Pojale trips-traps-trullidega.

Poeg tahtis endale uusi sinimustvalgeid sõrmikuid ja kuigi mul oli plaan kududa need talle jõulukingiks, siis tänu varajasele külmale talvele sai talle kindad siiski mitu nädalat varem üle antud. Hea, et need sõrmikud juba varasügisel valmis kudusin.

Tahtsin seekord kududa just mustale taustale. Sobivaid mustri- ja värvivariante raamatutest väga palju ei leidnudki (vaja oli, et oleks väike kiri, sest mulle meeldib sõrmedele teha kämblaga sama kiri). Lõpuks valisin Kadrinast kogutud uuemad labakindad (ERM A 831:118). 

Kuigi originaalis on trip-traps-trullide keskel teise värviga täpike, mis labakindal tundub väga mõistlik (sest muudab kinda soojemaks), siis poja sõrmikuid ma nii pakse ei tahtnud. Seetõttu on sõrmikud veidi lihtsamad, st ilma täpikesteta. 

Lõngad olid lambavillased, pärinevad kümnete aastate tagusest ajast. Seega täpset jämedust ei tea, aga must tundus olevat veidi-veidi jämedam kui tavapärane 8/2.

Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Sõrmikud on kootud ilma pöidlakiiluta, kuid väikese küljekasvatusega. Mustriosa alustasin 72 silmusega ringis (enne pöialt 80).

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Tagasihoidlikud täpilised.

Kudusin tütrele sõrmikud. Olen talle varem teinud mõned käpikud, aga tundus, et nende kandmise aeg on möödas: neiu kannab pigem sõrmikuid või üldse mitte midagi. Mulle muidugi see viimane variant üldse ei meeldi ja seepärast sai mõned sõrmikud talle juba poest soetatud. Aga nende poe omadega on nii nagu on: otsad purunevad juba mõne kandmise järel ja koostis on neil ka enamasti sünteetilise poole kaldu. 

Kuna plika on veel kiires kasvueas ja küllap ka labakäsi kasvab, siis kahtlustan, et aasta või paari pärast on need sõrmikud juba väikesed. Seega liiga põnevaid mustreid kuduma ei hakanud. Ta ise ka ei tahtnud... Aga päris ühevärvilisi on nii igav kududa. Täpid jällegi on ju toredad. Ja kahevärvilised topelt-täpid on eriti vahvad, eks.

Sinakashalli lõnga olin juba ammu värvinud. Tegelikult oli see veidi untsuläinud värvimine, sest mingil põhjusel jäi värv lõngale ebaühtlaselt. Aga nendele täpikinnastele sobib see just hästi - muudabki pinna elavamaks.

Lõngad lambavillased. 

Silmuseid ringis 17 x 4. Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Head uut aastat!

Kõigile kudujatele soovin toredat uut kuduaastat! 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Häid jõule!

 

Südamest soovin teile kõigile häid jõule! 

Võtke ühendust oma lähedastega, sest iial ei tea, millal tuleb päev, kui neilt ei saagi enam küsida: "Kuidas sul läheb?" või "Kuidas sa seda tegid?" või "Kuidas sinu lapsepõlves ...?". 

Hea, kui mälestused jäävad.

Puhka rahus, paps!

Punane kolmnurk.

Nagu viimased 5-6 aastat, alustan ma pitssallide ja -rättide kudumist mingi reisi tõttu. Pole ju parimat reisikaaslast kui kerge lõngakera, paraja jämedusega vardad ja kindel muster. Lisaks on salli puhul eeliseks teadmine, et kudumise käigus ei ole vaja seda selga proovida. Seega, kindla peale minek. Nii ongi alati kujunenud, et kui mul parajasti ei ole ühtegi pitssalli pooleli, tuleb umbes nädal (või vähemalt paar päeva) enne reisi alustada uuega. 

Selle rätiga läks natuke tegelikult ikkagi lappama, sest reisilt tagasi tulles avastasin, et mulle ei meeldi rätiku mustrite proportsioonid. Nüüd, hulk aega hiljem ma enam ei mäletagi, kas oli bordüür (see südametega osa) liiga kitsas või vastupidi - liiga lai, aga igal juhul tookord harutasin ma väga suure osa tööst üles ning kavandasin mustri ümber. Aga ma ei kirunud luhtaläinud lennuaega, sest isegi kui ma oleksin rätti kudunud kodus, oleksin ma sama vea teinud. Ja ma keskendun sellistel puhkudel pigem sellele, et lõpptulemus saaks oma silmale õige. 

Lõng: 100% peenvillane (ostetud kunagi Käsitööjaamast, täpsemalt ei oska öelda). Lõnga kulus vaid 82 grammi.

Värv: punane, kerge vaarika varjundiga.

Vardad olid numbriga 3 mm.

Rätt on üsna suur: kõrgus 114 cm, laius (nö tiivasirutus) 218 cm. 

Minu rätt on tugevalt inspireeritud Siiri Reimanni raamatus "Siiri rätid 2" olevast Pääsupesakirjaga rätist. Õigupoolest on Siiri rätist tulnud minu räti sisukiri ja need väikesed rombikesed räti äärtele ning muidugi kogu räti kudumise tehniline pool. 

Ma oleksin ka Siiri pääsukesed oma rätile teinud, aga PUNASED pääsukesed tundusid siiski valed. Seevastu punased südamed on ju väga õiged, eks. Kuna mul oli vaja pigem kitsamat äärekirja, siis ei sobinud mulle ükski raamatutest leitav südamemuster. Nii et selle keskele vaatavate südametega "südameringi" mustri kujundasin lõpuks ise. Kusjuures tundub, et see oli hea valik, sest niimoodi moodustavad südamed toredad rombid ja rombikesed korduvad ju sellel rätil läbivalt.

Ülemine kiri pärineb Siiri Reimanni raamatus "Siiri rätid 2".

Need südameringid kavandasin ise.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. 7,5 kuud.

Novembri lõpp. Joostud on 7,5 kuud.

Juba septembris tajusin, kui mõnus on joosta jaheda ilmaga. Lõpuks oli käes aeg, kus sai vabalt valida, millal jooksma minna. Vahet polnud, kas joosta hommikul, päeval või õhtul - palavus ega külm ei seganud. Tuul ja vihm ei ole mind nende kuude jooksul üldse eriti takistanud. Kerge vihmasabina kätte olen jäänud vaid paar korda. Ka vihmasematel perioodidel olen ikka leidnud päevas mõne augu, et oma poole tunnine jooks ära teha. Novembri alguses tuli küll kord joosta nii, et terve tee sadas (no ma ei pannud tähele, et riietumise ajal oli vihma sadama hakanud ja ma ei hakanud enam ukselt ümber pöörama), aga õnneks oli õhutemperatuur umbes 10 kraadi, nii et kokkuvõttes oli isegi mõnus. Tunne oli üsna sarnane nagu talvises õuebasseinis, kus vesi ei ole kuum ega külm. 

Novembri teine pool on olnud üsna lumine, aga ka see pole mu jooksu takistanud. Väikese miinuskraadiga on väga mõnus joosta - parem kui suvel, kui sooja on rohkem kui 24 kraadi. Kui lumi ilusti püsib, st sulaks ei lähe, siis tahan jooksmist kindlasti jätkata. Libedaks pole ju õnneks veel läinud. 

Joostes pole ka külm kunagi hakanud. Kui uksest välja saan, siis esialgu on küll veidi jahe, aga see läheb kiiresti üle ja jooksult tagasi jõudes on tunne nii soe, et venitused-harjutused teen ikka õues. Tean, et kõige rohkem kardavad mul külma käeseljad, näpud ja pahkluud. Seepärast kasutan alati kindaid ja sääriseid, nii et siiani on olnud muretu.

Mida talvel joostes üldse selga panna, kui õues on -5 kuni -1 kraadi? Minul on tavalise spordikomplekti (pikad retuusid, t-särk ja pika varrukaga särk) peal veel üks pika varrukaga (fliisisarnane) dressipluus ja valge õhuke vest, jalas villasisaldusega püksid ja säärised, käes sõrmikud, peas õhuke puuvillane torusall, mille peale külmemal ajal tõmban villasisaldusega peapaela. Kilejopet ma ei armasta - ma ei ole kunagi olnud eriline jope-inimene, pigem mantli-kampsuni-kasuka tüüpi. Seepärast ka joostes ei meeldi mulle, kuidas jope kahiseb; lisaks tundub jope kohmakas, ükskõik kui sportlik ja õhuke see on. Talveks soovin endale tellida meriinovillase pika (võibolla ka lühikese) pesu. Paar poodi olen juba välja valinud. 

Muidu jooksen ikka umbes 5 kilomeetrit ehk 30 minutit 2-3 korda nädalas. Teistel päevadel kõnnin umbes 40-50 minutit. Kõige pikem jooks on olnud 6 km. 

See muidugi ei tähenda, et nüüd, kui ma olen jooksnud 7 kuud, ma ei oleks pärast poolt tundi jooksu väsinud ja higine - muidugi olen. Vahest rohkem, vahest vähem. Mõnikord on küll nii hea tunne, et võiksin veel kilomeetri või isegi rohkem otsa panna. Teinekord on jällegi nii, et kui uksest välja astun, mõtlen, et teen seekord väiksema ringi, aga juba paari kilomeetri järel saan aru, et tunne on hea ja võin vabalt oma tavapärase pikkuse joosta. Aga vahest teengi vaid 4-kilomeetrise sutsaka - näiteks siis, kui esimest korda lumi maha tuli.

Olen tähele pannud, et külma ilmaga joostes on pulss veidi kõrgem kui varem, seetõttu poleks vist väga tark oma esimesi jooksusamme just miinuskraadidega teha. 

Aga muidu on jooksmine mu tervisele hästi mõjunud, sest tavapärane sügisene külmetusperiood jäi seekord vahele. No muidu olen ikka igal sügisel nädal või isegi kaks väga nohune-köhane, aga seni on kõik viiruse-sarnased asjad möödunud ühe või kahe päevaga. Kui kevadel jahedamate ilmadega jooksin, siis koju jõudes tuli mul sageli imelik köhahoog ja kurk tundus kuiv. Praegu sellist muret enam pole - ei teagi, kas oskan paremini jooksu ajal hingata või on hingamisteed mu trennidega leppinud. 

Novembri lõpuks oli kaal langenud 62 kiloni. Olen 7,5 kuuga kaotanud umbes 5 kilo.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Saaremaa kampsun.

Ma teadsin juba aastaid tagasi, et pean endale kuduma selle Kärla kampsuni. Vahepeal jõudsin isegi kurvastada, sest Anu Pink tegi meie kandis ühe Kärla kampsuni koolituse, aga mul ei olnud mahti sinna minna. Õnneks avaldas Anu 2019. aastal kampsuni konstrueerimise ja kudumise juhendi Saara Kirjastuse kodulehel. Lisaks sai kirjastuse poest soetada kampsuniks sobivat lõnga. 

Lõnga ostsingi kohe sügisel ära, aga lõikeid hakkasin tegema alles 2020. a mais. Mõni kuu hiljem, suve lõpus, jõudsin "juba" proovitööni ehk vanadest kampsunitest väljalõigatud ja kokkutraageldatud jakini. Selle järgi sai lõigetele teha veidike parandusi ja siis võiski kudumine alata.

Tegelikult jäid need lõiked pooleks aastaks oma aega ootama. 

Õige hetk tuli just koroonaajaga, kus nagunii palju väljas (ja isegi tööl) käia ju ei saanudki. 2021. aasta suve alguseks oli mul valmis kootud kaks varrukat. Selleks ajaks olin kogenud, et tumedat lõnga keerdsilmustega kududa on küll raske, aga siiski täiesti tehtav (isegi hämaravõitu talveõhtutega), aga kui seda keerdsilmustega pinda peab harutama ning seejärel silmuseid uuesti vardale korjama, siis on see tegevus meie tavavalgusega (loe: kehva valgusega) VÕIMATU. Nii et võib juhtuda, et vähemalt ühes varrukas ja ühel hõlmal on rida, kus tänu harutamisele võivad ühel real olla keerdsilmused kas tegemata või hoopis topeltkeeruga... Kes teab... Õnneks pole see tagantjärgi selgelt tuvastatav, nii et - las olla.

Varrukaid sain harutada seetõttu, et mu esilagu planeeritud kasvatus oli liiga kesine, mistõttu kippu varrukas ülevaltpoolt liiga kitsaks jääma. Sain sellest aru alles siis, kui olin 1,5 varrukat valmis kudunud. Eks ma tegelikult kahtlesin ja kõhklesin liiga pikalt, oleksin pidanud varem nägema, sest lõikele paigutades oli ebakõla ikkagi selgelt näha. Aga ma algul mõtlesin, et ehk pole sellest hullu...

Igal juhul praeguse varruka laiusega olen väga rahul - rahvarõivasärgi lai varrukas mahub sinna väga mugavalt alla, samas mõne teise rõivatükiga sobib ka hästi käia.

Eks murekohti oli teisigi. 

Näiteks... mul on plaan kanda oma kampsunit Mustjala rahvarõivastega. Mustjalas on ilusad suured pitsiga särgikraed, mis käivad kampsuni peale. Seega pidin ma arvestama, et kampsuni kaelus jääks täpselt nii suur, et särgikrae saaks sättida ilusti kampsuni peale, aga samas ei tohtinud kaelus tulla liiga suur. Õnneks läks see kohe esimese korraga juhuslikult paika (natuke sai seda parajaks sättida ka kampsuni riidest krae õmblemise etapil). Milline õnn!!

Krae välimisele poolele panin õhukese musta villase kanga, sissepoole leidsin pehmema ruudulise villasegu kanga. 

Metalselt helkivad nööbid leidsin poest Kangas ja Nööp. Kahjuks polnud poes neid nii palju, et oleks ka varrukaotsesse jagunud. Nii on varrukatel hoopis teistsugused, pruunikad nööbid.

Neid ilusaid õlalappe võiks kasutada ka mõne teise, kaasaegsema moe järgi kootava kampsuni puhul... 

Kolmas mure oli pisut ootamatu ja selgus alles nüüd, sügisel. No ma võtsid oma kehalt mõõdud 2020. mais ja kampsuni sain valmis 2022. a kevadeks. Selle ja nüüd hilisema 2,5 aasta jooksul muutusid mu keha mõõdud üsna palju. Eks see vist jooksmisega ole seotud (sest dieeti ma ei pea), aga mu vööümbermõõt on vähenenud umbes 10 cm. 

No mis te arvate, kas kampsun sai siis seljas ilusti istuda? Ei, muidugi mitte - ma oleksin saanud paksu salli veel keha ümber ajada. Õnneks rinnust oli asi enam-vähem OK, aga küljeõmblustesse tekitasin lihtsalt ligi 2-sentimeetrised õmblusvarud. Vajadusel saaksin ka nööbid 1 cm võrra ümber tõsta, aga eks näis... Sama jama on ka seelikuga - selle värvli pean ka päris mitu sentimeetrit lühemaks tegema (ja alles ma seelikut sättisin). No ega ma tegelikult kurda, sest kellele ei meeldiks saledamaks minna...

Kõige rohkem meeldib mulle selle kampsuni saba ning puusadele tekkivad tiivad, mis koheva Mustjala rahvarõivaseelikuga imehästi kokku sobivad ja peaaegu märkamatuks jäävad, sest tiivad sulavad seeliku peale. Samas ilma seelikuta, näiteks teksade peal on tiivad üsna silmatorkavad.

Lõng: Saara Hea vanamoeline lõng (100% lambavillane; 50g/160m), mida kulus kokku 540 grammi ehk ligi 11 tokki.

Vardad nr 2.

Suur, suur tänu Anule juhendi eest!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. 5 kuud.

Septembri keskpaigaks olin jooksnud 5 kuud.

Juulis, augustis ja septembris jooksin jätkuvalt 3 korda nädalas, iga kord 30-33 minutit ja umbes 5 kilomeetrit. Pulss oli jooksu ajal keskmiselt 151, maksimum jäi 160 kanti. Arvestades, et vaid mõni kuu varem läks mu pulss jooksu ajal julgelt üle 172, oli see tulemus päris hea.

Suvekuudel jooksin enamasti õhtuti, kui päike enam ei kütnud või vihma enam ei sadanud. Terve suve jooksul õnnestus mul märjaks saada vaid ühel korral, aga kuna ilm oli soe, siis polnud sellest hullu - jooksin oma teekonna ikka ilusti lõpuni. Võtsin seda kui lõbusat värskendust.

Hoopis ehmatavamalt mõjus see, kui jõudsin jooksuringilt koju ja venituste ajal leidsin oma tossu pealt puugi. Pärast seda olen hakanud muru sees jooksmist vältima.

Lisaks puukidele ei ole ma kunagi näinud kergliiklusteedel nii palju surnud linde, hiiri ja rotte, kui sel suvel. Ma ei saa aru, kuidas närilised satuvad teele surema... Imelik!

Augusti lõpus saabus selline aeg, kus saan joosta, millal tahan, ega pea arvestama ilmaolusid. Lõpuks! Selleks ajaks harjusin isegi hommikuste jooksudega. Ka 5 km ei tundu enam nii raske - pigem on see selline mõnusa pikkusega, peaaegu nauditav jooks. Vahest kaalun, kas võiks koormust tõsta, aga siis meenutan endale, et pidin pikemaks ajaks ikkagi piirduma 5 kilomeetriga, et ennast mitte liialt üle koormata. Seda enam, et ilmad läksid järsku üsna jahedaks ja kuigi mulle VÄGA meeldib joosta just mingi 14-16 kraadise õhutemperatuuriga, siis pean jälgima, et ma põlvedele liiga ei teeks. Seni on õnnestunud!

Otsisin uut jooksuringi. Mu vanal teekonna läheduses käivad juba ammu väga ulatuslikud teetööd ning seal liigub liiga palju traktoreid ja muid suuri töömasinaid, lisaks müra ja tolm... Seepärast tahtsin leida uut jooksurada, kus oleks vaiksem + saaks rohkem teepervel joosta + oleks võimalik vastavalt enesetundele teekonda pikendada. 

Kuna sattusin vahepeal Nike outlet-poodi, ostsin endale uue jooksusärgi ja pikad jooksupüksid (seni olid mul kasutuses ühed lühikesed, nö biker shortsid ning allapoole põlvi ulatuvad sportretuusid). Üllatusin, sest tavaliselt ostan ma rõivaid suuruses L, vahel harva ka M, aga Nike L-särgid oli mulle selgelt liiga suured. Kaalusin nii S kui M vahel ning lõpuks tegin valiku hoopis värvi järgi: mahedam oranž oli vaid M suuruses. 

Nii et on loota, et jooksud jätkuvad. Mõtlen tasapisi, mis saab talvel... kus joosta...

Septembri alguseks oli kaal langenud 63,5 kiloni (olen 5 kuuga kaotanud umbes 3,5 kilo). 

Selle foto tegin Oslos. Seal toimus septembris maraton, kus mina muidugi ei jooksnud. Aga samal ajal toimus mu kodulinnas Sauel iga-aastane linnajooks (5-kilomeetrine), kust ma oleksin esimest korda osa võtnud, aga no ma olin ju Oslos. Ebaõnn!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee