Lehekestega müts (juhend ka).

Üle pika pika aja panin kirja ühe juhendi, sedakorda talvemütsi kudumiseks. Müts on piltidel küll mu tütre peas, aga tegelikult sobib see suuruse poolest pigem täiskasvanule  või suuremale lapsele (peaümbermõõdule 55-58 cm). 

Kombineerisin sinna mustrisse mahulisi lehekesi, vikleid ja palmikuid. 

Lõng: Drops Nepal (50g/75m; 65% vill, 35% alpaka), mida kulub kokku umbes 90 grammi. Kui on soov kududa erivärviline soonik nagu piltidel, siis tuleb varuda ühte värvi 1 tokk ja teist värvi 2 tokki. Ühevärvilise mütsi puhul piisab kahest lõngatokist.

Vardad olid numbriga 4. 

Täpsemad juhised ja tasuta mustri leiad siit. Koo ja näita tulemust ka mu FB lehel! Aga olen tänulik ka igasuguse muu tagasiside eest.

Vaadake, kui värvilised on kivid - seal on sinised, rohelised, sinepikollased, roostepruunid, valged, mustad ja isegi lillad toonid!

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Kolme mustriga sall.

Loodetavasti ei ole keegi öelnud, et kudumises kehtivad mingid ranged reeglid. Vähemalt mina suhtun kudumisse just nii - reegliteta ja loominguliselt ning see on üks paljudest põhjustest, miks mulle meeldib käsitöö. Alustan kudumist just sealt otsast, kust tahan, valin meelepärase mustri, värvi, kudumissuuna ja lõike. Aga see kõik võib muutuda töö käigus, vastavalt tujule või vajadusele... Võib küll mõelda, et reeglid kindlustavad maitsekama tulemuse, aga äkki ka igavama... No näiteks, kui alati järgida värviringi. Või siis see hea reegel, et vähem on rohkem :) Mõlemaid eelnimetatud põhimõtteid ongi mõistlik üldjuhul järgida, aga mõnikord on efektne ja särav või erilisem ja huvitavam just vastupidine lähenemine. 

Muidugi, teatavaid kokkuleppeid olen ma ka endaga teinud - näiteks ei meeldi mulle kasutada sünteetilisi materjale, aga vahest väga-väga harva tuleb vääratada (seekord mitte). Samamoodi on meie rahvuslike kudumismustritega, kus eelistan kasutada seesuguseid värve, mida kasutati umbes 100 aastat tagasi ning seda eriti siis, kui koon neid samu klassikalisi esemeid. Seega, kui vana kindamuster läheb kindasse, siis pigem ikka traditsiooniliste värvidega. Kui aga kindamuster läheb kampsunisse, siis kasutan värve ka vabamalt (ega nimeta valminud kampsunit klassikaliseks Eesti kudumiks). 

Tjah, aga seekord on mul ette näidata üks sall - tavaline pikk sall, mille saab paar korda ümber kaela keerutada. Kudumiseks kasutasin Noro värvilist lõnga ja tervelt kolme mustrit, mis kõik on erilised ja huvitavad. Mängus on pahem- ja parempidised koekirjad, nupud, lühendatud read. Polnud sel sallil mingit taustamustrit ega tagaplaani, ei mingit rahustavat hetke - oli vaid üks möll nii värvide- kui ka mustrivahetuses. 

Või siiski... ühevärviline hallikasbeež meriinolõng, mis Noro kirju-mirjut tasakaalustab, jookseb läbi terve salli. Kusjuures esialgu tundus see toon siia komplekti täiesti sobimatu, sest Noro värvides ei olnud terakesti säärast külma beeži.  

Noro lõng oli tegelikult pärit mu vanast sallist, mille kudusin juba 2011. aastal. Diagonaalsall oli küll mõnus ja pehme, aga venis aja jooksul kitsaks ja ebapraktiliseks soolikaks - tookord laiuseks valitud 20 cm ei olnud piisav ning kuigi ma mõned aastad hiljem pesin ja venitasin sall laiemaks, ei olnud kandmisrõõmu kauaks. Niisiis harutasin ma hea lõnga üles, pesin läbi ning kudusin selle uue variandi. Uuenenud salli laius on 30 cm, pikkus (ilma tuttideta) tuli 240 cm. 

Värviline lõng oli Noro Taiyo (40% puuvilla, 30% siidi, 15% villa, 15% nailoni; 100gr/210 m), mida kulus 2 tokki. Ühevärviline lõng oli Drops Big Merino (100% villa; 50g/75m), mida kulus 5 tokki.

Vardad olid numbriga 4,5 mm.

Mustrid: 

Alustasin lihtsa mosaiigiga, mida kasutasin ka oma kolmnurkse räti kudumisel. Kui kolmnurkse räti puhul jäi see muster tagasihoidlikuks triibuks, siis uuel sallil ruumilisemaks, tihedamaks ja jõulisemaks. 

Edasi jätkasin lühendatud ridadega ripskoelise lainetusega (või lehtedega). Sarnaseid mustreid on liikvel mitmeid, enamasti suurematel esemetel. Endale sobiva mustri kujundasin ise, nii et kahjuks ühtki viidet pakkuda ei ole. 

Lõpetasin nuppudega - selleks, et sallile ei jääks pikkasid lõngajooksusid ja pahem pool oleks kena ning edasi-tagasi kudumisel kõik värvid ja lõngad oleksid ikka õigel pool, tuli ka see muster ise välja mõelda... nuputada... mitmeid kordi katsetada. 

Alumiselt fotolt on veidi ka salli pahemat poolt näha.

Sall sai just nii pikk, kui palju jagus lõnga. Esimesena sai otsa meriinolõng. Järelejäänud Noro lõngast tegin sallile tutid. 

Lõpetuseks üks pilt novembrikuisest kodulinnast ja minust.

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Berliini müüril.

Viimasel ajal kipun reisma kohtadesse, kus ma olen kunagi varem juba käinud. Enamasti ongi need kohad, kus juba esimesel korral on jäänud tunne, et vot siia tahaksin kunagi tagasi tulla. Põhjuseid on erinevaid - kas ei jõua esimesel korral kõigisse plaanitud kohtadesse, teinekord jälle tuleb reisi käigus välja üha uusi ja põnevaid paikasid või on hoopiski näha, et linn või riik on arengus ning selle kulgemise tulemust tahaksingi hiljem jälle vaatama minna. Lisaks on  aja jooksul muutunud mu enda eelistused - aastaid 15-20 tagasi käisin välismaal peamiselt poodides ja veidike ka üldtuntud vaatamisväärsusi vaatamas. Nüüd ei huvita poodlemine mind üldse... 

Kui ma esimest korda Berliini sattusin, tähistati seal Berliini müüri langemise 15. aastapäeva. Nüüd sattusime sinna vahetult enne 30 aasta möödumist ehk 15 aastat hiljem. 

See maalingutega kaetud jupp Berliini müürist nimega East Side Galerii asub Friedrichshain´i linnaosas Spree jõe kaldal (Muehlenstrasse tänaval, so mitte väga kaugel kesklinnast). 

Kui ma õigesti aru sain, siis oli see müürijupp veel mõned aastad tagasi veelgi pikem, kuid uusarendused võtavad oma osa ka Berliinis (2013. aastal ehitati müüri kohale luksuskortereid). Samas tuli paar aastat tagasi avalikkuse ette veel üks unustusse vajunud müürijupp, mis oli võsa ja puude varjus. See asub Pankow' linnaosas ja on 80 meetri pikkune.

East Side Galerii asutati aasta pärast Berliini müüri langemist. Üks kuulsamaid teoseid on Dmitri Vrubeli seinamaaling, mis kujutab Leonid Brežnevi ja Erich Honeckeri suudlust. Suudlusmüür kannab pealkirja "Господи! Помоги мне выжить среди этой смертной любви" ("Mu jumal, aita mul see surmav armastuse üle elada"). Selle seina ees oli kõige rohkem rahvast ka siis, kui meie seal käisime. 

Minu kampsuni kohta võid lugeda eelmisest postitusest.

East Side Galerii põhjaks olnud Berliini müüri osa ehitati 1975. aastal. See on 3,6 meetri kõrgune. 

Kunstnikud tegid seinamaalingud juba 1990. aastal, kuid neid on aja jooksul taastatud. Kokku on siin 101 seinamaalingut 118 kunstnikult. Muide, ajal kui müür lahutas Berliini kaheks, kattis grafiti vaid müüri läänekülge - idaosa oli tühi. (allikas: https://theculturetrip.com)

Müür on kohe suure tänava ääres, sealsamas pargivad ka autod. Võimalusel soovitan seda müürijuppi külastada väljaspool kõige tihedamat turismihooaega, kui rahvast on vähem (oktoobris-novembris tundus päris hea).

Lõpetuseks pilt Berliini türklaste turult, kust leidsin toreda vilditoodete leti. 

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Täpikestega sinise-rohelisekirju raglaan.

Suvel kudusin sellise kirju pulloveri. Esialgu oli mul oli üks suur pütt puuvilla ja meriinovilla segust lõnga, millesse oli kokku pandud rohelised ja sinised toonid. Kuna kartsin, et 450 grammist lõngast võib mu kudumi jaoks väheks jääda, ostsin lisaks ühe püti sama sorti valget lõnga. Kahjuks (või siiski õnneks) selgus hiljem, et sellise üsna kehakuju järgiva sviitri jaoks oleks jätkunud ka ühest pütist. No aga tänu valearvestusele sündis just selline täpiline kudum. 

Kudumist alustasin ülemisest keerdsilmustega soonikust. Selle tegin valgega just seepärast, et kartsin, et kirjut lõnga jääb puudu. Niisamuti arvasin, et hiljem tuleb ka varrukaotsa ja allääre soonikud kududa valgega, aga nagu näha, siis seda polnudki vaja... 

Ja ei saanud ju olla, et valgeks jäävad vaid soonikud (seda enam, et mul oli varutud tervelt 450 grammi valget lõnga) -  niisiis sündis täpikeste ja triibukeste idee (selle mõtte varastasin muidugi oma tütrele kootud tuunikalt).

Aga muidu on see selline tavaline raglaanlõikega sviiter, mille turjal paar sentimeetrit lühendatud ridasid ning külgedel veidike kahandusi.

Lõng: Stenliyarn Tiramisu nr 847155 (lingilt näeb, kui ahvatlev näeb välja lõngapütt), mille koostises 60% puuvilla, 30% meriinovilla, 10% akrüüli (900m/450g). Lõngatootja soovitab kasutada vardaid numbriga 4,5 - 6 mm (või heegelnõela nr 4 mm). Mina kasutasin vardaid numbriga 3,5 mm, millega jäi kudum hea ühtlane, kuid parajalt pehme. Ausalt öelda ei kujuta ma ette, milline koepind tunduvalt jämedamate varrastega jääks...

Lõnga on üsna hea kududa, seda hoolimata sellest, et see koosneb paljudest peenikestest niidikestest, mis on ühiseks lõngaks saanud (õnneks) parajalt tugeva keeruga. Häiris hoopis see, et värviülemineku kohas oli alati üsna suur sõlm, mis tekkis sellest, et üleminekud ei ole värvitud ühele suurele tokile, vaid osad niidid on hiljem ühendatud.

Olen selle sviitriga juba päris palju käinud ja võin öelda, et see on oma omadustelt pigem puuvillase moodi. Meriinovill annab küll kudumile veidike sooja, aga muus osas on ikkagi selline puuvillane olemine - selga pannes tundub jahe, soonikud on jäigad, sõrmus haakub kergesti lõnga taha ja pingutab silmust, elastsust eriti ei ole. Ei, mitte et sviiter mulle ei meeldiks - meeldib küll, aga see on kindlalt pigem pisut jahedamaks suveks, kui külmaks sügiseks...

Pildid tegime Berliinis. Käisime seal perega sügisesel koolivaheajal. 

Friedrichshaini linnaosas oli palju selliseid toredaid maalingutega maju. See on selline hipsterite piirkond (nagu meie Kalamaja), mis tõmbab ligi Berliini kolivaid tudengeid ja välismaalasi. Seal on palju pubisid ja baare, pisemaid poode, teiseringi poode... 

Sellised täpikesed...

Mul on seda lõnga veel teiste värvidega. Üks sviiter kollase-oranžiga on ikka pooleli (ma ei suuda varrukate pikkust ära otsustada). Ja teine pütt on siniste toonidega. Arvan, et sellest tuleb kunagi suvine kardigan - proovin kududa jämedamate varrastega.

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Koeravillast kampsun.

Ülle kogus oma suure ja pehme lemmiku karva ning lasi sellest Julikal (Lammas Linnas villastuudio) teha palju-palju lõnga. Juba eelmisel aastal kudusin ma sellest lõngast Üllele kaks paari randmesoojendajaid ja ühe pika jaki/kampsuni. 

Kampsuni kudumist alustasin eelmise aasta kesksuvel, aga head mõte see ei olnud... Mäletate ju, et eelmine suvi oli megasoe. Tänu sellele palavusele käisin ma enamasti ringi lühikeste pükste või napima kleidiga ja kui kampsun hakkas juba veidi rohkem pikkust koguma, vajus see kududes mu paljastele jalgadele. Vähe sellest, et palavusega hakkab koeravill torkima, on see ju soe! Mida rohkem ma olin kudunud, seda hullemaks (loe: soojemaks) mu olemine läks ning mingi hetk ma lihtsalt loobusin ja jätkasin kudumist täitsa suvel lõpus/sügise alguses.  

Kui kampsun novembris valmis sai, olid ilmad juba jahedad ja kudumi soojus tundus nii mõnus. Mõtlesin, et talveks oleks samasugust suurt tekki vaja diivani lähedusse...

Mul on nii hea meel, et leidsime koos Üllega mustri, mis karvase kudumi pinnalt ilusti välja paistab. Tavalised kitsad palmikud oleksid siin liiga lahjaks jäänud ja vikkelkiri karva vahel ära vanunud. 

Hõlmade kinnituseks tulevad hiljem haagid.

Kampsun on kootud alt üles. Seljapealne muster jookseb kapuutsil edasi. 

Kui Ülle oma lõngadega minu juurde tuli, siis esiti kartsin, et äkki jääb meil lõnga puudu, sest kott tundus üsna kerge. Poolmantli pikkusega (selja pikkus 83 cm) ja kapuutsiga jaki jaoks kulub ju omajagu lõnga - no vähemalt kilo, mõtlesin ma. Aga suur oli mu üllatus, kui suur osa lõnga jäi hoopis järgi. Koeravill on lihtsalt nii kerge - kampsun on küll pikk ja soe ning üsna jämedast lõngast, aga ikkagi kerge - kaalub kõigest 820 grammi.

Kuna koeravill on üsna karvane, siis ei tasu kudumiseks võtta väga peenikesi vardaid - pigem just jämedamad, et kudum ei tuleks liiga tihe ja soe, ega vanuks. Muidugi on erandeid, sest vahest ongi eesmärk ülimalt soe ja tihe kude...

Mina kasutasin vardaid nr 4,5 mm (soonikus nr 4). 

Üks hea omadus oli koeravillal veel - kudum ei veninud märjana palju ja hoidis hästi vormi.

November oli nii sünge ja hall ning mu kiiruga tehtud fotod ei tulnud just kõige säravamad :) Tegelikkuses on kampsun veelgi ägedam ning hoiab omanikul ilusti kehasse (mu mann oli täiesti vale figuuriga). 

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Viinist veel.

Siinkohal teen oma Viini-reisist väikese kokkuvõtte. 

Tallinnast saab Viini vaid kahe lennutunniga (ametlik lennuaeg on vist pikem, aga meie sõit kestis tõesti paar tundi) ning (mis eriti tore) lennujaamast Viini kesklinna läheb kiirrong, mis sõidab kõigest 16 minutit. Kui sihtpunktiks ongi kesklinn, siis soovitan kasutada just seda võimalust - rong sõidab üsna tihti (u iga 20 min järel) ja istumisruumi oli neis piisavalt. Rongipileti saab osta lennujaamast.

Kuhu Viinis minna?

1. Hop-on Hop-off bussiga üle Doonau jõe. Tegelikult möödub sama buss mitmest vaatamisväärsusest (nt raekoda, juudi kvartal), kuid mulle meeldis sõita just mööda Doonaud, vaadata kruiisilaevu ja ärikvartalit. Teisel pool jõge läbib buss lihtsa väikemajadega elurajooni, mis on kõrvuti uhke ja kaasaegse pilvelõhkujate piirkonnaga. Jõe kallas on hiljuti korrastatud ja kaunis. Kas jõgi on sinine, roheline või hall, eks otsustage ise!

Selle pildi tegin mobiiliga läbi bussiakna.

2. Museum Hundertwasser: Austria kunstniku ja arhitekti Friedensreich Hundertwasseri  (1928-2000) loomingut kajastav maja. Hundertwasserile ei meeldinud sirged jooned (kunstniku joonlaud oli kindla peale kõver - temast on üks selline fotogi) ja hallus. Tema värviküllaste majade katustel ja rõdudel kasvavad puud, seintel ronivad taimed, sisehoovides on lopsakas taimestik. Majad ja kunst sarnaneb veidi Hispaania arhitekti Antoni Gaudi pöörase loominguga. Hundertwasser reisis palju nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Oma elu viimastel aastatel elas ta Uus-Meremaal. 

Majade välisfassaadi ja muuseumi sisehoovi saab imetleda piiramatult, kuid näituste külastamiseks tuleb lunastada pilet. Muuseumis vaadake ära ka lühike kunstniku elu tutvustav film! 

Näitusi ei tohtinud kahjuks pildistada, aga allpool on mõned fotod, mis tegime õues...

Kuigi KunstHausWien on just Hundertwasseri kunsti eksponeerimise paik, tehakse seal ka muid ajutisi näitusi. Hetkel on üleval fotonäitus STREET. LIFE. PHOTOGRAPHY. ehk parimad tänavaelu kajastavad fotod. Fotod pärinevad eri aegadest ja paikadest, neid on ilusaid ja lõbusaid, aga ka väga kurbi, koledaid, murettekitavaid... Soovitan! Fotonäitus on üleval 16. veebruarini. 

Mu selja taga on muuseumi pood, kus muuhulgas müüdi ka värvilist sokilõnga! Värvilisi sokke oli ka... Samas oli muuseumi lähedal üks vahva pisike sokipood, kus põhirõhk oli sokkidel, mille vasak ja parem olid (veidi) erinevad. Nt ühel sokil olid hiired ja teisel juustutükid, aga muidu olid sokid samades toonides. Meile meeldisid! 

3. Schönbrunni loss (saksa keeles Schloss Schönbrunn) ja park. Schönbrunn ehitati 18. sajandil keiserlikuks suveresidentsiks (endise jahimajakese asemele). Seal elasid Saksa-Rooma keiser Franz I ja keisrinna Maria Theresia. Muide, neil oli 16 last, (sh Marie Antoinette, kes oli nende viieteistkümnes laps ja hilisem Prantsusmaa kuninganna, kes paraku hukati Prantsuse revolutsiooni käigus). Loss oli kunagi igav hall, aga 1820. aastaks värviti kollaseks - sellesama Schönbrunni kollasega on nüüd kaetud mitmed Viini uhkemad hooned. 

See tohutult suur loss mahutab 1441 tuba! 

Infovoldikute ja audiogiidi juttude järgi ongi Viinis paljud rajatised vähemalt Euroopa või isegi maailma suurimad :) Või olid vähemalt rajamise hetkel...

Lossi ümber on hiiglaslik park mitmete erineva kujundusega aedadega. Lossi ees on ilus lilleaed ja paremal väike roosiaed. Kui viimane oli oktoori alguses juba üsna närbunud, siis lilleaed oli küll lopsakas ja värviline. Lisaks leiab pargist labürindi, mitmeid "taimetunneleid", põnevate hekkidega jalutusteid jm. 

Need hekid koosnevad erinevatest puudest, mis on kasvatatud ja pügatud nii, et hekk on vaid mõnekümne sentimeetri jämedune. Samas on see müür väga kõrge (pakun, et vähemalt 4 m). 

Kui minna lossitagusest lilleaiast läbi ja suunduda mäes üles, siis asub seal sammastega Gloriette. See on ilusa vaatega kaunis "majake", mis ehitati 1775. aastal. Majas on praegu suur restoran, mis tundus olevat üsna rahvarohke. Sealsamas kõrval nö terrassil pakuti aga sooja ja külma jooki ning päevasuppi (guljašš), mis maitses ka hästi. Joogiks vali sturm! 

Pargis ja Gloriette´s saab tasuta ringi käia, lossi aga müüakse erinevaid ekskursioone. Loss on avatud kell 8.00–17.30 (muutub vastavalt aastaajale). Ka lossis ei tohi pildistada! 

See siseruumides pildistamise keeld tundub olevat Viinis üldine tava ja seda ka pidevalt rõhutatakse. Tänapäeval päris absurdne nõudmine, arvestades, et sotsiaalmeedias avaldatud fotod võiksid tuua pigem turiste juurde, kui neid eemale peletada. 

Vaade Gloriette´lt alla lossile ja linnale.

Pärast monarhia kukutamist 1918. aastal sai lossist Austria Vabariigi omand ning seal on muuseum. Vahepeal, pärast teist maailmasõda, kui Austria okupeeriti, oli loss liitlasvägede ja Briti sõjaväegarnisoni käsutuses, kuid alates 1955. aastast (taasiseseisvudes) sai lossist uuesti muuseum. Aastast 1996 kuulub Schönbrunni loss koos parkidega UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Viini toidust ja rahast.

Paljudes kohtades eelistatakse sularaha. Muuseumides küsitakse garderoobiteenuse eest euro või paar, sularahas muidugi. Raha osatakse küsida kõikjal... Kui kohviku teises otsas mängib keegi klaverit, siis lisatakse arvele esinemistasu (paar eurot) isegi siis, kui klaverimäng ruumi ei kostnudki. Sageli lisatakse arvele ka lauakate (saiad, või, pähklid - u 3-4 eurot näkku), kuid see on tavaliselt menüüsse kirja pandud. 

Turismipiirkonna toit ei ole midagi erilist - kohati meenutas sealne "traditsiooniline toit" meie koolitoitu... NB! Üldjuhul tuleb praele juurde tellida lisandid, muidu saategi vaid makaronid jahuse guljašš-kastmega :) Viini saiakeste valik ei ole väga rikkalik (lootsin enamat), pigem panustatakse magusatele kookidele (nt Sacheri kook) ja struudlile. Imehea on aga tänavalt ostetud külmutatud jogurt (frozen jogurt), mis on rammus ja kergelt hapukas, mmm!!! Seda tahaksin kindlasti veel! Tänavalt ostsime ka kohalikku juustuvorsti (Käsekrainer), mis maitses täitsa ok.

Inimesed Viinis.

Hommikuti ja varajasel lõunaajal on kohvikutes palju eakamaid härrasmehi. Tihti kohtuvad nad seal omasugustega, söövad keedetud muna ja saia, loevad lehti ja lobisevad. Vanahärrad riietuvad alati soliidselt - villane pintsak (ei mingeid jopesid) ja korralik nahast kott on standard. 

Seevastu eakamaid naisi nägin harva - ei tea, kus nad on? 

Minusugused naised riietuvad moodsalt. Pigem on märgata kiirmoodi kui ajatut ja kauakestvat klassikat. Odav jakk moodsa kleidi, plisseerseeliku või läbipaistva musta seelikuga on tänaval tavaline. Kesklinnas on palju asiaate, kes riietuvad samamoodi kui kohalikud - ega tea, võib-olla nad elavadki Viinis... Väikese My soengut mäletate - see on seal  praegu väga popp!

Räägitakse, et eestlane ei naerata... Mulle tundus, et sealsed teenindajad olid veelgi kaugemad, ei naeratanud ega vaadanud isegi otsa, raske oli nende kontakti saada. Teenindajad üritasid võimalikult vähe suhelda ja võimalikult kiiresti me juurest lahkuda. Erand oli vaid hotellis ja lõngapoes Wollsalon Sunshine Loop. Viimases oli müüjaks hoopis leedukas :) 

Lõngapoed.

Käisin kahes lõngapoes.

Wollsalon Sunshine Loop (Gluckgasse 1) asub üsna lähedal Viini ooperimajale. Lõngavalik on pigem eksklusiivne - palju on huvitavat käsitsivärvitud lõnga. 

Wollewien (Fleischmarkt 13) ei jää ka turistide trajektoorist kaugele (u pool kilomeetrit St. Stephen'i katedraalist). Selles poes on klassikalisem valik, kuid domineerib siiski hea kvaliteetne lõng. Ostsin sealt paar tokki oranži meriinolõnga poja mütsi jaoks.

Lõpetuseks veel üks kampsunipilt (vt eelmist postitust).

Jälgi mind ka instagrammis @annelikudugurmee