Helesinine tuttmüts.

Kudusin veel ühe aprillililledega mütsi (voh, kus nüüd oli palju ll-e). 

Seekord kasutasin teistsugust lõnga - väga õhulist villast, millele võtsin kõrvale jooksma õrna peenikese mohääri. Need lõngad ei armasta keerdsilmuseid (kude ei jäänud ilus + mohääri on üsna tülikas keerdsilmusena kududa), mistõttu tegin soonikusse lisaks palmikutele tavalise parempidi-pahempidi soonikut. See aga tähendas, et kudum venib rohkem ja soonik oleks muidu jäänud lai. Seega tuli kasutada veidi peenemaid vardaid - võtsin nr 3 (muidu oli soovitus nr 3,5-le). 

Lisaks tegin mütsi ka veidi pikemaks, nö lodumütsi tüüpi, mis tähendas kolme lisarea kudumist (u 1,5 cm).

Küllap andis nii lõng kui värv oma, sest mütsi iseloom tundub teistsugune.

Lõng: HjerteGarn Lima (100% vill; 50g/100m), mida kulus 2 tokki (sh tutt), ning peenike mohäärlõng Emmeby Kiddy (70% mohääri, 30% polüamiidi; 25g/240m), mida läks vaja umbes pool tokki.

Vardad: soonikuks nr 3 ja põhiosas nr 4. 

Kes soovib, saab nüüd mütsi kududa hoopis selle juhendi järgi (see on sama "Aprill"-mütsi mustriga, aga siiski uus, lodumütsi juhend). Seda juhendit ma eraldi Ravelry´sse panema ei hakka. Aga kui keegi selle järgi koob, siis võiks haakida esimese versiooni (Aprill-hat) külge.

Müts "Aprill" nüüd tervikliku juhendina.

Lõpuks tuligi talv. Külm näpistab, maa on külmunud, vesi on jäätunud, uhked jääpurikad kaunistavad pankrannikut ning meil sajab täna isegi lund. Juba mitu päeva on nii krõbe külm, et ilma mütsita ei saagi õues olla. 

Varsti saab aasta sellest, kui me Isetegija-foorumis salamütsikese kooskudumisega alustasime. Nimelt koostasin ma jaanuaris ühe talvemütsi kudumise juhendi, mis koosnes neljast vihjest. Nüüd lõpuks tõstsin need vihjed kokku, et sellest saaks üks terviklik õpetus. 

PDF juhendi leiab siit.

Ravelry´s on õpetus samuti üleval (loodetavasti tegin seal kõik õigesti). Mul oleks hea meel, kui te enda kootud mütsid ka sinna haagiksite :)

Piltidel oleva mütsi kudumisel kasutasin lõnga Drops Big Merino (100% meriinovilla; 50g/75m), mida kulus üsna täpselt 2 tokki ehk 100 grammi.

Veel läheb vaja ringvardad nr 4 ja sooniku jaoks nr 3,5. 

Müts sai nimeks "Aprill", sest mütsi muster meenutas mulle aprillikuus õitsevaid kevadlilli. 

Ann arvas, et see müts võiks jääda talle. No selleks ajaks, kui ta veidi suuremaks saab ja koolis hakkab käima... Sest praegu on müts talle veidi suur. Aga meriino on nii mõnusalt pehme ja muster meeldib talle ka ja see väike vallatu kaelkirjak... Ehk siis hakkab Ann sellest (hetkel domineerivast) roosast maailmast tasapisi välja tulema...

Head uut aastat!

Piparkoogimaagia. Ehk mida teha lastega õhtuses Tallinnas...

Eile õhtul käisime lastega Tallinnas (Saue on ju pea-aegu nagu maal ning kui maainimene läheb linna, siis käib ta ikka mitmes kohas). Aga eelkõige läksime sellepärast, et imetleda piparkoogivõlurite tööd. Nimelt on Disaini- ja Arhitektuurigaleriis (Pärnu mnt 6) avatud järjekordne, juba kümnes PiparkoogiMaania näitus. Seekordne teema on "Püha Piparkook". Nii on kunstnikud valmistanud pühasid puid, hiiglaslikke inglitiibu, ikoone ja reliikviaid, püha lehma, kirikuid ja muudki. Kõik ikka piparkoogist. Maagiline!

  

Annile meeldis see draakon. Talle tundus, et draakoni silmad jälgivad teda.

Teine Anni lemmik. Kellele siis vitraažaknad ei meeldiks...

Eriti vahva on see, et kogu näituse toimumise ajal on võimalik osaleda piparkoogi töötubades, mida viivad läbi PiparkoogiMaania kunstnikud. Galerii keldrikorruse piparkoogiköögis küpsetatakse keskaja-moodi piparkooki, tehakse vitraažaknaid, maalitakse värvilise vedela glasuuriga. Käisime Anniga vitraažakna-töötuppa piilumas.

Näitus on avatud veel 9.jaanuarini, kell 11-18, va 31.detsember (siis on avatud kell 11–15). 1.jaanuaril on näitus suletud. 

Ja kui juba õhtuses Tallinnas jalutada, siis tuleb üle vaadata ka jõuluehtes vanalinn, klaasist võidusammas ja jõuluturg.

Päkapikuperekond ühe kaupluse riiulil.

Kui aga aega on rohkem, siis soovitan uisutada Harjumäel, külastada Riho Toomra näitust galeriis "Ace Of Lace" (Suur-Karja 2) ning hüpata läbi kohvikust Mesilatern, et veidi maiustada või soetada üks suur mesilasvahast käsitööküünal.

Ilusat aasta lõppu!

Helged jõulud.

Kui päris lund ei ole, siis tuleb kastidest välja otsida kõik eelmistel aastatel heegeldatud lumehelbed, nõelvilditud lumivalged pitsilised südamed ja vanaema kapist leitud vanaaegsed klaasist nääriehted ning riputada need 3,5-meetrisele kuusele. Särtsu saamiseks saab lisada aastatega kogunenud eriti helkivaid poekaunistusi: hõbevalgeid kuulikesi ja käbisid, klaasist jääpurikad ja kuldseid jäälilli. Seega, meie kuusk on seekord kuldse-hõbedase-valge kirju, tipitud veidikese punasega - eriliselt särav, pitsiline ja habras.

Ja kui iga päev sirab akendest sisse ere päike (mõnikord isegi paduvihma-pilvede vahelt), õhtuti aga süütame vähemalt kümme küünalt ning kodus on kõik mu neli toredat last, siis meil ongi siin helged jõulud.

Seekord juhtus nii, et kõik jõuluehted, mis valmisid enne jõule, läksid mõnda kingipakki ja ühtki pilti ma neist teha ei jõudnud. Aga ühe valgete lokkidega jõulumehe ja ruuge kuulikese toksisin valmis alles esimesel jõulupühal - väärt mälestused kiirest 2015.-st...

 

VEEL häid uudiseid: Nüüd on minu tegemisi võimalik jälgida ka Näoraamatus: FB-lehel Kudugurmee! Kohtumiseni!

Rikkaliku tikandiga kleit-tuunika.

Minu esimene kokkupuude tikkimisega oli loomulikult kooli käsitöötunnis. Mäletan, et kui meile õpetati Muhu tikandit, siis minu "nõelapadi" ei olnud just kõige ilusam - olin niite liiga tugevalt sikutanud, mistõttu kogu tikand kiskus. Lisaks ei olnud seal tegemist hääbepistega, kus erinevad toonid üksteist kataks, vaid pigem asetsesid need kõrvuti. Ma ei suuda meenutada, kas padjake kunagi ka kasutusse läks - pean ema käest uurima. Pigem arvan, et küllap ikka...

Igal juhul edaspidi ma erinevate lilltikanditega oma käsi ja pead ei vaevanud. Küll aga meeldis mulle ristpiste ja pilutikand. Kuna ristpistemustreid ei olnud tol ajal eriti kättesaadavad, siis nii mõnegi pildi mõtlesin ka ise välja...

Ja küllap oleks see nii ka jäänud, kui me (nüüdseks juba kadunud) vanaisa ei oleks oma isakodust leidnud vanad ilusad eestiaegsed lilltikanditega mustrilehed.  Kui esialgu oli  mul plaanis vanad mustritahvlid lihtsalt ära raamida ja kodukaunistuseks kasutada, siis varsti hakkasid need tanu-, põlle- ja käistetikanditega mustrid mind üha rohkem ja rohkem painama. Niivõrd, et läksin Tallinna Rahvaülikooli tikkimiskursustele (aasta siis oli vist 2010). Esialgu õppisin särgitikandi (pilutikand ja püvisilmpistetikand) ning Põhja-Eesti lilltikandi tegemist, hiljem ka Muhu tikandit ja helmestikandit. No ja Lihulas käisin Lihula lilltikandit õppimas.

Eks ma siis muudkui tikkisin ka... Pea-aegu kõik vähegi ühevärvilisemad riideesemed said mingisuguse kaunistuse. Asi oli nii hull, et lõpuks oli mul raske rõivaid omavahel kokku sobitada. No kuidas panna kokku Muhu tikandiga seelik ja arhailiste motiividega kampsun...

Aga kui mu vanim poeg tuli poest uue (igavalt ühevärvilise) kampsuni või dressipluusiga, siis ma alati pakkusin, et "kuule, tikiks siia midagi peale". Ei lubatud...

Nii olengi ma aeg-ajalt ostnud poest mõned vaba pinnaga rõivatükid - et oleks, millele tikkida. Üks selline kleit-tuunika on juba ammu siit blogist läbi käinud (aasta siis oli 2013). Ja teine, pikem ja pidulikum kleit ootab pildistamist juba üle aasta. 

Aga selle siin tikkisin käesoleva aasta alguses.

 

 

Tikand on inspireeritud mustritest, mida leiab vanadelt Muhu sukkadelt. Kuna aga Muhu sukad ei olnud ju musta värvi, siis sellele kleidile sobivad värvid leidsin hoopis ühelt sama vanalt Muhu tekilt.

Kleit ise väga mõnusa lõikega (eriti meeldib mulle lai soonik keskkohas) ning kuna sisaldab 78% puuvilla ja 22% polüamiidi, siis pole ei kare ega karvane. Sobib hästi suurusele 36/38 (kleidi pikkus 84 cm).

Ideaalne talviseks peoks! Sobib nii noorele neiule, kui ka võrratule daamile.

Kui oled huvitatud, siis võta minuga ühendust anneli.tender@gmail.com!

Kaotatud kindad.

Mu poeg unustas pildilolevad sõrmikud Samati bussi. Buss sõitis täna Harjumaal ja vedas lapsi Viimsi kooli olümpiaadile (hiljem võisid bussil olla ka muud sõidud). Sauel olid mõned lapsed unustatud kindad veel bussis näinud, kuid päeva lõpuks neid seal ei olnud. 

Kui keegi leiab-teab-näeb, siis palun kirjutage anneli.tender@gmail.com. Igasugune jagamine on teretulnud!

Kindad on minu kootud, lambavillased ja mõõdult juba nii suured, et mahuvad ka naisterahvale kätte (ehk ei ole pisikesed). 

Märdi näpud muidu külmetavad...

Labürintkindad.

Olen üsna kindel, et kõigi meie eludes tuleb hulgaliselt ette olukordi, kus tuleb otsustada, milline tee valida, kuhu minna, mida teha, kuidas käituda, kas võtta või jätta. Just nii nagu nendel kinnastel, mille kudusin Rahvusarhiivile. 

Kui pärast kinnaste valmimist kavandi Annile andsin, leidis ta sellelt kohe mitu läbipääsuteed. Kahjuks päriselus on raske ette näha, milline tee viib tupikusse ning kust paistab valgus. Niisamuti ei ole meie elu ja tegemised alati nii must-valged...

Kindad kudusin Rahvusarhiivilt saadud kavandi järgi. See labürint on tuletis nende uue peahoone Noora fassaadikanga mustrist. 

Huvitav, kas arhiiviriiulid ja koridorid on niisama seikluslikud?

Otsisin välja oma lapsepõlve-aegse fotoalbumi.

Nende käpikute kudumine võttis aega pea samapalju kui lihtsamate kirjatud sõrmikute kudumine. Sest iga rida oli isemoodi. Iga silmus eriline. Seega mustriosas tuli iga liigutust kavandilt järgi vaadata. 

Lõng muidugi kohalik lambavillane.

Vardad nr 1,5.

Silmuseid randmes 76, hiljem 90. 

Palju õnne, Rahvusarhiiv!