11. september 2014

Madarajuured ja see, mis jäi tulemata.




Mäletate, ma kirjutasin suvel, et korjasin madarajuuri. Kaks korda korjasin – heinamaarjapäeval (see peaks muidu ju värvitaimede korjamiseks hea päev olema, kuid igatahes selle suve 2.juulil õitses madar juba täies ilus) ja juuli lõpus, siis kui enamus madaraõisi oli juba kustunud.



Mis neist õitest, kui korjama peab juuri? No tegelikult peaks madarajuuri korjama enne või pärast õitsemist. Kuulu järgi on just siis punane värv juurtes kõige intensiivsem.


No seekord läks siis nii...



Ma ei hakka pikalt kirjeldama seda, kuivõrd ebamugav on madarajuurte korjamine, puhastamine ja tükeldamine (võite seda lugeda ka näiteks Loodusvärvide blogist ). Aga kogu selle protsessi vältel mõtlesin ma, et vanasti oli see tegevus ju veelgi vaevalisem – tänapäeval saab juured voolikuvee survega puhtaks pesta ning juuri ei pea (1-2 cm pikkusteks juppideks) tükeldama kirvega, vaid seda saab mugavalt aiakääridega teha...

Kokku kogusin umbes 400 grammi juuri-varsi.


Pestud juured. Roostepunased.


Esimesena korjatud sodi panin ka esimesena patta... kuid kahjuks midagi head sellest välja ei tulnud. Punast värvi lõngale ei jäänud. Värvilahus oli küll tume, aga mis sellele värvi andis, seda oli raske aru saada. Võimalik, et vaid kali, mida tervelt 3 liitrit olin potti valanud...

Fotol kõige tagumine lõng:


Igal juhul järgmise portsu korral (juuli lõpus korjatud madaratega) vältisin vigu, mida esimesel korral olin teinud. Seekord:
a. kasutasin vaid vihmvett.
b. madarajuuri ei laskunud ma keema, vaid hoidsin veetemperatuuri alati umbes 90-kraadi ümber.

Aga kui kõike algusest peale kirjeldada, siis:
1. Lõnga tuleb „keeta” maarjajääs: madarapunase tarvis peab maarjasest tulnud lõng olema veidi kõvem (karmim) kui tavaliselt. Mina kasutasin vahekorda: 4 liitrit vett + 5 spl maarjajääd + 250 grammi lõnga (järgmine kord paneksin vist nõks rohkem maarjast). Vesi tuleb lasta keema ja alles siis lisada maarjajää. Kui viimane on ilusasti lahustunud, siis lisada lõng ja kuumutada umbes tund aega.
2. Lõnga kolletamine: maarjase lõnga värvisin kollaseks putkeõitega (korjasin neid kollaseid tilliõitega sarnaseid pea-aegu inimesekõrguseid punte, mis raudtee ääres kasvavad – palun mitte karuputke korjata!!). Kasutasin vahekorda: 3 liitrit vett + 5 liitrit putkeõisi. 10 minutist keetmisest piisas, et saada ilus kollane lahus. Lisasin 150 grammi lõnga ning kuumutasin umbes 20 minutit. Tuli ilus, värske kollane lõng.
3. Madaralahus: 3 liitrit vett + 200 grammi madarajuuri ja -varsi. Kuumutasin 10 minutit.
4. Lõnga värvimine: Lisasin madaralahusesse 50 grammi kolletatud lõnga ning kuumutasin 30 minutit. Kuna olin oma eelmisest katsetusest üsna pettunud, siis ei hakanud ma nägema vaeva madarajuurte potist väljasõelumisega, vaid jätsin need lahusesse. See lõng värvus roostepunaseks (ja mõned kohad kohe eriti punaseks – eks need, mis madarajuurtega otseselt kokku puutusid).
Lisasin samasse lahusesse veel ühe 50-grammise vihi kollast lõnga. Kuumutasin 40 minutit. Ka see värvus (veidi lahjemaks) punakaks.

Siin fotol panin madaraga värvitud lõngad naistepuna-punase lõnga kõrvale, et näha seda päris suurt toonierinevust.


Nagu näha, siis ilusat seelikupunast ma madarast siiski ei saanud. Ei tea, kas mõjutas valel ajal korjatud madar, õige taari puudumine, vähene kogus maradajuuri vms... Mõtlen veel, kas tahan seda kõike ka järgmine aasta korrata...

Lisainfot madaraga värvimisest leiad ka: Lambawärk.ee.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar