Värvikas Barcelona.

Käisime perega Barcelonas. Viiekesi. Kõige suurem poeg jäi koju kassi ja koera hoidma. 

Kui lennupiletid ostsime ja korteri broneerisime, siis ei andnud Kataloonia iseseisvumise rahutused veel märkugi. Aga nüüd tundus asi ikka päris hull. Reisile eelnevatel nädalatel lugesime-vaatasime iga päev ärevalt uudiseid ning kaalusime, kas reis jätta ära või mitte. Lõpuks sai otsustatud, et ikka sõidame. Lapsed tahtsid ka nii väga minna. Nii väga, et Ann jäi enne reisi haigeks. Oli see nüüd reisipalavik või mõni viirus, aga päev enne lendu oli tal palavik üle 39. Lendu kartis ta nii hirmsasti, et Tallinn-Stockholm möödusid pisaratega - no see väike lennuk ikka loksutas ja raputas ka tugevalt (minul lõhkes nende (vaba)langemiste ja rõhuvahetuste tõttu silma all koguni veresoon ning tekkis tume sinikas). Seevastu Stockholm-Barcelona lend oli ilus nagu unenägu - valgete seebivahupilvede kohal ja sinise taeva all sõitmine oli ka lapsele puhas nauding. 

Mina muidugi kudusin lennukis. Olin oma asjad organiseerinud nii, et lennukisse võtsin kaasa ühe mohäärsviitri, mille tarbeks soetasin endale bambusringvardad (nr 4,5). Need vardad piiripunktides vähimatki huvi ei äratanud. Kohapeal (õhtul korteris, kohvikus, rannas ja metroos) kudusin sokke. Sokivardad (nr 2 metallikad) jätsin äraantavasse pagasisse, aga muuseumide turvaväravates neist välja ei tehtud.

 

Korter oli meil ühe suurima tänava, Passeig De Gracia ääres (Bcn Paseo De Gracia Rocamora Apartment, booking.com). Asukoht oli iseenesest väga hea - metroojaam oli kohe maja ees ning mitmed vaatamisväärsused vaid jalutuskäigu kaugusel. Tihe liiklus häiris vaid siis, kui rõduukse lahti tegime. Samas oli puhkepäeva hommikul hea rõdul kududa ja kohvi juua, sest sinna paistis päike ja tänaval sagimist oli märgatavamalt vähem. 

Korteri all oli Lacoste pood ning kohe kõrval Max Mara ja teisel pool vinge kohvikapslite esinduspood. Üle tänava olid Chanel ja Gucci. Ega me neist üheski käinud (va kohvipood), aga olin nii mõneski suurlinnas mõelnud, et milline on elu nende ägedate poodide-restoranide kohal... Et millised on korterid ja kuidas need inimesed elavad...  Aga näed - need on hoopis apartmendid :) Arvan, et meie majas olidki peamiselt rendikorterid ja ärid.

Gucci vaateaken.

Ajakirjanikud olid kogu aeg uudiste valves.

Kuigi seal oli iga päev üle 20 kraadi sooja, on ikkagi sügis ning päike käib madalalt. See tähendab, et kitsastel (ja kõrgete majadega) tänavatel on päikest vähe, tänavad tunduvad süngelt pruunid ja värvid ei paistagi kohe silma. Meie otsisime sageli soojemat tänavapoolt ja istumiskohta.



Aga tegelikult on Barcelona värvikas ja seda mitmes mõttes. 

No võtame näiteks turu. Millised ägedad värsked smuutid, vorstid ja piprad!! Lisaks veel topsides pakutavad värsked puuviljakuubikud (sisaldasid melonit, maasikat, kookospähklit, ananassi, mangot jne), mida ma jään nii väga igatsema. Ja üliarmas kommimüüja, kes meil kõigil kohapeal suu pähklikomme täis toppis ning mind tabas selline hellushoog, et ma teda kallistasin (kommi muidugi ostime ka, isegi kaks korda).

Ja siis muidugi Gaudi - omapärase stiiliga katalaani arhitekt, kelle loodud üsna sürrealistlikud hooned Barcelonat ilmestavad. Muide, inspiratsiooni sai ta loodusest, nt meekärjest, lavendiõite kobarast, linnu selgroost jne. Nüüd saadakse aga inspiratsiooni tema töödest - paljud linna tänavakivid on just Gaudi loomingust oma vormi leidnud. 

Meie ööbimiskoha lähedal (u 5 minutit jalutada) oli koguni kaks Gaudi maja - Casa Batlló ja Casa Milà (La Pedrera). Viimases käisime ka sees. Külastada saab kaht korrust ja katust. Sattusime sinna õhtusel ajal, just päikeseloojanguks. Siin järjekorda ei olnud, aga üldiselt tasub igale poole piletid veebilehe kaudu (kasvõi üks päev varem) ette osta. Nii ei pea kohapeal pikalt ootama.

La Pedrera. Katusel. Need toredad figuurid on korstnad, suuremad on sissepääsud.

Katusel. Sissepääs ja korsten.

Pööningukorrusel, kus vanasti kuivatati pesu, on nüüd näitusesaal. Gaudi tööde maketid, ajalugu, inspiratsiooniallikad jne. Ka pööning ise on omaette vaatamisväärsus.

Elukorrusel saab näha, kuidas elas ühe Barcelona ärimehe (majaomaniku) perekond sadakond aastat tagasi. See on majapidamisruum. 

Majas on kaks sisehoovi. Välisvaade on isegi üsna tagasihoidlik :)

Nii. Leivad said mul nüüd ahjus valmis, nii et lähen toimetan veidi... Paari päeva jooksul üritan edasi kirjutada. 

Mantel Iris Janvieri Moemajale.

Juba juulis võttis minuga ühendust noor disainer Tauri Västrik ja pakkus võimalust kududa üks pikk kampsun-mantel Iris Janvier Moemaja sügistalvise kollektsiooni tarvis. Kudum pidi tulema intarsia tehnikas ning väljapoole pidi jääma hoopis pahempidine kude. Seega tuli mul natuke katsetada ja leida ideaalseim viis, et värviline muster oleks pahempidise koena korrektne nii seest kui ka pealtpoolt. Lisaks oli põnev see, et kampsuni "muster" on vaid seljal, seevastu hõlmad ja varrukad on üleni mustad. 

Disain: Iris Janvier Moemaja, Tauri Västrik

Vardaklõbin minult :)

Pildid abikaasalt :)

Piltidel ikka mina :)

Tallinn Fashion Week´i fotosid saad vaadata siit.

Soojad riided nukule.

Vestist jäi järgi pea-aegu terve tokk lõnga. Nuputasin, et mida sellega peale hakata. Tekkis vastupandamatu soov kududa veel midagi - mõtlesin randmesoojendajate peale, aga eks neid mul on ka juba omajagu. Siis ühel järjekodsel hommikul astusin tütre tuppa ning seal tervitas mind alasti beebinukk. Nii kurb ja külmetav (no külm hakkas muidugi minul) - täitsa hale ju... Otsisin nukukesele mingi õhukese pesu selga ja hakkasin talle traksidega karupükse kuduma. 

Täitsa stiilsed ju said :) 

No ja tütrele tuli neid pükse vaadates kohe meelde, et ma olen aastate eest just sobiva kampsikugi kudunud. Nüüd oleks vaja veel sokke (müts on kuskil olemas), arvas Ann. 

Kampsun on tehtud vähemalt kolme erineva lõnga jääkidest. Kudusin seda ripskoes küljelt küljele, ühes tükis. Pärast nõelusin küljed kokku ja heegeldasin kaeluse üle.

Külgedele jätsin lõhikud, siis ei jää istuval nukul kampsun liialt kohmakas või puusadest pingul.

Püksid ise on lihtsad, üleni pahempidises koes, vaid külgedele said peenikesed palmikuread. Kudusin neid samal põhimõttel nagu kunagi tütre talvepükse, st taha pepule tegin paar lühendatud rida ning ette mõned kahandused. Vöökohale kudusin augurea, et sealt pael läbi panna - mingit funktsiooni sellel pole, pigem lihtsalt iluasi.

Traksid on aga hoopis heegeldatud. Ja nööbid käivad lahti - see oli asi, mille üle tütar eriti rõõmustas ning imestas, et kuidas ma niimoodi teha oskan :)

Lõng: Rowan Hemp Tweed (75% villa, 25% kanepit; 50g/95m), mida kulus vähem kui 1 tokk. 

Vardad nr 3,5.

Ebasümmeetriline vest. Palmikud ja mõnus tviidlõng.

See vest sündis koostöös ajakirjaga "Käsitöö" ja Rowan´i lõngade maaletoojaga. 

Ebasümmeetrias on oma võlu ja lust ning sellise vesti või kampsuni loomine oli mu ammune soov. Rowani põnev kanepisegune tviidlõng, millel imeline sinakasroheline värv, sütitas mind keset suve end käsile võtma ning nii sündis üks elegantne naiselik vest. 

Võin kinnitada, et nende rohkete palmikute, tilkade, suurte nuppude ja erinevate koepindade vahel orienteerudes ei tohiks ka kudujal igav hakata. Seda enam, et erinev on isegi vesti selg ja esipool.

Kanepisisaldusega lõnga ei olnud ma varem kasutanud, kuid mulle väga meeldis seda kududa. Lõng ei veni ja püsib väga hästi käes. Lõng ei ole karvane, pigem tugev ja vastupidav (loodetavasti see tagab, et kudum ei lähe kiiresti topiliseks), samas tundub nahale mõnus ja sile. Kudum langeb väga hästi - selles osas sarnaneb bambus- või siidisegu lõngadega. Kudumi pind jääb ühtlane (nii palmikud kui ka pits on ilusti näha), kuid peab arvestama, et tulemus ei saa olla kohev, lehviv ega õhuline. 

Lõnga veidi robustne tviidine olemine mõjub naturaalselt, soliidselt ja ajatult. Arvan, et sellest lõngast saaks stiilse kampsuni ka lasteaialapsele...

Lõng: Rowan Hemp Tweed (75% villa, 25% kanepit; 50g/95m), mida kulus 7 tokki. 

Vardad nr 4 ja (soonikutes) 3,5.

Kudumisjuhend on avaldatud ajakirja "Käsitöö" värskes sügisnumbris.

Minimalistik must.

Värv on armastus on elu. Mulle meeldib värvide mäng. Must ei ole üldse minu värv. Pruun on minu must. Jah, need on minu seisukohad (ikka veel). Aga sellest kõigest hoolimata kudusin ma endale musta kardigani. Miks siis nii?

Juba paar aastat tagasi selgus, et ma ei saa ilma mustata ikkagi hakkama. Mu garderoobis on kleite, seelikuid ja pükse, mille kõrvale sobib just ja ainult must (mõnel juhul võib-olla ka hall). Küllap saaksin neile klapitada mingeid teisi värve ka, aga must on ju kõige lollikindlam (laisa inimese) värv. Alati stiilne, eks :) Aga see on tõsi, sest muude värvidega kombineerides peab ikkagi natuke rohkem läbi mõtlema. Ja nii ma olingi mõnikord päris nõutu - just siis, kui kleidile oli hädasti vaja midagi kerget, kuid neutraalset (kiiresti) peale tõmmata.

Et minu niigi lahja jumega tunduvad kõik hallid riided täiesti näotud ja ma ise seal sees ilmetu, siis otsustasin kududa musta. Kusjuures, mul on kapis kaks (või isegi kolm) musta poest soetatud kardigani, aga need on sellised napid - lühikesed puusadeni viisakad taljes jakikesed. Ma tegelikult ei saagi aru, miks mul just selliseid on mitu, aga ühtegi pikemat ja avaramat polegi. Äkki pole neid pikemaid lihtsalt varem moes/poes olnud...

Niisiis tuli kududa hõlst, mida saaksin kanda nii suvel kui ka talvel. Kudum pidi tulema õhuke (nii saab seda kanda ka mantli all), pehme, langev ja avar, st kuskilt ei pitsita ega kisu. Ning veel üks ÜLIOLULINE aspekt - sellele pidid tulema taskud. Oo, seda viimast kaalusin ma tegelikult VÄGA pikalt. Kartsin, et õhukesel ja suuresilmuselisel kudumil jäävad taolised pealepandud taskud kuidagi sobimatud või venivad välja. Aga ei, mulle hullult meeldivad mu taskud - need on (minusuguse allergiku jaoks) ülipraktilised.

Ja teate, mis sellise kardigani puhul veel hea on? Selle saab üsna pisikeseks kokku voltida-pressida, nii et see suur hõlst mahub vabalt keskmise suurusega käekotti:) Ja sellest väntsutamisest hoolimata kudum ei kortsu.

Lõngad: Austermann, Kid Silk (75% mohääri, 25% siidi; 25g/225m), mida kulus ligi 6 tokki. Selle imepehme, siidise ja mitte eriti karvase mohäärlõnga kõrvale panin jooksma peenvillase lõnga (Haapsalu salli tüüpi lõng), mille nimetust ja jämedust ma kahjuks täpselt ei tea, kuna see oli suurel poolil. 

Kardigan kaalub kokku 155 grammi.

Vardad nr 6.

Kardigani kudusin ülevalt alla. Alustasin kaela taga olevast kaelusest ja kõik muu tuli siis järjest sinna otsa. Kui taskud välja arvata, siis õmbluseid ei olegi - varrukad on ka kohe külge kootud.

Hõbeniidiga tikkisin hiljem äärtesse mõned kaunistusread. Need on mitmes mõttes head - tugevdavad ääri, teevad muidu igava musta kudumi veidi erilisemaks ja lisavad raskust.

Olen selle hõlstiga juba paar suve ja sügist käinud ning talvelgi on see kasutust leidnud. Tundub praktiline ja parajalt soe. Sobib paljude riietega. Nüüd tundub, et võiks ka mõnda teist värvi proovida... 

Alt üles või ülevalt alla?

Mäletate seda raglaanlõikelist palmikutega kampsunit, mille aasta alguses õele kudusin? See oli kootud ülevalt alla. Nüüd kudusin samasuguse, aga alt üles. Muster on pea-aegu sama, vaid ette tegin ühe rea palmikuid rohkem. Aga muidu polegi vahet märgata või kuidas teile tundub? 

Peamine põhjus, miks ma tavaliselt alustan kudumist just ülevalt, on seotud lõngakogusega. Kui lõnga on piiratud hulk, siis saab teha just nii pika kudumi, kui varud lubavad. Ja kui lõnga kipub üle jääma, võib teha hoopis poolmantli või pikemad ärakeeratavad varrukaotsad. Mõne kampsuni puhul aga tuleb leppida just kolmveerand-pikkuses varrukatega. Ja mis eriti hea - kui kudum pärast viimistlust liiga palju pikkusesse venib, siis on seda väga lihtne lühemaks teha.

Teine põhjus on aga proovimise võimalus ja õige suuruse parem tabamine. Nimelt, kuigi ma teen alati uue lõnga puhul proovitöö, võib suure kudumi puhul proovitöö ja tegeliku töö silmuse suurus, kudumistihedus jms siiski erineda. Ülevalt alla kududes on raglaanlõike puhul õige suurus/laius kiiresti näha ning valearvestuse puhul tuleb lihtsalt veidike kas juurde kududa või vähemaks võtta, st veidi harutada. Kui ma aga koon alt üles ning siis pärast 20-30 cm avastan, et "küll on suur", tuleb kogu töö üles harutada... Sama on varruka pikkuse arvestusega - kui varrukas on kohe kudumi otsa kootud, on kohe näha, kui palju on vaja kududa.

Nii ongi kujunenud, et ma kipun uue lõnga või uue mudeli puhul kuduma pigem ülevalt alla. Kui aga silmuste arv, lõnga kogus ja kudumi suurus on täpselt ette teada ning tuttav ja läbiproovitud, meeldib mulle siiski kududa hoopis alt üles. Miks nii? 

1. Sest alt üles kududes jääb alla kohe ilus veniv äär. (Mäletate, õe kampsuni puhul ma kirjutasin, et rahuldava ääre saamiseks pidin kasutama nõelaga lõpetust. Teine võimalus oleks olnud soonik eraldi kududa ning see hiljem kudumile külge silmata, aga seegi on väga aeganõudev tegevus.) 

2. Alt üles kududes tuleb raglaani jaoks silmuseid kahandada ja kahandatud silmus on minu meelest ilusam ja tugevam. (Ülevalt alla kududes peab silmuseid juurde looma, mis tähendab kas õhksilmuste ridu või silmuste venitust vms ning see ei sobi alati igale lõngale või mustrile).

3. Ma olen vahest liiga kärsitu, et kudumi lõpp-etappi jätta selline igav teema nagu on pika laia sooniku kudumine. Nii hea on see kohe alguses ära teha ning siis kõige selle mõnusa ja huvitavaga jätkata - palmikud :).

Lõng on sama, mis õe kampsunil: Drops Nepal (65% villa, 35% alpakat; 50g/75m) ja seda kulus 20 tokki.

Vardad nr 6, soonikutes nr 5 ja 4,5.

See kampsun läks soojendama Kairi ema, kes peaks olema üsna minu mõõtu daam. Piltidel on kampsik veel minu seljas ja nii õnnestus sellesse emmata ka augustikuu viimaseid päikesekiiri. Mõnusat kandmist!