Punane mohäärsviiter.

Seda kampsunit alustasin oma Barcelona reisil - see oli juba 2017. aasta sügisel. Tegelikult valmis see üsna kiiresti, sest juba lennureiside ajal kudusin suurema osa kehaosast - lihtne parempidine kude ei võta ju palju aega. Pärast reisi jäi kampsun küll paariks kuuks seisma, kuid kevadeks lisandusid varrukad ja kehaosa puuduv (ülemine) osa. 

Idee ise sai aga alguse just nendest otsast laienevatest kellukesevarrukatest. Mul on selliste varrukatega üks suvekleit ja üks kodune tuunika. Mõlemad sellised armsakesed, aga viimase, selle tuunika varrukad lõikasin pärast esimest päeva kohe lühemaks ja nüüd on need kolmveerandvarrukatega:). Nimelt kippusid laiad lohisevad varrukaotsad pahandust tegema - tõmbasid laualt asju maha, kippusid kausist salatit näppima, jäid käepidemete taha kinni... No ei olnud kodurõivale praktilised. Seevastu valge suvekleidiga oli tore ringi heljuda, varrukad lehvimas. 

Mõtlesin katsetada, kuidas laiad varrukaotsad toimivad õhkõrna mohäärlõngast kootud kampsuni puhul. Mul oli kodus olemas paras ports erkpunast siidi ja mohäärisegu lõnga, millele võtsin kõrvale jooksma sama tooni peen-poolvillast lõnga. Kampsun pidi ju saama selline, millega saaks käia kasvõi teatris või kontserdil. 

Kuigi vardad ei olnud nüüd hiidjämedad (kõigest nr 4,5), paistab kampsun läbi. No praegu on see muidugi väga moes, aga mul on igaks juhuks olemas ka üks särgike, mis sinna alla hästi sobib.

Lõng: Kid Silk, Austermann (25g/225m; 75% mohääri, 25% siidi), mida kulus 3 tokki.

Poolvillase imepeenikese lõnga ostsin kunagi kohalikust poest ja see oli poolilõng, kus sünteetika oli pooleks villaga. Seda kulus umbes 25 grammi.

Kampsun kaalub kokku vaid 106 grammi.

Kampsun ise on kootud ringselt alt üles; lõikelt täiesti sirge, st puuduvad küljekahandused. Varrukad kudusin kehaosale kohe otsa, aga pitsilised-lainelised varrukaotsad on kootud teistpidi (st alustatud varrukasuust) ja hiljem varrukatele otsa õmmeldud. Nii sain varrukaotstele ilusa sakilise ääre, just sellise nagu Haapsalu salli äärepitsil. 

Pisut klaashelmepulkasid dekolteesse, et ikka pidulikum oleks :)

Need pildid tegime kuu aega tagasi Londonis, meie ööbimiskoha vahetus läheduses. Meie kolme magamistoaga korter asus mõnekümne meetri kaugusel Harrods´i kaubamajast  ja selle sissepääs oligi täpselt nagu mõnest Inglise filmist (vt üleval esimest fotot). Hoolimata sellest oli meie tänaval (Basil st) üsna vaikne, nii et hommikul sain rahulikult poosetada. Ja kui palju oli juba amplites-peenardel lilli, mõnus!!

Alumisel fotol on väike põiktänav, mis jäi meie kortermaja taha. Tegelikult ju täitsa mõttetu pilt, aga mulle nii meeldis see punane telliskivisein ja kollased püramiidid maas... Hommikuti oli seal alati kõik nii puhas...

Teate, märtsis sai 8 aastat hetkest, kui ma hakkasin blogi pidama (esilagu foorumis isetegija.ee). Siin on mu 1. postitus. Mul endal on küll tunne nagu ma oleksin terve igaviku, no vähemalt 20 aastat, blogi kirjutanud. 

Blogipidamine on mind täitsa halliks ajanud :) :) 

Lõpetuseks veel paar pilti hallist Londonist.

Kuskil Thames´i jõe ääres, mitte kaugel vaaterattast London Eye.

Vaade Thames´i jõe London Bridge sillalt. Paremal all on näha tükike Tower´st (loss koos kindlusega).

Talvel tikitud pihlakad.

Kliendi tumesinine kudum vajas tikandit. Pihlakad olid tema soov. Mõned suvelõpu lilled oleksid võinud ju ka olla... Aga viimased jäid siiski ära, sest selgus, et kudum oli (vist) topeltkoes ja sellest oli väga raske nõela viltuselt läbi lükata. Nõel ei kuulanud sõna ja tahtis vaid otse alla lükkamist. Nii aga on lilli, kus toonid hajuksid üksteise peale, keeruline tikkida. 

Lahenduseks olid värvilised mammud ja üsna kirjud lehed. Pikale põlvini kardiganile mahtus neid ikka päris mitu kobarat :)

Pihlakamarjade värviskaala ulatub pastelsest roosast tumepunaseni, sekka mitu erinevat oranži. Ka lehtedele jagus lisaks rohelistele toonidele punast ja roostepruuni. 

Mammud on kergelt mahulised - nad on kõik kahekordse tikandiga: esimene kiht ühtepidi, teine kiht esimesega risti (ja ristipidi rootsuga).

Ka turjale tikkus üks pisike pihlakakobar.

Mulle meeldib tikkida just nii, et hõlmad on erinevad - loodus on ju ka kordumatu.

Need pildid tegin 12. veebruaril oma aias - no küll oli palju lund. Tänaseks on enamus lumest sulanud, jäänud on vaid mõned üksikud hallikad hunnikud.

Lõpetuseks üks sügisene pihlakaoks.

Kena kevadet!

Pea-aegu must.

Olen siin vist korduvalt maininud, et must ei ole minu värv - ma ei tunne ennast musta rõiva sees mugavalt. Aga eelmise aasta lõpus oli mul miskipärast tunne, et pean endale kuduma just musta kampsuni. Lõige oli juba silme ees olemas - tahtsin avarat, hästilangevat ja kerget kimono-lõikelist sviitrit. Jäi vaid hankida õige lõng. Ja kui ma nägin müügil Langi siidi- ja villasegu lõnga, mis ei olegi päris must, vaid halli- ja mustakirju sisu ümbritseb õrn must uduloor, siis tundsin, et see on täpselt see....

Lang Angelina (60% siidi, 40% villa; 50g/150m) on ühtaegu tugev (sikutades ei lähe katki) kui ka pehme ja kerge, õrn ja samas robustne. Lõnga ümbritsev kerge udune loor erineb oluliselt mohäärlõnga pikast karvast, sest see ei pudene. Samas muudab uduloor koepinna põnevamaks ja ühtlasemaks ning lubab kududa veidi jämedamate varrastega. Lõnga oli tõeliselt mugav kududa – vardaots ei lähe lõngakiudude vahele ja silmused jooksevad vardal mõnusalt edasi.

Minu L-suuruses avarale kampsunile kulus 6 tokki lõnga. Kasutasin vardaid nr 4,5. 

Tegin mõned proovitööd ja nägin, et koepind jääb üsna säbruline, mistõttu ei ole mõtet kasutada keerulisi mustreid. Parem-ja pahempidiste silmustega koekirjad kaoksid aga hoopiski lõnga sisse ära. Nii kudusin oma sviitri peamiselt parempidise koepinnaga, ainult rinnaesisele ja varrukaotstele lisasin lihtsa pitsikirja.

Sviiter on kootud alt üles. Kaeluse ja varrukaotsad lõpetasin lihtsa mahakudumisega - ei olnud vaja soonikut ega ripskude, sest serv hoiab ilma nendetagi väga hästi. 

Sviitri pikad õlajooned ulatuvad pea-aegu küünarnukkideni. Varrukad kudusin kohe otsa.

Valminud kudum langeb hästi, see on kerge, õhuke ja väga pehme - tundub nagu oleks tegu flanellist esemega. Selle sviitri võin panna julgesti ka palja ihu peale. 

Arvestama peab, et kudum venib esimese pesuga – minu sviiter venis pikkusesse juurde u 8 cm. Kudumi viimistlemisega tabas mind ka väike ehmatus – märg sviiter haises hirmsasti. Õnneks kadus hais kudumi kuivades täielikult.

Mulle tundub, et see lõng sobib eelkõige lihtsalõikeliste esemete kudumiseks – sirge lõikega (pikk) kardigan, avar sviiter, robustne (üleni parempidises koes) lodumüts ning õrn õhuke beebikampsun on need esemed, mida võiks Lang Angelinast kududa. Usun, et sellest lõngast tuleks ka mõnus kerge pleed või pontšo. 

Ise hoian end tagasi, et teha sarnane sviiter mõnest Angelina heledamast lõngast, nt toon 74 tundub imeline...

Pildid tegime paar nädalat tagasi Londonis, loodusmuuseumi ees. Käisime seal vaatamas 2018.aasta maailma parimaid loodusfotosid. Fotonäitusel ei tohtinud pildistada, küll aga võis pilte teha mujal loodusmuuseumis (soovitan külastada - seda enam, et muuseumi püsinäituseid saab näha tasuta, ainult erinäitused on piletiga). 

Õhtune Londoni Loodusmuuseumi (inglise keeles Natural History Museum) sein. Fassaadikivide erinevad värvid tulevad nüüd hästi välja.

Paks sall jämedast lõngast.

Reisiga läks kõik plaanipäraselt. Sain kududa ja heegeldada just nii, nagu olin plaaninud, aga kõndida, metrooga sõita ja huvitavaid kohti külastada jõudsin muidugi veelgi rohkem :) 

Täna näitan aga salli ja mütsi, mille kudusin juba enam kui aasta eest. Jäme meriinolõng oli jäänud üle Roberta Einerile kootud kampsunist (vt siit). Et lõnga oli päris mitu tokki ja tokid olid üsna suured, siis mingil hetkel hakkasid need mulle liiga sageli ette jääma. Otsustasin neist siis kududa triibulise ripskoes salli - nii suure kui vähegi võimalik. 

Kuna lõngaotsi tekkis palju, aga neid peita oleks olnud väga tülikas (ja küllap ka ebaefektiivne), siis jätsin just meelega pikemad lõngaotsad, mis siis sõlmisin väikesteks vallatuteks lipsudeks. 



Ühtlasi saan ehk ka kogemuse, kui hästi see ühekordne lõng ikkagi vastu peab. Kunagi kudusin sellest paar mütsi (vt näiteks siia) ning need on küll enam-vähem ok seisukorras. No veidike topiliseks on läinud. 

Salli kandes sain kohe teada, et mu fuksiaroosale mantlile jätab see ikka päris palju karva :(. 

Aga muidu on ju äge - pea-aegu pleedimõõtu sall, pehme ja soe pealekauba :) Arvatavati sobib hästi ka suveõhtul õlgade katmiseks...

Seekordsed sallikandmise fotod tegi mu noorim poeg Ats.

Spetsiaalselt selle salli kandmiseks soetasin endale luust nõela. Algselt juuksenõelaks vormitud kaunitar sobib oma suuruse poolest sallile paremini kui klassikaline sallinõel. Pildistamise ajaks unustasin nõela küll autosse, aga siin on sellest eraldi pilt. 

Nõel on pärit Hiiumaalt, vaata facebook´ist Galder.

Lõng: Wool and the Gang, Crazy Sexy Wool (100% Peruu vill; 80 m/200 g). Minul kulus 840 grammi lõnga, millest sain salli suurusega 44 x 140 cm.

Vardad olid numbriga 10 mm (soovituslik vardasuurus sellel lõngal on 10-25 mm). 

Poolikud.

Kui teie seda postitust loete, olen ma loodetavasti hoopis väikesel reisil. Aga mul tuli tahtmine kirja panna need toredad poolikud, mis mul kaasas on ja mis koju maha jäid.

Kõige kergem (pagasi kaalu mõttes) on reisile muidugi üks pitssall kaasa võtta. Lisaks on hea, et seda ei pea jooksvalt selga proovima. Sall on algusjärgus - kootud on vaid paarkümmend rida. Muster ei ole väga keeruline, aga seekord lähenen sellele päris peenikeste varrastega (nr 2,5) ning koon üsna tugevalt, nii et tuleb tiheda koega Haapsalu pits. Nuppe on ka :) 

Loodetavasti saan salli lennukis kududa...

Teine kaasavõetav töö on kleidi heegeldamine. Varasemast on mul kogemus, et heegeldada saab igal pool ja kasvõi mõni minut. Ei pea rida lõpuni tegema (nagu kudumisel tihti tahaks), hargnemist ei ole karta, silmad maha ei jookse - mugav tegemine järjekorras passimise ajal, rongis või kohvikus. Ainult heegelnõelal peab silma peal hoidma...

Lõng on puuvilla ja viskoosi segu, mis on üllatavalt mõnus just heegeldamiseks. 

Õige värv on ikka hulga ergem ja rohekam kui pilt näitab.

Kolmas töö reisib minuga kaasa vaid osa ajast. Nimelt sõidame esialgu autoga Riiga ja alles sealt istume lennukile. Mõtlesin, et koon autos oma pluusi edasi. Esialgu oli mul plaan see kleidi asemel lennule kaasa võtta, aga pluus arenes kodus ülearu kiiresti. Lisaks võtab ta palju ruumi ja pagasikaalu. Aga autos on sellega mugav, sest vardad on ikkagi jämedamad kui pitssalli puhul...

Lõng on puuvilla ja villa segu. Värvide vahetus oli muffini-pütile sisse "programmeeritud". Lõpp läheb päris kollaseks... Ma ei ole veel otsustanud, kui pikakas see pluus kasvab. Vaatan jooksvalt. 

Koju jäid ootama Muhu sukad. Kududa on jäänud veel ühe suka oranž mustriblokk (seal 33 on silmust vardal) ning siis hakkab valge osa (või helehall?). Muidugi tuleb mõlemale sukale enne kanda teha kitsas must borde. 

Tegelikult on oranž osa ka teisel sukal juba edenenud, sest jõudsin seda Eesti pidupäeval edasi kududa.

Minu pitskleit ootab tikandit. Tumesinine pitskleit on ammu valmis kootud, aga ülemisse ossa kavandasin lõnga ja helmestega tikandi. Tasapisi olen seda ka tegema hakanud - ei ole midagi keerulist. 

Kleit on siidi ja alpakasegu lõngast, mida kulus pea 200 grammi. Päris maani see kleit ei ole.

Kampsun angooralõngadest. 5 erinevat värvi. Päris suur, karvane, pehme ja pikk kampsun. Katsetasin erinevaid mustreid. Lisaks palju ripsi.

Ongi pea-aegu valmis.

Lõpetuseks näitan torti, mille mu 16-aastane poeg meile Eesti Iseseisvuspäevaks valmistas. See on tehtud rukkileiva, kodujuustu ja vaarikatega. Väga omapärane ja maitseküllane tort. Retsepti autor on Kaare Sova ja selle leiab Nami-Namist.