Säravsinine tuunika.

See on vist kolmas kudum, mille puhul olen inspiratsiooni saanud oma garderoobist. Ja nagu eelmistel kordadel, nii ka seekord, olen teinud uue eseme kudumisel päris palju muudatusi, aga põhilõige või -idee on siiski vanalt esemelt.

Tänase kudumi tegin ühe halli Lindexi tuunika (või minikleidi) järgi. Selle ostsin juba mingi 18 aastat tagasi, kui ma ei osanud kudumi koosseisule erilist tähelepanu pöörata. No see ese osutus 100% sünteetikaks, mistõttu läks kleit kiiresti topiliseks ja ajas kergesti higistama. Ma käisin sellega esialgu siiski üsna palju ning hiljem jäi ta mu kappi seisma just selle mõttega, et kunagi selle järgi ise midagi kududa. Hea konstruktsioon ju!

Lõngaga oli ka jant. Esialgu tahtsin selle kududa ühest villa- ja alpakasisaldusega lõngast. Olin juba ülemise osa kuni kaenlaalusteni valmis kudunud, kui sain selga proovides aru, et see lõng ei ole hea - torgib, on ebamugav ja lisaks tundus värv ka vale (midagi hallika virsiku kanti). Viskasin selle lõnga kõrvale, sest tean, et ebamugavat tuunikat ma selga ei pane.

Kaalusin ja silitasin kodus erinevaid lõngasid ning valisin välja ilusa sinise villa- ja puuvillasegu tviidlõnga. Mul on varuks sama lõnga erinevaid värve, kuid sinist oli kõige rohkem. Lootsin, et äkki olemasolevast kogusest jagub, aga mingi hetk sain aru, et tuleb teha kas väga lühike kleidike või lõnga juurde hankida. No poodides on see ilus sinine ammu läbi müüdud ja tootmisestki maha võetud. Nii et hakkasin juba mõtlema, et alumine 20 cm tuleb teha mõne teise värviga, aga siis võtsin appi vana hea näoraamatu (facebooki) ja sain vajalikud kaks lõngatokki: ühe Tartust ja teise Harjumaalt. Aitäh, Anne ja Krissu!

Võtsin vanalt kleidilt mõtte, et üleval kaeluses on ümmargune, peenikeste palmikutega passe, mis mingi hetk läheb üle raglaaniks. Kehaosasse ja varrukatesse kavandasin hulga erinevaid palmikuid ja parempidi-pahempidi koekirja, mida vanal esemel polnud. 

Külgedel on mõned kasvatused-kahandused ka.

Kitsaste varrukate kudumine on üsna tüütu tegemine. Valisin siia vahelduseks palmiku, mida ma vist polegi varem kudunud.

Lõng: Sublime Luxurious Tweed dk (60% villa, 40% puuvilla; 50g/135m), mida kulus 11 tokki. See on mõnus, nahasõbralik lõng. Ainus viga oli, et lõnga sees oli vääääga palju prahti -  nokkisin sealt välja hulgaliselt teravaid heinatükikesi.

Vardad olid numbriga 3,5 mm.

Natuke kardan, et äkki kudum venib liialt ja mitte pikkusesse (sest sellest poleks hullu), aga just istmiku ja küünarnukkide juurest. Aga eks me näe, sest teistest värvidest on mul plaan teha seeliku ja sviitri komplekt, aga kui ikka väga välja venib, siis pole ju seelikut mõtet tehagi...

Pildid tegime Kadrinas. Pildil on Kadri kleit.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Mustjala sukad ja seelik

17.märtsil 2011. aastal alustasin ma käsitöö keskkonnas Isetegija.net oma käsitööblogi pidamist. Hiljem kolisin kõik postitused siia üle. Aga kui ei oleks olnud Isetegijat, siis poleks arvatavasti tulnud ka www.katariina.eu blogi. Seega saab mu blogil varsti 11 aastat täis. Juhuuu!

Tänastel fotodel ei olegi päris uued esemed. Mustjala sukad kudusin juba 2013. aastal ja mõned pisikesed pildid sai tookord ka tehtud, aga no tõesti - need on nii väikesed ja kehvakesed. 

Lisaks sain eelmisel aastal endale ühe vana Mustjala seeliku. See oli kootud pisut vale pikkusega: pärast sini-valget ruudustikku oleks pidanud seelik lõppema rullikeeratud äärega, aga sellele seelikule oli alla jäänud veel 20 cm tumepunast lisapikkust. Seega tuli kogu alumine äär lahti võtta, ebavajalik osa maha lõigata ning siis äär uuesti rullida ja katta paelaga. 

Kui kogu see töö oli tehtud, selgus, et seelik ei hoia üldse hästi - Mustjala seeliku rullikeeratud ääre sisse pannakse tugev nöör, nii et seelik peaks hoidma ilusti laiali ja oleks kange. Minu seelik hoidis aga nii uhkesti nagu mõni ballikleit, samas kohati lainetas alläär sissepoole, vastu jalgu. Oli üsna ebameeldiv. 

Lappasin läbi umbes kümne Mustjala seeliku muuseumiandmed, mille põhjal tegin järelduse, et vanade seelikute alumise ääre läbimõõt jäi vahemikku 90-140 cm. Aga minu seelik oli 180 cm lai. Liiga lai!!!

Tuli jälle harutada: värvel lahti, üks kangatükk välja (nüüd on mu seelikul 3 paneeli, mitte 4, ehk 3x90 cm), uued kurrud, uus värvel (mis sai minu taljele täpselt õige laiusega, vana olekski veidi lai olnud), osaliselt uus allumine äär... Seeliku uus laius on 135 cm.

See seelik ja sukad sobivad nii hästi kokku, eks!

Jah, ma pean endale veel Mustjala kindad kuduma. 

Ja kuduma leekräti, tikkima tanu, õmblema põlle...

Niisuguse pikkusega sai mu kirikuub (sääremari peab olema kaetud). 

Hoiab ka päris hästi.

Need pildid tegime Saue linna laululaval 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval. Oli imeline ja hirmus päev. Nüüd on sellest möödas rohkem kui 2 nädalat ja ma enamasti suudan end eemal hoida neist kohutavatest uudistest. Aga kas pole imelik, et mina tunnen ennast süüdi selles, et kirjutan siin rahulikult ühte postitust, aga kuskil käib sõda. Ning kuskil on mingid nõmedad mehed, kes ennast üldse süüdi ei tunnista ja raiuvad, et polegi sõda, kõik on farss ja väljamõeldis. Ja lahendust polegi näha, sest hullunud pulli ju jutu ja lauluga maha ei rahusta...

Ma siiski soovitan, et nautige kultuuri, minge teatrisse või näitusele. Me käisime eelmisel nädalavahetusel Rakvere Teatris, kus vaatasime "Kõike head, vana toriseja". Mõnus oli, viis mõtted eemale ja haaras kaasa. Paar head mõtteteragi saab kaasa võtta. 12-aastane plika kõkutas ka naerda. Loe näiteks siit. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Missugune oli aasta 2021?

Ma olen siin üha vaiksemaks jäänud. Ma ei saa selles otseselt süüdistada ei seda viirust (kusjuures mul on õnnestunud sellest siiani ise pääseda - nüüd pean küll kolm korda üle õla sülitama, sest allkorrusel on poeg, kes parasjagu viirust põeb) ega oma vähest käsitööle jäävat aega. Isegi mind kimbutavad muud tervisemured ei tohiks segada käsitöö tegemist, pildistamist ega kirjutamist. Samas kogu komplektina olen ma ikkagi olnud nii häiritud, et ei suuda sageli end kokku võtta ning nii olengi ma nii pildistamist kui ka kirjutamist nädalate ja vahest ka kuude kaupa edasi lükanud. Näiteks üks kleit ootab pilte juba ligi kaks aastat. 

Aga vaatame siis üle, millega ma eelmisel aasta hakkama sain.

2021. aasta jooksul kudusin:

6 kampsunit või kardigani, 1 tuunika, 1 suvisema topi tütrele, 1 paari sõrmikuid, 2 paari sukki või põlvikuid, 2 mütsi ja veel nipet-näpet.

2021. aastal heegeldasin 1 kirju seeliku, 1 kirju särgi, 1 pitsilise jaki, 1 pitsilise topi ja 1 vanaemaruutudega pleedi.

Suvel sai veidi õmmeldud. Valmisid 2 paari pidžaamapükse, 2 kleiti, 1  lapiseelik, 2 paari pajakindaid ja pajalappe, terrassipadjad. 

Lisaks tegin tikandi ühele mantlile, lõpetasin ühe tikandiga padja, tikkisin jõulukuule ja jätkasin oma muhu teki tikkimist.

2021. aastaks oli mul planeeritud 18 tööd. Neist sain valmis suure enamuse ehk 15 ning tegelikult jäi plaanist täielikult välja vaid üks töö (meeste kampsun). 2 kudumit olid aastavahetusel pooleli. 

Siin on 2021. a aruanne - plaan vs tegelikkus:

1. Taimedega värvitud lõngadega põlvikud - tehtud.

2. Tütre kampsun - tehtud.

3. Kollakasroheline sviiter - tehtud.

4. Saaremaa kampsun (Saara Kirjastuse juhendi järgi) - töö on plaanipäraselt pooleli. Hetkel on jupid valmis kootud ja omavahel ühendatud, kaunistused äärtele heegeldatud, nööbiliistud paigaldatud ja nööpaugudki valmis põimitud. Teha on jäänud krae, vaja on leida sobivad nööbid.

5. Vähemalt ühed sõrmikud - taimedega värvitud sain tõesti valmis.

6. 1 paar põlvikuid - tehtud.

7. Sinise-lillakirju kardigan - tehtud.

8. Lillakas-roosa kardigan - tehtud.

9. Tuunika - kuigi varutud lõng selleks siiski ei sobinud, sai töö ühe teiste lõngaga tehtud.

10. Meeste kampsun (lõng olemas) - ei.

11. Müts - tehtud.

12. Hallikirju tikand - tehtud.

13. Heegeldatud vaip (vanadest T-särkidest) - tehtud.

14. Heegeldatud jakk - tehtud.

15. Minu lapiseelik - see pikaleveninud töö sai ka lõpuks tehtud.

16. Minu suvine siidkleit - tehtud.

17. Koolitusel tikitud padi lõpetada ja valmis õmmelda - tehtud.

18. Teki tikkimine. Äkki saaks isegi valmis!? - päris valmis ei saanud, tikin viimast veerandit. 

Käesolevaks aastaks on sellised plaanid:

1. Haapsalu rätt (hetkel töö juba valmis)

2. Saaremaa kampsun lõpetada

3. Muhu sõrmikud (alustasin)

4. Suvine särk kududa (lõng olemas)

5. Meeste kampsun kududa (lõng olemas)

6. Heledates toonides naiste kampsun (lõng olemas)

7. Paar mütsi koos juhendiga (lõng olemas)

8. Kleit heegeldada (veidi lõnga on juurde vaja)

9. Muhu tekk valmis tikkida

10. Kui Muhu tekk on valmis, siis võiksin alustada ristpistes diivanikattega (valmis seda nagunii ei jõua)

11. Üks särgi tikand

12. Ruuduline kleit õmmelda (kangas olemas)

13. Suvine pükskostüüm õmmelda (kangas olemas)

14. Mustjala rahvariided kohandada: seelik tuleb sättida parajaks ja õige pikkusega, liistikule teha keerupael, särk üle vaadata. Leekräti, põlle ja tanu tegemise jätan vist 2023. aastasse.

Piilupilt mu Haapsalu rätist :)

Külastage mind ikka. Ma loen teie kommentaare ja need on mulle olulised. Ka siis, kui ma neile vastanud pole, olen nende üle vaikselt rõõmustanud. 

Vaadake ka Instagrammi @annelikudugurmee 

ja Facebooki @kudugurmee

Head homset pidupäeva ja mõnusat talve lõppu!

Valge pitspluus.

 

E-kaubanduse ajastul juhtub aeg-ajalt ikka nii, et tellid üht, aga postiga saabub hoopis midagi muud või jääb kaup üldse tulemata. Nii tuli mu juurde hädaline, kes sai endale küll uue ilusa seeliku, kuid selle juurde sobivast pitspluusist jäi ta ilma. Mulle teiste tööd üldjuhul kopeerida ei meeldi, aga tundus põnev väljakutse heegeldada talle sarnane pitspluus. Samas jättis klient mulle siiski vabaduse muuta pluusi niipalju kui vajalikuks pean. Lisaks pidi tulemus olema lühem ja veidi katvam (et pluus ei vajaks alla voodrit ega särki, vaid piisaks pesust). Seetõttu muutsin nii motiive kui ka teisi mustreid. Katsetamist ja klapitamist oli väga palju ning lõpuks kasutasin originaalsärgilt vaid õla- ja alumise ääre mustrit. 

Inspiratsiooniks olnud pluusike: Twinset 

Lõng: Schachenmayr Portolino (50 g = 215 m; 53% puuvilla, 33% viskoosi, 14% lina) värvikoodiga 101, mis on imeline kergelt kreemjas toon. Valisin lõnga eelkõige värvi pärast, sest see sobis kliendi seelikuga õige paremini. Ma tegelikult ise natuke pelgasin, et äkki jääb lõng liiga peenikeseks ning pits kehvaks ja lõdvaks, aga juba töö käigus selgus, et tulemus on just selline nagu vaja. Lisaks oli lõnga väga hea heegeldada - see on paraja keeruga. 

Pluusile kulus vaid 3 tokki lõnga. Olin algul arvestanud tervelt viie tokiga! Nii et mul on nüüd 2 lõngatokki üle... 

Heegelnõel oli numbriga 2 mm.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Kaunist talve jätku!

Kanarbikused triibupõlvikud.

 

Mul oli vaja uusi pikki põlvikuid, aga kanarbikuõite toonides sokilõnga oli liiga vähe. Poole sääremarjani oleks ehk jagunud, aga ma tahtsin ikkagi pikemaid - et ulatuks ilusti põlve alla. Sobitasin juurde sama jämedusega musta sokilõnga. Üks võimalus oleks teha must soonik ja kand ja vajadusel isegi varbaots. Teine variant on triibuline põlvik. Mulle triibikud meeldivad - ilus vaadata, tore kududa (värvimäng mustade triipude vahel muudab muidu üksluise kudumise vaheldusrikkamaks, jah nii vähe on mõnikord õnneks vaja). Lisaks on triibusoki või -põlviku puhul ridade lugemine lihtne, mis teeb selle mõnusaks auto- ja rongisõidukudumiks.   

Tagumine triip (see, mis tuleb ülevalt alla) on hiljem peale heegeldatud. No ma ei tea, miks ma enda elu raskemaks pidin tegema - tuleb ju nüüd iga kord kontrollida, et sukatriip ikka otse oleks :) :)

Lõngad: 

Värviline lõng oli Drops Fabel, värv roosipuu ehk 655pl (75% vill, 25% polüamiid; 50g/205m), mida kulus pea-aegu 2 tokki. Mainin igaks juhuks, et minu lõngad on ostetud üsna mitu aastat tagasi. Olen märganud, et sama koodiga uued lõngad on hulga lahjema tooniga.

Must lõng oli Novita TicoTico (75% vill, 25% polüamiid; 100g/400m), mida kulus 20-30 grammi.

Kokku kaaluvad põlvikud 114 grammi.

Vardad olid numbriga 1,75 mm (muide, lõngatootja soovitab sellele lõngale nr 3 vardaid).

Veidi veel numbreid: päkas oli 60 silmust ringil ning sääre kitsamas kohas (pärast kanda) 64 silmust ja kõige laiemas kohas 84 silmust ringil.

Nende põlvikute kudumist alustasin varbast. Kannad kudusin kõige viimasena, ringselt. Säärel kasvatasin silmuseid vastavalt jala kujule nii sise- kui ka välisküljel.

Eelmise nädala pakasega tegin naaberkülas mõned pildid. Selle foto tegemise käigus märkasin, et kaugel-kaugel on mõned kitsekesed. Hiljem kodus suurendasin fotot ja lugesin üle - kitsekesi oli vähemalt 17. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Valged roositud.

Need sõrmikud on kootud taimede ja seentega värvitud lõngadega. Mu eelmised sõrmikud on üsna kulunud ja kasutan neid nüüd eelkõige aluskinnasteks käpikute all - tänavusel külmal talvel kuluvad ju marjaks ära. Jõudsin vanadega käia tervelt 7 talve.

Uued kindad kudusin vanade Viljandimaa sõrmikute ainetel (ERM HM E 52). Ega neil vanadel vist polegi loodusvärvid, aga siiski parajalt mahedad, et kõik värvid asendada mu varudes leiduvate taimedega värvitud lõngadega. Näiteks sinine on indigoga värvitud, rohelised toonid aga porgandivarte ja kortslehega. Punane on tegelikult muidugi seentega (vöödikutega) värvitud lõng. 

Nagu näha, siis käeselja muster on mul hulga väiksem. No ei olnud siiski vardal nii palju silmuseid kui originaalil, mistõttu pidingi mustrit veidi kahandama. Võtsin ju vardad number 1,5 mm ja tavapärase 8/2 lõnga. 

Randmes on sakke küll sama palju kui originaalil, aga needki tegin väikese sohiga ehk igas sakis on vähem silmuseid kui peaks.

Randmes on silmuseid 80, käelabas 72 (võrdluseks: originaalil on üle 100 silmuse ringil).

Sõrmedel sain kasutada täpselt õigeid mustreid. 

Huvitav, miks kaks sõrme valgeks jäid?

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Poolikutega uude aastasse.

Head uut aastat! 

Loodetavasti tuleb meil tegus aasta. Ma ise teen käsitööd küll harvemini kui eelmistel aastatel ning postitan veel harvemini (kui terve 2012. aasta jooksul tegin ma blogisse 93 postitust, siis eelmine aasta vaid 32!!). Detsembris ei alustanud ma ühtegi uut projekti (va üks õmblustöö). Üritasin hoopis poolikuid lõpetada. Osad õnnestusidki, aga mõni jäi ikkagi uude aastasse. 

Nii ootab oma järge üks punane Haapsalu rätt. Pool rätist peaks vast valmis olema... 

Inspiratsiooni on see saanud ühest Siiri Reimanni rätist, aga sealse porte asemele kavandasin südametega mustri. 

Poolikuks jäi ka mu Saaremaa kampsun, aga seda ei plaaninudki ma eelmisel aastal lõpetada. Tasapisi olen kampsunit kudunud - nüüd on valmis varrukad ja 1,6 hõlma. 

Ja nüüd mu lilleline Muhu tekk. 

Seda ma eelmisel aastal pea-aegu ei tikkinudki (vaata ka mu eelmist poolikute aruannet). Seetõttu ei hakanud ma uusi fotosid tegema, kasutan vanu.

Meie tikkimisõpetaja Anu Kaburi mälestuseks tikin oma teki sel aastal kindlasti lõpuni. Uskumatu, et meie päikeselist Anut enam ei ole. Nii kurb, nii vale! 

Seda tekki alustasin just Anu juhendatud tikkimislaagris 2016. aastal. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Olge terved! Nautige talve!