2. august 2021

Peipsi ääres.


Pärast seda, kui me olime Narvas ja Kuremäel käinud, suundusime Peipsi järve äärde. Sõitsime Venemaa poolsemast otsast, Vasknarvast, läbi Remniku (käisin seal lapsena kahel suvel pioneerilaagris) ja Kauksi muudkui allapoole Varnjani välja. 

Ööbimispaik oli meil Nina külas - see jääb Kolkja ja Kallaste vahele, kohe Peipsi järve äärde. Ninas on vaikne ja mõnus, paljud avastamist väärivad kohad jäävad kuni 10-minutilise autosõidu kaugusele. Kaugele ei jää ka head söögikohad, nt Kivi kõrts Alatskivil. Ninas saab küll Peipsi järves ujuda, aga kive on järve põhjas üsna palju. Kui tahta imelist liivaranda (riietuskabiinide ja kohvikuga), siis tasub ujumiseks (ja võib-olla ka ööbimiseks) valida Kallaste. Samas ei ole Kallaste linnana muidugi nii vaikne ja rahulik...

Ega neid ööbimiskohti sealkandis väga palju polegi, nii et kui sõita suurema seltskonnaga, siis meelepärane koht tasub broneerida juba 1-2 kuud varem. Mina hakkasin ööbimist otsima umbes 1,5 kuud varem, kuid meie 5-pealisele seltskonnale leidus kindlatel kuupäevadel vabu kohti vaid üksikutes majutusasutustes (eeltingimus oli just järveäärne asukoht). 

Nojah, ega ma ole kindel, et järgmine kord järveäärse majutuse valiksin, sest nii palju sääski ja parme, kui meid seal kimbutas, ei ole me tänavu mitte kuskil kohanud (ja uskuge, me oleme sel suvel väga palju mööda Eestit ringi rännanud). 
Nina küla ja Peipsi järv.
Nina küla lähedale jääb uhke Alatskivi loss. 1885. aastal valminud loss on rajatud Suurbritannia kuninglikku residentsi – Šotimaal asuva Balmorali lossi eeskujul (allikas: www.alatskiviloss.ee). Muide, Balmorali loss on olnud kuningliku pere Šoti kodu alates sellest ajast, kui prints Albert ostis selle 1852. aastal kuninganna Victoriale. Muidugi on Alatskivi loss eelnimetatust väiksem :)

Loss on ilusti taastatud ning kogu taastamisprotsess fotodena salvestatud (jutud muidugi juures) ja lossis vaatamiseks välja pandud.

Suvel on Alatskivi loss iga päev avatud, perepilet maksab 14 € (kaks täiskasvanut ja kolm last).  

Lossis on ka restoran, kuid tänavu on see lahti vaid ürituste tarbeks. 

Alatskivi lossi sisevaade.
Veel midagi olulist.
Paljud toredad Peipsiäärsed kohad ei ole külastajatele avatud iga päev ega terve päev. Mitmed kohad avatakse vaid tellimise peale. Nii et kui teil on soov külastada mõnda kindlat kohta, siis soovitan soojalt juba enne reisi välja uurida, millal asutus on avatud ja vajadusel broneerida külastus/teejoomine/giid (nt Kolkja vanausuliste muuseum, Varnja Elava Ajaloo Muuseum, Samovarimaja, Peipsimaa Külastuskeskus).

Üldjuhul on juunis-juulis sinna kanti mõistlik minna kolmapäevast pühapäevani (st vältige esmaspäeva ja teisipäeva). Samovarimaja aga on üldse avatud vaid reedest pühapäevani. Tundub, et augustis on aktiivsem turismiperiood ning sel ajal on mõned kohad isegi terve nädal avatud. Samas on augustis külastajaid rohkem, nii et igale poole ei pruugi jälle ligi saada. Igal juhul - tehke eeltööd ja kui olete kuskile bronninud näiteks teejoomise, siis igaks juhuks helistage eelmisel päeval või sama päeva hommikul üle (olen kuulnud, et on jäädud kogemata kinnise ukse taha).


Meil juhtus nii, et kolmapäev oli meie viimane Peipsiäärne päev. Meil oli suur soov juua samovariteed ja tutvuda vanausuliste kommetega. Kahjuks kohast, kuhu olime plaaninud minna,  eelnevate päevade jooksul telefoni vastu ei võetudki ja nii jäigi seal aeg broneerimata. Kohapeal oli neil vist liialt palju tegemist, sest keegi meist välja ei teinud. Nii et lõpuks sõitsime pisut üles Kasepää poole, kus Tiheda külas asub Peipsimaa Muuseum (sinna broneerisime ka teejoomise).
Peipsimaa Muusem asub endises Tiheda koolimajas. Praegusel kujul avati see alles 2019. aasta juunis. Muuseumis saab tutvuda vanausuliste eluolu, kiriku- ja köögikultuuriga ning ikoonimaaliga (sh siitsamast külast pärit maailmakuulsa ikoonimaalija Pimen Sofronovi teekonnaga). Muuseumisse koguti eksponaate ümbruskonnast. Enamik samovare on pärit Veronika Kookmaa kogust (natuke kahju oli, et samovaride kohta oli muuseumis vähe infot - nii oleks tahtnud teada, kust üks või teine ese on pärit ning kui vana see on).

Meie Ivan Tšai (ehk põdrakanepitee) teejoomistseremoonia toimus õues, muuseumi ees. Selles pole midagi imelikku, sest vanausulisedki jõid oma teed nii toas kui ka õues, kasvõi sibulavagude kõrval. 

Nagu ülemiselt pildilt näha, olid laual nii barankad ja präänikud kui ka kaht sorti kohapeal valminud keedusuhkrut. Teejoomise kõrvale tutvustati vanausuliste teerituaale – näiteks seda, kuidas alustassi käes hoida, keedusuhkrut kasutada ning alustassilt häälekalt teed juua. Samuti anti juhiseid põdrakanepi korjamise ja kuivatamise osas.

Teetseremoonia eest tuleb tasuda 5 eurot inimese kohta. Sellele lisandub muuseumipilet (loodetavasti tahate ikka muuseumisse ka minna), mis näiteks perele oli vaid 9 eurot. 

Meile igal juhul tee maitses ja nii ostsime kohapealsest poest muuhulgas kaasa kaht erinevat Ivan Chaid (üks neist fermenteeritud põdrakanepi tee ja teine mitte). Tegelikult kasvab meil ümbruskonnas ka päris palju põdrakanepit, nii et peaks üks suvi korje ette võtma...

Muide, Eestis elab praegu umbes 15 000 vanausulist. Samas 1920.-1930. aastatel oli neid 10 000. 

Kuna tsaarivõim ei tunnistanud vanausuliste õigust oma kombeid järgida, kiusati neid Venemaal taga. Põgenevad vanausulised leidsid endale kodu muuhulgas Peipsi läänekaldal. Peamiselt tuldi Eestisse pakku 17.sajandil. Enamasti olid nad Valge mere äärsed pomoorid ja usutegelase Feodossi Vassiljevi (fedossejevlased) järgijad. 

Lugesin, et rangemates sektides pole meestel lubatud habet ajada, ei tohi juua kohvi ning suitsetamist peetakse patuks. Eriti ranged vanausulised ei jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrastega. Kel huvi võib lugeda lisa näiteks Sirbist või siit.
Siin on imekaunid tikitud padjakatted, seinavaip, laudlinad, heegeldatud katted, pitsid-satsid jne.  

Muidugi oli natuke kurb, et me ei saanud minna päris vanausuliste elamist-olemist vaatama, aga eks siis tuleb kunagi edaspidi tagasi tulla ning külastada mõnda ülalpoolnimetatud kohtadest. Näiteks tundub põnev Peipsimaa Külastuskeskuse siniliniku töötuba või sealne Sigurimuuseum. Mõlemast hüppasime tegelikult korraks ka läbi, aga korralik tutvumine (koos giidiga) oleks ikka mõistlikum valik :)
Siniliniku töötuba. Pakutrükk.

Poeg Kasepääl. Vaade Peipsi järvele.

Me käisime veel Kalevipoja muuseumis (see on lahti ka nädala alguses). Pilte ma seal ei teinud, aga külastada soovitan. Kusjuures minna võib nii lastega kui ilma ning kindlasti vaadake ära film (meile meeldis - sai hea ülevaate mahukast Kalevipoja teosest).  Head reisi!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

2 kommentaari:

  1. Mulle tohutult meeldivad Sinu postitused - kõik käsitöölised tegemised, pildid ja mõnusad reisijutud! Ootan juba järgmisi postitusi ja edu tegemistes!!! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on nii hea meel, et saan Sind oma postitustega rõõmustada. Suur aitäh, Pirje!

      Kustuta