nii et ma ei pidanudki väga täpseid kalkulatsioone tegema. 

Heegelnõel oli numbriga 3 mm.

Külje heegeldamist alustasin ülemisest (kitsamast) servast. Varju pealmise osa heegeldasin hiljem põhiosale külge. Väljastpoolt sissepoole heegeldamine ja pidev kahandamine on tegelikult üpris tüütu ning väheste kogemustega heegeldajatele ma seda ei soovita (saab ju alustada ka keskelt ja kasvatada ühtlaselt nagu näiteks mütsi heegeldamisel ning siis jätkata kohe varju küljeosaga). Ma olin lihtsalt nii kannatamatu ning tahtsin kohe küljemustri sobivust näha.

Lamp ise on ka väga hea - saab reguleerida nii lambi kõrgust kui varju kallet, muidugi saab varju liigutada ümber lambivarre. Ja lisaks...

... sellel põrandalambil on kohvilaud (või raamatu- ja prillilaud, kuidas keegi soovib). Jah, ma tikin aeg-ajalt ikka oma tekki 😍 Aga veel...

... põrandalambil on all imeilus lehehoidja. Mina hoian seal peamiselt käsitöö-ajakirju - neid, mis vajavad veelkord ülelappamist. See pilt on tehtud eelmisel aastal - siis, kui parandasin üht vana tekki (see ripub nüüd trepi kohal seinal).  

Lamp ise on korralike rataste peal ning seejuures püsib hästi püsti.  Ühesõnaga, igati praktiline ja kaunis põrandalamp. 

Nagu mainitud alustasin heegeldamist ülemisest (kitsamast) servast ning A-lõike saavutamiseks suurendasin poole pealt järk-järgult aassilmuste arvu (neid, mis jäävad lehtede kõrvale). 

Alustasin 143 aasaga, mille peale heegeldasin 143 ühekordset sammast (mustriskeemil rida 1) ja seejärel tulid kõik ülejäänud read vastavalt allolevale mustriskeemile. Minu varjul on mustrit üksteise kõrval 11 korda. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Vanaemaruuduline tekike.

 

Juba ligi kaheksa aastat tagasi alustasin lõngajääkidest teki heegeldamist. Sellesse tekki eraldasin kõik erinevatest projektidest üle jäänud villased (lamba-, meriino- ning alpakavill) ja villasegused lõngad (nt sokilõngad ja mohäärlõngad). Päris kõiki toone ma sobivaks ei pidanud - eelistasin siniseid, rohelisi, pruune, valgeid, lillasid ja mahedamaid roosasid toone. Natuke sinepikollast sai pandud nö aktsendiks. 

Selle aja jooksul võtsin heegeldustöö käsile umbes korra aastas, et tekkinud lõngajäägid jälle uuteks ruutudeks vorpida ning seejärel pooliku teki külge heegeldada. Nii ta muudkui kasvas ja kasvas. 

Aga eelmise aasta lõpus tellisin endale elutuppa uue petrooleumsinise tugitooli ning kui see jaanuaris saabus, sain kohe aru, et toolile tuleb peale "visata" mingi tekk või pleed (paaril lapsel meeldib tugitoolis istuda risti üle tooli, jalad käetoel). No vot, siis võtsingi jälle oma "pooliku" välja, heegeldasin paari rea jagu vanaemaruute juurde, lisasin tagasihoidliku ääre ja viimistlesin.

Kogu töö on tehtud tõesti vaid lõngajääkidest. Mõned lõngajupid olid vaid meetri või paari pikkused - neid sai kasutatud ruutude südamikes. Kuna ühtegi lisalõnga ma selle teki jaoks juurde osta ei tahtnud, ei teinud ma motiivide ühendamist ühe ja sama lõngaga (mis minu meelest on tegelikult nii hea ühtlustav võte), vaid ka see viimane rida on erinevat värvi. Õnneks üldmulje väga kirju ei jäänudki.

Et tekk ei jääks liiga tume, siis on igas ruudus vähemalt üks rida valge lõngaga. 

Heegelnõel oli numbriga 3 mm.

Tekki suurus on 58 x 192 cm. Selleks kulus umbes 650 grammi lõngajääke.

PS! Vanaemaruut on tänavu rõivastel eriti populaarne. Vaata värskeid võimalusi nt siit.

Pahemast poolest ka üks pilt. ⬆⬆

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Pehmed toonid tütre kampsunis.

Juba aastaid tagasi mõistsin, et oma tütrele saan ma kududa/heegeldada vaid seda, mida ta ise siiralt tahab. Pole üldse mõtet midagi tema teadmata valmis vorpida ja loota, et tal on sama maitse, mis minul. Ajad ja moed muutuvad, värvid ja lõiked üllatavad. Seekord üllatas plika mind täiega, kui tahtis endalegi sarnast kampsunit nagu minu oma (see siin) ning valis värvideks roosa, sinise ja lilla. No tegelikult oli ta algul valinud ikkagi musta ja tumerohelise ja pruuni, aga mingi hetk otsustas ikkagi ümber... 

Kampsun pidi saama suur (ülemõõduline, nö oversize) ja parajalt pikk, et issi lubaks seda ka retuusidega kanda, ning nii pikkade varrukatega, et sõrmedki saaks vajadusel sisse tõmmata. Pehme ja karvane pidi kampsun muidugi ka olema. 

Kuna keegi ei osanud öelda, kui pikk ikkagi see kampsun peab olema, ei saanud ma kudumist alustada alt. Tuli alustada kas ülevalt või keskelt - nii saab alla jõudes jooksvalt pikkuse üle otsustada. Ma alustasin kudumist keskelt ehk roosa triibuga, sealt edasi ülemise valge osa ning lõpuks kudusin lilla ja sinise triibu. 

Muidugi oleks saanud ka päris ülevalt alla kududa, aga tahtsin ülemise valge osa ringselt kududa ja õlgadele kahandusi teha: nii jääb tore "längus" õlajoon, mida on mugav kanda. Et sama süsteemi kasutada ülevalt alla ringselt kududes, oleks pidanud silmuseid juurde kasvatama, aga kasvatuskohad ei jää enamasti nii ilusad, kui mulle meeldiks (eks sõltub lõngast). 

See valge õlg on kootud ringselt.

Lõngad olid peamiselt angoorasegused:

Gedifra, Angora Merino (80% angoorat, 20% meriinot; 25g/118m)

Fonty, Angora (100% angoorat; 25g/125m)

Ornaghi Filati, Camel - Hair (50% beebialpakat, 40% meriinot, 10% akrüüli)

Lisaks võtsin iga eelnimetatu kõrvale jooksma ühe peenikese lõnga, nt viimase, sinise triibu kudumisel kasutasin veel ühekordset lambavillast lõnga. Valge angooralõnga täienduseks oli Uusmeremaa lõng Filcolana, Lammeuld (100g/600m). Aga roosa ja lilla triibu sees on mõnikord hoopis litritega efektlõng Novita Säde (50g/205m). Ühesõnaga, nende kergete ning hirmkarvaste ja -lenduvate lõngade kõrvale on mõistlik võtta mõni stabiilsem peenike lõnga, et muuta kudum vastupidavamaks.

Vardad olid numbriga 4,5 mm (soonikutes 3,5 mm).

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee