Sokijukud.

Väikese kõrvalepõikena näitan seekord oma poja vormitud sokijukusid. Olen oma noorematele poegadele juba paar aastat rääkinud, et nad kooli puutöö-tunnis vahelduseks mulle paar sokijukut meisterdaksid (no võinugasid ja küünlajalgasid on juba piisavalt). Siiani olin ma tegelikult ise see pudelikael - ma lihtsalt ei mõistnud nendele jooniseid teha. Mõtlesin, et äkki saan kuskilt sellekohast abi, aga vähemalt netiavarustest ma ühtegi sobivat joonist ei leidnud. Lõpuks võtsin appi oma valmiskootud sokid ja kujundasin sokiliistukavandi nende järgi. Ringid joonistasime viinapitsi jalaga:)

Jukud on tehtud kasevineerist (paksus u 5 mm). Poisil oli esialgu plaanis kasutada laserlõikajat, aga nii suur plaat kahjuks koolipingile ei sobinud, nii tuli tükid käsitsi välja saagida. Ja hiljem tundide viisi lihvida. Nüüd tuleks need veel lakkida või õlitada... Kas teil on selles osas soovitusi? Millega lakkida, et kannataks niiskust ja sokid ei saaks ebameeldivat laki või õli lõhna külge? 

Kullestega sokid on kootud juba ammu. Infot nende kohta leiab siit.

Kampsun on kui hall hunt.

Pole kahtlustki, et vedas sellel mehel, kes endale kesk tänavust kevadet uue sooja kampsuni sai... 

See tumehall kampsun on varasema helehalli "vend". Lisaks värvile on neil vaid üks nähtav erinevus - tumedale sai üks nööp rohkem, st selle topeltkraed saab veelgi tihedamalt ümber kaela suruda. 

Lõng ka sama, mis eelmisel korral: Drops Nepal (65% villa, 35% alpakat; 50g/75m). Seekord kasutasin värvi nr 0506. Lõnga kulus kampsunile ja mütsile kokku veidi üle 20 toki.

Vardad olid jälle numbriga 4.  

Modelliks jälle mu poeg Ats - kampsun ei ole tegelikult talle (seepärast tundub see pisut suur). 

Nii lihtsa koekirja kõrvalt õnnestus mul ära õppida see, et kudumise ajal saab ka ajakirja või raamatut lugeda. Oluline on vaid see, et liiga tihti ei pea lehte keerama. No ja tekstis ei tohi liialt numbreid olla (sest muidu läheb käe sisse harjunud kuueni lugemine sassi).

Kibuvitsaväädid jakil.

On hea, kui tikkimisel antakse mulle vabad käed, usaldatakse. Veel rohkem meeldib mulle, kui saan mõne väikese vihje, sest ühelt poolt see inspireerib, teisalt paneb aga rohkem pingutama, mõnikord raamist välja mõtlema või hoopis piiratud ressurssidega hakkama saama, esitab väljakutseid. See pakub mulle pinget... Arvan, et kõige vähem meeldiks mulle see, kui keegi saadaks mulle foto, et tahan täpselt (või pea-aegu samasugust) tikandit, kudumit... Õnneks ei ole mul kunagi sellist juhust olnud. Mulle on juhtunud üsna avatud meelega kliendid :)

See must jakk jõudis minuni postiga. Märksõnadeks oli, et sinna võiksid tulla roosad roosid. Eriti meeldisid kliendile selle mantli lilled. 

Ma ei tahtnud jakki väga kirjuks ajada. Mõtlesin, et suured lilled on juba ise niivõrd efektsed ja suursugused, et pole mõtet neid teiste värvide ja lillede vahele ära matta. Nii joonistasin kavandi, kus olid ainult roosid (õigemini kibuvitsaõied) ja mõned rohelised lehed. Väikese punase sälguna lisasin mõned kibuvitsamarjad - need klappisid hästi lehenurkades vilkuva pruunikaspunase tooniga ega lase roosat liiga läilaks muuta. Ja hõlmad said erinevad.

Et suured lilleõied kaugelt kummaliste värviplärakatena ei tunduks, tuleb mängida erinevate toonidega. Algul ei pane ehk tähelegi, aga igas kroonlehes on segatud 4-5 erinevat roosat tooni. 

Tavaliselt tikitakse lilleõit nii, et südames on tumedamad toonid ja väljaspool heledamad. Kibuvitsal on aga vastupidid - seest on nad üsna valged, kroonlehe servad on aga roosakamad, mõnel sordil isegi päris tumeroosad. 

Et saada õige tooniga tolmukad, panin kokku koguni 3 erinevat värvi lõnga. Kollane annab heledust ja sära, punakaspruun kontrasti ning oranž tõstab selle kõik kuidagi paremini esile.

Kõige keerulisem oli lehtedega. Valisin oma peenvillaste lõngade kogust 2 komplekti lehtedeks sobivaid toone - ühed olid kerge sinaka tooniga ergud rohelised, teised aga tagasihoidlikud, pastelsed, kollakad-pruunikad toonid. Küsisin nõu ka oma FB-i lehelt, kus kalduti pigem erkude toonide poole. Aga mina ei suutnud ikka otsustada. Nii ma mõtlesin paar päeva (kord otsustasin nii ja siis jälle naa) ning siis jõudsin järeldusele, et lahendus saab olla üks - kumbki variant pole õige ning tuleb midagi hoopis muud leida. Sukeldusin hoopis oma villaste lõngade kasti, kust leidsin just sobivad rohurohelised toonid (nende järgi pean edaspidi oma peenvillaste tikkimislõngade varu täiendama). 

Seljale tikkisin üksiku õiekese. Tundus, et rohkem polegi vaja...

Loodetavasti panin teie päeva särama :)

Kuldtikandiga ripats.

Kuldtikandi kursuselt jäi mul üle nii palju hinnalist materjali, et sain sellest veel ühe vidina teha. 

Mõlemad kroonlehed tikkisin erinevate kuldsete kantillidega (päris raske oli õige pikkusega kantille välja arvestada-lõigata, sest kantillid pidid jooksma väikese nurga all ja ikka kippus alusmaterjal kuskilt välja piiluma), lillemotiivi südamesse panin ka mõned mustad kantillid. Tolmuka tippudesse lisasin läbipaistvad (merevaigutooni) klaashelmed.

Seekord tikkisin tumesinisele polüesterkangale. Õmblesin sellest tilgakujulise ripatsi, mille ääristasin kuldse siksak paelaga - see oli huvitav leid kohalikust käsitöötarvete poest. 

Ripatsi panen vist mõne koti külge või siis läheb see ikkagi kangakääride tähistamiseks (nii nagu esialgu plaanis oli).

Värvilised sukad.

Hommikuti on külm. 

Hakkasin Muhu sukka kuduma. 

Üks soonik on valmis, teine poole peal. 

Päris koopiasukad siit ei tule - koon nende värvidega, mis mul juba olemas olid. Seega pidin natuke omaloomingut tegema :) Aga lõngad on ju lõbusad, kudumine veelgi toredam. Pruun (pisut ebaühtlase tooniga) lõng on pärit Saaremaalt, ema lõngakorvist (arvatavasti nõuka-aegne), teised on enda värvitud. 

Hetkel on 120 silmust ringis. Pärast soonikut tuleb kümmekond juurde teha...

Vardad on numbriga 1,5.

Koon neid harva  - tavaliselt vaid siis, kui kuskil on vaja oodata või sõita, näiteks rongis või mälumängu võistlusel, sest seal on hea mõnda lihtsat asja kududa. Nii et on võimalik, et koon neid veel kaua...

Jänkukarvast sai jälle jänes...lilleline jänes.

Vanutasin ära ühe imepehme kampsuni ja tegin sellest tütrele jänese, kevadise lillejänese. Veidi karvane helebeež angoorasegu (70% lambavilla, 20% angooravilla) kudum tundus selleks ideaalne.

Idee sain juba üle viie aasta tagasi Tartu Disainimaja poest, kus müüdi toredaid pehmeid loomakesi. Ma enam ei mäleta, kas need olid kootud või vanadest kudumitest tehtud, aga igal juhul olid need hästi korralikult viimistletud ja "puhtad". Mõtlesin seal kohe, et nii palju vaba pinda, kuhu oleks hea tikkida. Tulin koju, otsisin välja ühe vana kampsuni, vanutasin selle pesumasinas kergelt läbi ning juba lõikasingi välja kõrvad ja pea ja kangast kõrvalapid... ning siis läks mu suur tuhin üle (sest kevad tuli peale).  Aga ma ei unustanud oma jänest - see kummitas mind kogu aeg, istus garderoobis riiete all, lillesilmad (ei, ma ei olnud neid talle pähe veel tikkinud, aga ma teadsin, millised need saavad olema) jälgisid mu toimetusi... Ausalt öelda on see päris tüütu, kui miski niimoodi painab.

Sel kevadel oli mul vaja üks jakk tikkida. Aga mõtlesin, et teen "soojenduseks" selle jänku hoopis valmis. Et siis jookseb nõel tellimustööl hiljem paremini. Esimesel päeval nõelusin detaile kokku, teisel päeval "maalisin" lilli, kolmandal täiendasin tikandit ristikeste ja oksakestega. Väikese krae heegeldasin ka.

Lõiked mõtlesin ja joonistasin ise. 

Õmblusmasinat ma kasutada ei tahtnud - et jänes oleks mõnusalt kodune ja ehe, ühendasin kõik detailid käsitsi (lõnga ja nõelaga) sämppistes.

Värvide valikul sai otsustavaks kangas, sest ka selle olin ma juba aastaid tagasi paika pannud. Ma ei hakanud seda vahetama, valisin sinna juurde hoopis mõned ergemad värvid. Suurte neerumotiividega kanga põhivärvideks on kahvatukollane (või on see sinepikollane?) ja tumepunane, sekka leiab sealt ka natuke tumedamat sinakashalli. Kui ma oleksin jätkanud samasuguste kahvatute toonidega, oleksin saanud ühe nukra ja kartliku jänku. Samas tundus sinna hästi sobivat roostepruun lõng (millega ühendasin kõik detailid) ning pruuniga omakorda klappis imehästi türkiis. Kõik muu tuli juba iseenesest, sest türkiis ja muhuroosa on ju sõbrad nagunii (vt mu Muhu käpikuid). 

Kõikvõimalikud pinnad said täis tikitud - kõht, käpad, selg, kukal ja kõrvad. Mõnest detailist tegin pildi, teised jäävadki saladuseks :)

Meil on kunagi olnud ka päris oma kodujänes - selline kikkis kõrvadega, imepehme süsimusta kasukaga, vahva sabajupiga (selle järgi sai ta omale nimeks Tuti), valgete käpakestega (selles osas oli ta sarnane meie kassiga). Näris juhtmeid ja telekapuldi nuppe, veeretas palli ja kiigutas jõulukuuse kuulikesi, kutsumise peale tuli juurde ja kui midagi keelata, siis sai aru küll. 

Ann ei ole teda näinud rohkem kui piltidelt ja videost ning neid on ta alati igatsusega vaadanud - milline väike tüdruk siis ei tahaks omale päris oma jänkukest...   

Värvilisi pühi!

Mõned diivanipadjad.

Olen paar korda juba maininud, et tegime eelmisel aastal kodus remonti. Juba unustatud tume- ja erkkollased seinad on nüüd helgelt hallikasvalged, kreemjad ja helesinised. Tumepruuni nahkdiivani asendasime aga türkiissiniste viltsohvadega. Nüüd õmblesin "vanade" pruuni-kollaseruuduliste diivanipatjade asemele (no lapsed olidki need padjasõda mängides pisut ära rüüstanud) uued helesinise-tumehalli-türkiissinise kombinatsiooniga padjad - kokku 6 tükki.

Lillelise kanga leidsin Keilast, "Sõbralt-sõbrale" poest. Tugevast puuvillasest kangast laualinad jäid mulle silma just tänu sobivale värvikombinatsioonile. Romantiline, kuid parajalt tagasihoidlik lillemuster oli boonuseks. Kangast jagus nelja padjakatte õmblemiseks.

Türkiissinise heegelpitsi leidsin samast "sõbrapoest". Täiesti uus, pikk ja erksa tooniga pits pani mind pikalt nuputama, sest õiget kangast ei olnud sugugi lihtne pitsi taha leida. Katsetasin heledate, pisikesemustriliste, pruunide ja beežidega, aga kuskilt ei tahtnud ilus pitsimuster välja paista. Lõpuks valisin hoopis tumehalli linase kanga (ostetud Kadaka tee linase kanga poest), millest olin kunagi vist plaaninud abikaasale särgi õmmelda. Aga no kui ma ei ole seda särki viie aasta jooksul õmmelnud, siis ehk ei õmble ka järgmise viie jooksul... Või kui tõesti tuleb selline tuhin, siis otsin talle mõne veidi heledama kanga... Igal juhul - pitsi oli just nii palju, et sain õmmelda kaks padjakatet.

Muide, uued diivanid on meil nö kassikindlad. Võin neid Nordini diivaneid julgelt soovitada kõigile kassiomanikele. Väga tiheda vildikangaga kaetud diivan kannatab edukalt välja kõik kraapimised ja mõnulemised - kangakiud ei jää kassi küünte taha kinni ning karva (nii palju kui seda üldse diivanile jääb) on lihtne märja käega eemaldada. Ainus viga on vast see, et suvel tundub viltkangas istumise all veidi kare, aga selle vastu aitab mõnus pleed.

Kaunist kevadet!