Muhu suka pahupool.

Minu Muhu sukkadel on saksa kand südamekand (näed, juba unustasin, et katsetasin seekord esimest korda hoopis südamekanda - väga lihtne ja mugav, muide ) ning varbaots on kahandatud külgedelt nii,  nagu õpetatakse raamatus "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid" Muhu sukkade peatükis. See tähendab, et esimesena on kahandused tehtud jala välimisel küljel (10 korda üle ühe rea ja edaspidi igal real, iga kord 3 silmust kokku) ning üsna lõpupoole (siis, kui umbes 2/3 kahandustest on tehtud) ka jala siseküljel (igal real, iga kord 3 silmust kokku). Selliselt kududes tuleb sukale kena viltune otsakahandus, mille puhul parema jala sukk sobib vaid paremasse jalga ning vasaku jala sukk sobib vaid vasakusse jalga. Ei mingit segadust!

Tahtsin pigem tumedama üldmuljega sukkasid (mu tikitud Muhu sukad on ju nagunii heledapoolsed). Nii valisin oma sukka rohkelt tumepunast, vältisin aga valget ja kollast. Kuigi kaugelt seda ei märkagi, olen valge lõnga asemel kasutanud helehall. Kirjalõngaks oli kergelt roheka tooniga ühekordne hall täisvillane lõng ning päkaks peenike träpsuline sokilõng. Viimast otsisin poodidest päris pikalt, sest valget ma ei tahtnud ja enamik helehalle olid liiga jämedad. Tallinnas, Käsitööjaamast leidsin viimaks huvitava siidiseguse sokilõnga Silk Tweed, Hjertegarn (50% meriinovilla, 25% siidi, 25% nailoni; 50g/250m). Selle lõnga soovituslik vardasuurus on küll 3,5 mm, kuid 1,5 mm vardaga oli seda väga hea kududa. Sukaots sai parajalt õhuke, kude jäi mõnusalt tihe, aga mitte jäik. Sokilõnga kulus alla 1 toki. 

Minult on korduvalt palutud, et näitaksin oma sukkade pahupoolt. Ei ole siin midagi hirmsat, eks. Pikkadel üleminekutel keerutasin lõnga iga 3-4 silmuse järel. Lõngajooksud on üsna lõdvad, et ikka sukk veniks ja ilusti üle kanna jalga läheks.

Kas märkasid, et musta peaga poiste sekka tegin ka ühe veidra seelikukandja :) Esimesel pildil on ka näha...

Ilusat suve jätku!

Kärbseklassikaga Muhu sukad.

Kui Anu Pink kuulutas sügisel välja Muhu sukkade kudumise, siis mõtlesin pikalt, sest see on aeganõudev tegevus ja mul polnud vajalikku lõngagi. Sukad pidid aga valmima enne jaanipäeva, st umbes kuue kuuga. Üksteise järel andis Facebookis lubaduse sukapaar jaaniks valmis kududa ligi 70 naist. Jah, mina nende hulgas... 

Eelnevalt veendusin siiski, et 

1. mõne värvitooni peenikest villast lõnga leian ka oma kodustest varudest (helehalli, heleoranži, tumepunase, musta, ilusa erksinise); 

2. sooniku võib kududa veidi jämedamast lõngast ning selleks kõlbab imehästi mu pisike neolõnga-roosa kerake (mu oma kunagine värvikatsetus) ja erinevad hallid lõngajäägid;

3. kui näpistada igast talvisest hilisõhtust 60 minutit suka kudumiseks, siis teeb see 180 tundi, mis minu arvutuste kohaselt peaks olema piisav, et sukad ettenähtud aja jooksul valmis kududa (kui just harutama ei pea...).

Ja kui mul õnnestus Anult saada peenikest erku oranži ning roosat lõnga, siis oligi asi otsustatud. 

Sooniku kudusin varrastega nr 1,5 mm. Silmuseid oli sel hetkel 120. Lõngad võtsin jämedusega 8/2. Hallid toonid oli Aade Lõnga toodang, roosa ja tumepunase värvisin kunagi varem ise.

Mustrikirjas olid lõngad jämedusega 12/2, harvem ka 10/2. Kaks erinevat punast ja sinine lõng on soetatud Saara Kirjastuse e-poest. Sealtsamast sain ka roosa ja oranži, aga neid leiab haruharva... Kärbseid alustasin 144 silmusega, kuid see number suurenes jooksvalt. Kirjates olid mul algul nõuetekohaselt 1,25 mm vardad, kuid lilli kududes läks kudumistihedus liiga hulluks ning sukk ei veninud piisavalt, nii et pidin vardad "jämedamate" vastu välja vahetama. 1,5 mm varrastega jätkasin kuni lõpuni. 

Endale edaspidiseks infoks märgin, et kirjaosas kulus lõngasid järgmiselt:

roosat 20 grammi,

oranži 20 grammi,

tumepunast (pruunikaspunast) 22 grammi,

veinipunast 13 grammi,

sokilõnga (sellest kirjutan järgmine kord) alla 50 grammi.

Sukad ise kaaluvad pea-aegu 200 grammi.

Kui tikitud Muhu sukkasid tegin veidi üle aasta, siis seekord läks vähem kui viis kuud - alustasin septembris ja lõpetasin mai lõpus.

Kuna mul on juba ühed Muhu sukad, mis ulatuvad põlve alla, siis otsustasin seekord kududa sellised pikad, kus põlv jääb peitu. See ei olnud Muhus siiski tavapärane (aga leidub üksikuid  erandeid).

Pildid tegime eelmisel nädalavahetusel Saku mõisa ümbruses. Ilm oli siis umbes samasugune nagu täna, palav. Aga mina jalutasin oma uutes pikkades sukkades ja napis suvekleidis :) Tegelikult villastes sukkades palav ei olnudki, kuid need torkisid hirmsasti.

Kaunist suve!

Valged sukad.

Maikuus valmis loodusvalgest villasest lõngast sukapaar. 

Kudusin need ajakirjas "Käsitöö" (veebruar/märts 2019.a) ilmunud A.Pingi koostatud juhendi järgi. Ajakirjas on need Puhjast kogutud meestesukad hallikassinised, naiselikuma joone andmiseks tegin sukkadele pikema küljesooniku ja võtsin valge lõnga. 

Muis.ee viide: ERM 9038/ab

Lõng võis olla jämedusega umbes 7/2 - hästi hea tugeva keeruga lõng, mis pärines mu enda varudest (lõngavööd ei olnud kahjuks säilinud). 

Lõngaga läks tegelikult natuke kehvasti. Nimelt oli mul kaks lõngavihti, mis pealtnäha täiesti ühesugused - sama tooni ja sama jämedusega, lihtsalt üks oli väiksem, teine suurem viht. Esimese suka kudumisel võtsin väiksema vihi ja kudusin suka kannani valmis. Teist sukka alustasin teise vihiga ja juba sooniku kudumisel tajusin, et miski ei klapi... Uus lõng tundus näppude vahel peenem. Kudusin veel veidi edasi, kuni parempidine pind näitas selgelt ära, et lõngad ongi erinevad. Aga esimese suka lõngast poleks kahjuks teise suka jaoks piisanud. Oh mind hullu, kirusin end, ning kudusin mõlemad sukad teise, selle veidi peenema lõngaga. PS! Teisest lõngast jäi järgi vaid väike nutsakas. Läks õnneks!

Kasutasin nr 1,5 mm vardaid.  

Kand on klassikaline saksa kand. Külgedel on lihtne keerdsilmustega soonik, mis ulatub varvasteni.

Sukasääre taga jookseb kahesilmuseline sukajutt.

Sukad läksid Tartumaa rahvarõivaste kandjale.

Sama salli pildid.

Rätt "Marjad märjal asfaldil".

Mõõdud: kõrgus 66 cm, laius 180 cm.

Lõng: Zitron Filisilk (70% meriinovilla, 30% siidi; 100g/600m), mida kulus kokku 113 grammi.

Vardad 2,5 mm.

Lõng on väga pehme ja mugav. Ühekordne lõng on küll üsna tugeva keeruga, aga siiski pisut tupsuline ja karvane (aga mitte kare), mis paneb mind veidi muretsema topiliseks muutumise pärast. Tundub, et see on siidisisaldusega meriinolõngade puhul tavaline...

Samas, kui rätti tänase sooja ilmaga katsuda, siis on see hea jahutav - siid annab meeldiva külma tunde. Muidu on see soe nagu villane sall olema peab.

Ja kui hästi ta vormi hoiab!! Viimistlesin ju oma kolmnurkset rätti vaid siis, kui ta 2016. aastal valmis. Ja ikka on ta ilus, iga pisike sakike kenasti välja voolitud...

Need pildid tegime eelmise aasta suve lõpus Raplamaal, Loosalu rabas.

Nautige suviseid ilmasid!

Juba aastast 2015...

Jah, mõned tööd on mul eriti pika vinnaga. 

Seda salli hakkasin ma kuduma 2015. aasta suvel. Tegin päris mitu proovitööd, sest see lõng on väga pehme ja libe, kuid paljude läbiproovitud mustritega ei hoidnud ta vormi nii nagu vaja. Algul katsetasin paari pitslise koekirjaga kolmnurkset rätti, aga sall kippus tulema liiga liru (selline vedel). Siis võtsin käsile reljeefsemad mustrid ja värvilised nupud (allpool pildil on näha üks tööproov). 

Jõudsin järeldusele, et õhksilmused ja muud suured silmused jäävad seekord välja. Tuleb teha tihedam kude ning valida mõni rahulikum muster. Raamatust "Eesti silmuskudumine. Tavad ja tehnikad" jäi mulle silma üks pisike nupuke nimega "väike värviline nupp". Neid nuppe seadsingi nüüd ritta - tumehalli märja asfaldi värvi sallil paistavad need nagu väikesed küpsed marjad. 

Lõpuks hakkas mul halli värvi lõnga nappima, aga salli suurus ei olnud ikka veel õige. Seega pidin lõpetama kahevärvilisena. Pisikeste reljeefsete kolmnurkadega koekirja (sellel on vist mingi oma nimi või on see ka mosaiik-koekiri?) olin varem kuskil kasutanud ja õnneks tuli see mulle just õigel ajal meelde... Tänu sellele lõpetusele jäi salli serv pisut raskem ja tugevam, mistõttu hoiab ta eriti hästi vormi. 

Siin on veidi näha salli alumine äär pahemalt poolt.

Sall sai valmis juba 2016. aasta varakevadel. Olen üritanud sellest fotosid teha vähemalt 5-6 korda, aga alati jääb midagi puudu või valesti või... Need pildid siin on tehtud 2017. aasta suvel Saaremaal. Üks mu poistest magas võrkkiiges ja nii ma pildistasin... 

Esimesed fotod jäid siia panemata, kuna mõtlesin, et ehk teen salli kohta ka juhendi. Paraku on elu näidanud, et mulle meeldib pigem kududa, mitte neid mustreid ja juhendeid koostada. 

Aga mul on pilte veel... Siis kirjutan ka lõngast ja varrastest.

Ilusat nädalavahetust!

Lapid ja lõngakerad.

Periooditi meeldib mulle kolada taaskasutuspoodides. Viimastel aastatel ostan sealt küll harva, aga umbes aasta eest soetasin siiski ühe pikema teksajaki. Jakk oli suuruse poolest täpselt paras ning igati korralik, ei plekke ega auke - võib arvata, et vähekasutatud. 

Esiti mõtlesin, et las jääda nii - ongi lihtne ja tagasihoidlik ja klassikaline. Aga mind jäi painama see lihtsus ja puhtus. Pole vist minu moodi. Seega pidin oma jakki veidike rikkuma... Panin siia-sinna lapid peale ja tikkisin eelpistes lõngakerakesi.

Esihõlmale sättisin paeltikandi kursusel tehtud lillekimbu.

Ka kraeotsale sai üks pisike lõngakera... See meeldib mulle kõige rohkem!

Tütar tegi eile telefoniga paar klõpsu.

     

Tikitud võõrasemad.

Need punase, oranži ja kollasega tikitud võõrasemad on tellimustöö. Kui nende tikkimist alustasin, otsisin internetiavarustest fotosid sama värvigammaga võõrasemadest. Leidsin palju selliseid, kus võõrasemad olid täiesti ühevärvilised, st üleni kollased, oranžid või tumepunased (vähema või rohkema mustja sisuga), aga ka erinevaid kirjusid. Mõnedel oli sisu punakas ja servad heledad, aga leidus ka vastupidiseid variante. Võimalusi oli meeletult palju: mõned pikema kitsa kroonlehega, teised aga suure laia üksteist katvate kroonlehtedega (klassika) ning siis veel narmalised-sakilised, tiigritriipudega jne jne. Olin ühtaegu vaimustuses ja segaduses - nii palju huvitavaid taimi, millest inspiratsiooni hankida. 

Aga kui läksin aiandisse, et hankida omalegi amplitesse mõned huvitavad lilled, leidsin selle kombinatsiooniga kas üleni oranže või musta sisuga kollaseid võõrasemasid. Kõik väga tavalised, nii nagu neid on aastaid müüdud. Ei mingeid punase-oranžikirjusid, narmaid ega pitse... Soetasin siis mõned oranžid ning lilla ja kollasekirjud  taimed - ilusad on ju needki. Ja oma tikandi eeskujuks võtsin hoopis paar võõrast fotot.

Tikitud peenvillaste lõngadega. Mõned helmed panin kevadesteks vihmapiiskadeks.

Paar õit jagus ka tuunika alumise ääre kanti.

Jätkuvalt kaunist ja lillelõhnalist kevadet teile!