6. november 2022

Jooksublogi. 5 kuud.

Septembri keskpaigaks olin jooksnud 5 kuud.

Juulis, augustis ja septembris jooksin jätkuvalt 3 korda nädalas, iga kord 30-33 minutit ja umbes 5 kilomeetrit. Pulss oli jooksu ajal keskmiselt 151, maksimum jäi 160 kanti. Arvestades, et vaid mõni kuu varem läks mu pulss jooksu ajal julgelt üle 172, oli see tulemus päris hea.

Suvekuudel jooksin enamasti õhtuti, kui päike enam ei kütnud või vihma enam ei sadanud. Terve suve jooksul õnnestus mul märjaks saada vaid ühel korral, aga kuna ilm oli soe, siis polnud sellest hullu - jooksin oma teekonna ikka ilusti lõpuni. Võtsin seda kui lõbusat värskendust.

Hoopis ehmatavamalt mõjus see, kui jõudsin jooksuringilt koju ja venituste ajal leidsin oma tossu pealt puugi. Pärast seda olen hakanud muru sees jooksmist vältima.
Lisaks puukidele ei ole ma kunagi näinud kergliiklusteedel nii palju surnud linde, hiiri ja rotte, kui sel suvel. Ma ei saa aru, kuidas närilised satuvad teele surema... Imelik!


Augusti lõpus saabus selline aeg, kus saan joosta, millal tahan, ega pea arvestama ilmaolusid. Lõpuks! Selleks ajaks harjusin isegi hommikuste jooksudega. Ka 5 km ei tundu enam nii raske - pigem on see selline mõnusa pikkusega, peaaegu nauditav jooks. Vahest kaalun, kas võiks koormust tõsta, aga siis meenutan endale, et pidin pikemaks ajaks ikkagi piirduma 5 kilomeetriga, et ennast mitte liialt üle koormata. Seda enam, et ilmad läksid järsku üsna jahedaks ja kuigi mulle VÄGA meeldib joosta just mingi 14-16 kraadise õhutemperatuuriga, siis pean jälgima, et ma põlvedele liiga ei teeks. Seni on õnnestunud!

Otsisin uut jooksuringi. Mu vanal teekonna läheduses käivad juba ammu väga ulatuslikud teetööd ning seal liigub liiga palju traktoreid ja muid suuri töömasinaid, lisaks müra ja tolm... Seepärast tahtsin leida uut jooksurada, kus oleks vaiksem + saaks rohkem teepervel joosta + oleks võimalik vastavalt enesetundele teekonda pikendada. 

Kuna sattusin vahepeal Nike outlet-poodi, ostsin endale uue jooksusärgi ja pikad jooksupüksid (seni olid mul kasutuses ühed lühikesed, nö biker shortsid ning allapoole põlvi ulatuvad sportretuusid). Üllatusin, sest tavaliselt ostan ma rõivaid suuruses L, vahel harva ka M, aga Nike L-särgid oli mulle selgelt liiga suured. Kaalusin nii S kui M vahel ning lõpuks tegin valiku hoopis värvi järgi: mahedam oranž oli vaid M suuruses. 
Nii et on loota, et jooksud jätkuvad. Mõtlen tasapisi, mis saab talvel... kus joosta...

Septembri alguseks oli kaal langenud 63,5 kiloni (olen 5 kuuga kaotanud umbes 3,5 kilo). 


Selle foto tegin Oslos. Seal toimus septembris maraton, kus mina muidugi ei jooksnud. Aga samal ajal toimus mu kodulinnas Sauel iga-aastane linnajooks (5-kilomeetrine), kust ma oleksin esimest korda osa võtnud, aga no ma olin ju Oslos. Ebaõnn!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar