Roheline kampsun.

Roheline on mu garderoobis üsna harv külaline. Eriti mururoheline või samblaroheline. Arvan mäletavat, et enne ülikooli-aega ei tunnistanud ma rohelist värvi üldse rõivana. Ühe erandina - nimelt kudusin ma teismelisena endale ühe mururohelise kimonolõikelise lambavillase kampsuni (kuna villavahetuses ei saanud iga kord lõngavärve ise valida). See kampsun oli nö omaloominguline: rohelisele taustale paigutasin suvaliselt erineva suurusega kollaseid kolmnurkasid. Hoolimata efektsest tulemusest ja suurest tööst ei olnud ma kudumi üle kuigi uhke ja just tänu rohelisele värvile ei kippunud ma seda ka eriti kandma. Vähemalt esialgu. Aga lapsele oli täiskasvanute arvamus tohutult tähtis - kui selgus, et õpetajatele mu kampsun meeldis, siis julgesin sellega ka rohkem käia.

Ülikoolis sattusin ma ühte ühiselamutuppa neiu M-ga, kelle garderoobis oli päris mitu mururohelist eset. Kui koos "kaubanduskeskusesse" jope-jahile läksime, siis valis tema välja järjekordse MURUROHELISE. Ma ei saanud sellest valikust aru. Mulle tundus see nii jube ja võõras. Üritasin teda kaks päeva ümber veenda. Hiljem aga panin tähele, et neiu M-i rohekaspruunide silmade ja kahvatu jumega selline roheline isegi sobib. Veelgi hiljem hakkasin ka ise poes rohelist märkama. Ma ise valin küll heledamat, pastelsemat rohelist või hoopis mürkrohelist...

See kampsun on samuti villane. Kampsuni keskosa on ämma kootud. Ülejäänu tegin mina.

Tegelikult kudus ämm üle 25 aasta tagasi mu toona tudengist abikaasale ühe rohelise kampsuni. Palju see poisike selle kampsuniga vanasti käis, seda mina ei tea. Igal juhul mingi hetk sai kampsuni endale mu äi. Tema jaoks tuli seda veidike kohandada - ämm tegi kehaosa ja varrukad pikemaks (viimastele tuli mõned uued värvidki appi võtta).

Nüüd sain ma selle kampsuni endale. Mõtlesin, et teen sellest endale ühe korraliku sooja sviitri.

Enne, kui ma harutama hakkasin.

Harutasin alläärest u 20 cm ning kaeluse ja varrukad. Harutatud lõngad pesin puhtaks ja venitasin sirgeks. Järgnev on ilmselt piltidelt näha :)   

Eesmärgiks oli kõrge kaelus, ühevärvilised varrukad, väike särtsakas mustririba ning värvivalikust rohekashalli kaotamine.

Õues oli 16 kraadi külma.

Kolme sinisega sõrmikud.

Need on Märdi uued sõrmkindad. Ja ilma mingi mõõdutundeta (vaid ikka ennast kiites) võin öelda, et need tulid tõesti ilusad. On ilusamadki kui piltidelt näha :)

Kes blogi järjepidevalt on lugenud, need mäletavad, et mu poeg kaotas eelmise aasta lõpus oma sõrmikud ära. Muidugi oli tal nüüd kibekiiresti uusi vaja - poisil olid küll ühed labakindad, aga soojapoolsel talvel on mugavam kooli just sõrmikutega minna. 

Et kindad kiiresti valmiksid, tuli valida võimalikult lihtne muster - just nagu see lambasilmakiri. Ühed selle kirjaga labakindad olid mulle muis.ee kogust juba aastaid tagasi silma jäänud. Need, üle 100 aasta tagasi Kadrinast korjatud kindad (ERM A 293:20) erinesid paljudest teistest selle poolest, et nende kiri oli kootud kahe erineva sinise lõngaga (või sinise ja mustaga - muuseumi fotolt pole hästi aru saada). Lisaks on neil sooniku ja kirja vahel ilus kalaroo muster, mis on mulle alati meeldinud. Ja kõike eelnevat tasakaalustab lihtne valge soonik. Võrratult ilus disain! 

Mina kasutasin kolme erinevat sinist. Ja kuigi tavaliselt koon ma kindaid endavärvitud lõngast, siis seekord võtsin Aade värvilise üleminekulõnga (arusaadavalt sinistes toonides), kerisin vajalikud toonid kolme erinevasse kerasse ning ebavajalikud lõigud jätsin tulevikuplaane ootama. Nii sain ilusad erksad toonid, mis omavahel kindla peale sobivad. 

 

Muuhulgas olid need mu esimesed kindad, mis sisaldavad 100% kaasaegset villast lõnga. Ja ei saa mainimata jätta, et need on hulga pehmemad kui kõik varasemad kindad. Põhjus on ilmselt selles, et eelmised kindad olen kudunud vanadest ehedatest (nõukaaegsetest) lõngadest, mis on tunduvalt karedamad kui uuema aja (valdavalt Rootsist, Austraaliast ja Uus-Meremaalt saadud villast tehtud) "lambavillane". Minule see ehe karedus meeldib, aga poisil oli pehmete kinnaste üle muidugi eriti hea meel.

Silmuseid soonikus 78, hiljem 80.

Vardad nr 1,5.

Minult on uuritud, kuidas ma sellistel sõrmikutel saan sõrmedel mustri klappima. Ja kas peopesapoolne kiri jookseb ka mustrisse või mitte... Allolevalt fotolt (pöidlalt) on näha, millised täpiread ma tavaliselt näppude vahele teen. Nende täpikeste abil panengi käeselja ja peopesapoolse kirja omavahel klappima, just nii et ka peopesal kiri ilusti mustrisse jääks.

Nagu fotodelt näha, olid Märdi kindad valmis juba mitu nädalat tagasi, siis kui suur lumi oli veel maas.

Paksust lõngast müts. Täppide kudumine.

Ka Ann sai endale ühe eriti paksu, roosa ja sooja mütsi. 

Nagu pildilt näha, ei lubanud Ann ka sellele mütsile tutti panna. Nii sai sinna hoopis väike keerupaelast saba. 

Lõng: Wool and the Gang, Crazy Sexy Wool (100% Peruu vill; 80 m/200 g). Sellest lõngast kirjutasin hiljuti siin postituses.

Kasutasin vardaid nr 8 (soonikus) ja nr 10 (põhiosas). Silmuseid oli ringil kõigest 38. 

Lõnga kulus 121 grammi.

See erkroosa müts sobib hästi tema muhuroosade käpikutega.

Nii ere müts ei jää kindlasti tähelepanuta. Kui õues oli krõbe pakane, käis Ann selle mütsiga ka lasteaias ning nii mitmegi lapse silmad läksid selle peale särama. Aga Ann sai iga kord kurta, et tegelikult talle see müts niiväga ei meeldigi... Sest see on küll mugav ja vahest ta lausa unustab ära, et tal on müts peas, aga kuna ma tegin mütsile üsna aeglase kahanduse (sest peadligi ja munaja kahandusega müts jäi väga veider), siis on pealael veidi tühja ruumi ja see ongi see, mis Annile ei meeldi. Tema tahab mütsi tihedalt vastu pead tõmmata... 

Ehk kokkuvõtteks: kui keegi armastab kanda sellist mütsi, mis hoiab ümber pea, siis ei tasu siiski väga paksust lõngast kududa. Või siis tuleb kududa veelgi jämedamate varrastega: nii jääb kude pehmem (kuid kahjuks puhub siis ju tuul silmustest läbi).

Eelmisel aastal kirjutasin ühes postituses reljeefsete täppide kudumisest. Tookord olid teemaks varjuga või sabaga täpid. Täna proovin kirjeldada, kuidas kududa selliseid sabata täppe nagu on Anni mütsil. Tulemus on tõesti täiesti erinev. Proovige!

Nende reljeefsete täppide kudumine on väga lihtne: 

- Mustrireal (st täpireal) tuleb terve ring kududa vaid ühe lõngaga, st siin mütsil helerohelisega. Taustalõng (roosa) jääb seniks ootele. Silmused, kuhu on vaja täppi kududa, tuleb läbi kududa rohelise lõngaga PAREMPIDISE kudumisvõttega. Silmused, kuhu täppi ei tule, tõstetakse KUDUMATA paremale vardale. 

- Järgmisel ringil kootakse terve ring taustavärviga, st roosa lõngaga. Sealjuures tuleb eelmise rea rohelised silmused (st täpid) kududa PAHEMPIDISE kudumisvõttega ning roosad silmused parempidise kudumisvõttega. 

All on selgitav joonis (tühjad kastid tähistavad silmuseid, mis tuleb kudumata paremale vardale tõsta). Loodetavasti on arusaadav.

Kahel ülemisel real on sabaga täpid. Alumistel ridadel ilma sabata täpid. 

 

Säravalt mmmmust!

Vaata Elina Borni esinemist Eesti 2016.a muusikaauhindade jagamiselt.
Elina body disainis KV Couture.

Minu tikitud lillede ja väätidega :)

Palju õnne imelisele Elinale! 
Aitäh Kristinale ja Ethelile!

Crazy Sexy Wool!!

See on moelõng, mille märksõnadeks on kvaliteet, unikaalsus ja massist eristumine. Tõepoolest, see peruuvillast lõng on pehme, soe, naturaalne, kiirele inimesele sobivalt jäme (just niisugune, et mütsi või kaeluse saab valmis napilt tunniga) ja muidugi moekalt ägedate värvidega. Lõnga on väga mõnus kududa ja see sobib hästi ka algajatele kudujatele - kui juhtub, et müts kipub tulema kas liiga väike või suur, siis pole kahju seda harutada, sest uus versioon valmib ülikiirelt:) Lõngast vaimustunud fännid on moodustanud lausa kommuune (või gänge) ning disainivad sellest erinevaid esemeid (alates tekkidest lõpetades kampsunite ja kottidega). 

Sellest lõngast kootud esemed on üsna kallid. Näiteks kõige lihtsama mütsi hinnad algavad 55 eurost, kuid suurem osa on isegi 100 euro kandis. Ka lõng ise on kvaliteetlõngale kohaselt kallis: 100-grammine pallike maksab 11 eurot, 200-grammine aga 20 eurot. Vihjeks ütlen, et ühele kõige labasemale mütsile kulub seda paksu lõnga vähemalt 130 grammi... 

Valmistooteid, lõnga ja juhendeid saab osta UK lehelt WOOL AND THE GANG (kirjade järgi saadetakse kaupa üle Euroopa - tellimusele lisandub postikulu 10 eurot).

Mina sain selle lõnga Robertalt. Nimelt, talle kootud kampsunist jäi just seda jämedat lõnga järgi. Olen neist nüüd kudunud kaks mütsi - ühe endale, teise tütrele (viimast näitan mõne päeva pärast, siis kirjutan lõpuks ka täppidest). Paari-kolme mütsi jagu on vist veel lõnga jäänud...

Mulle lõng väga meeldib. Tundub, et vähemalt mütsiks sobib see ülihästi. Lisaks eespool mainitud headele omadustele, võin veel ütelda, et müts on tõesti mõnus ning ei aja otsaesist higistama ega kihelema. Samuti on hea see, et müts on piisavalt soe ka 15-kraadise külmaga hoolimata sellest, et voodrit ma sellele ei teinud.

Kasutasin vardaid nr 7 (soonikus) ja nr 10 (põhiosas), nii et müts jäi üsna tihe ning tuul ei puhu läbi. Nii on müts küll pisut jäik, aga sellest hoolimata mugav.

Lõnga kulus 135 grammi.

Lõng: Wool and the Gang, Crazy Sexy Wool (100% Peruu vill; 80 m/200 g). Soovituslik vardasuurus 10-25 mm. Heegeldamiseks sobib 8-12 mm nõel. 

Loe sellest lõngast ka siit.

Lilla ringsall on juba mitu aastat tagasi valminud. Sellest kirjutasin siin.

Lihtne viis igava kleidi tuunimiseks.

Mul on üks sügis-talvine kergelt ruuduline pihikseelik. Tavaline massikaup, kuid hästi lihtne ja mugav. Külgedel on sügavad sisseõmmeldud taskud ja need meeldivad mulle eriti. 

Tagumine pool.

Nagu näha, oli pihik ilma silmapaistvate kaunistusteta, mis üldiselt on ju tore, sest siis saab seda kanda erinevate aksessuaaridega. Samas mingi hetk tundus mulle, et kleit on ikkagi liiga igav - selline hall hiireke. Mõtlesin, et rõhutaks veidike neid ruute. 

Kasutasin eelpistet ning täitsin kogu pihiku suurte ruutudega. Et töö läheks kiiremini, siis ei hakanud ma ennast vaevama pistete täpse väljamõõtmisega - sellise töö puhul ei mängi pistepikkuste erinevus erilist rolli, sest see ei jää nagunii näha. Pigem jälgisin seda, et kleidi paremal poolel oleksid pisted pikemad kui allpool.

Tegelikkuses on see briljantroheline siiski veidi tumedam ja erksam. 

Siin on näha, mis eristab masstoodangut ja head rätsepatööd:
kanga triibud ei ole taljes kokku sobitatud! 

Pean endale lihtsa kitsa pruuni vöö hankima...

Hoiatan, et kuigi esialgu tundub töö lihtne ja kiire, siis tegelikult ei ole selline tuunimine päris ühe õhtu tegemine :). 

5 soovitust retuuside kudumiseks

Kudusin Annile külmaks talveks soojad retuusid ehk karupüksid. Iseenesest oli see üks järjekordne lihtne kudumine, aga kui võrdlesin neid varem poest soetatud retuusidega, siis sain aru, et pükstel ja pükstel on suur vahe. Ja see ei seisne vaid selles, et ühed on käsitsi kootud (kuhu on sisse pandud päevade jagu ema armastust ja kamalaga käe soojust) ning teised on masinaga kootud massikaup. Asi on veel selles, et head retuusid istuvad jalas hästi, ei vaju kummardamisel või kelgutamisel alla ning jätavad ka alaselja sooja. 

Siin ma retuuside kudumiseks täpset juhendit ei anna. Ka Anni retuusid kudusin ilma juhendita - võtsin ette hoopis sukapüksid ja vaatasin nende konstruktsiooni. Sain neid kaks korda ümber teha. Esimesel korral said püksid liiga lühikesed, teisel aga liiga kitsad. Mõlemal juhul oleksid nad küll kohe Annile jalga mahtunud, kuid see tulemus oleks olnud vaid üheks hooajaks. Lisaks veel teadmine, et karupüksid ei tohi olla väga jala ümber - veidi sooja õhuruumi peab jääma jala ümber. 

Kokkuvõte sellest, mida võiksid arvestada, kui aktiivsele lapsele retuuse kood:

1. Kasuta võimalikult naturaalset lõnga. Akrüüllõng ei sobi retuusidele. Samuti ei soovita ma kududa liiga karvasest lõngast, sest mida karvasem on lõng, seda kergemini haagib lumi end pükste külge. Hea on lambavillane lõng või jämedam sokilõng (kus vähemalt 70% villa).

2. Ükskõik, kas alustad retuuse ülevalt või alt, tee nii sääreotstesse kui ka üles võimalikult pikk soonik. Eriti hea, kui soonikud on mõlemale poole hiljem otsa kootud, sest siis saad neid vajadusel pikemaks kududa. Mina alustasin nende pükste kudumist alt, säärtest ning tegin alla topeltpikkusega sooniku, nii et hiljem saan sääri ka ärakeeratud osa võrra pikemaks lasta. Üleval on aga 10 cm kõrgune soonik + 3 cm ärakeeramiseks (vt allpool fotot ja järgmist punkti). Lai soonik ulatub vöökohani ning hoiab mõnusalt ümber keha. 

3. Pane värvlisse lai kumm! Nendele retuusidele panin 2,5 cm laiuse kummi. Arusaadav, et kumm aitab püksikesi paremini üleval hoida. Laia kummi valisin aga seepärast, et lai värvel ja lai kumm on visuaalselt ilusam, seisab paremini paigal ning loodetavasti ei veni nii kergesti ka välja. Ärakeeratava osa kudusin parempidi, sest nii ei jää see liialt "mahuline". 

4. Pepuosasse koo lühendatud read. See on oluline, et kummardades selg paljaks ei jääks. Lähtuda võiks sukapükste põhimõttest ehk lühendatud read võiksid joosta kas V-kujuliselt või U-kujuliselt (vt allpool fotosid). Mina kudusin lühendatud ridasid üle ühe või kahe rea ning võin kinnitada, et see ei ole nii keeruline kui esialgu tundub, kuid tulemus on kindlasti parem kui ilma. 

5. Ära koo liiga kitsaid pükse! Karupüksid ei tohi olla väga jala ümber. Püksid peavad jala ümber vabalt olema, sest a) nii jääb toasoe õhk pükste ja jala vahele ning külm või märg õhk või lumi ei jõua nii kiiresti jalgade vastu; b) tundlik laps vingub vähem, kui püksid pole nii ümber. Ja isegi kui lapse jalg tundub sale (nagu minu Annil), tuleb säärel-kintsul pidevalt silmuseid juurde kasvatada. Mina kasvatasin iga 10 rea järel 2 silmust juurde (sääre siseküljel), päris üleval tegin kasvatusi veidi tihedamalt.

Veel paar soovitust, et retuusid kiiresti valmiksid:

1. Kasuta pigem jämedamat lõnga ja sellele vastavaid vardaid. Kui kasutad peenikest lõnga, aga liiga jämedaid vardaid, siis saad õhukesed retuusid, mis lähevad kiiremini topiliseks, kuluvad kiiremini ja venivad kiiremini välja. Lambavillane lõng võiks olla jämedusega 3/8 või võta 2/8-lõng kahekordsena. Sokilõngade hulgast valiksin jämeduse 50g=100m.

2. Kasuta lihtsamat koekirja (nt parempidine kude). Hea on ka soonik, kui see su käes kiiresti läheb (minul näiteks mitte väga). Küll aga soovitan külgedele (ülevat alla) teha mingi tugevam koekiri, nt palmik või vikkel. See aitab pükstel paremini vormi hoida ning nende jalgatõmbamisel saab sääri küljemustri järgi sirgeks sättida (teate ju küll, kuidas ringselt kootud esemed kipuvad vahest keerdu minema).
3. Jah, sellest oleks pidanud minu nimekiri algama - tee tööproov! Kudumistiheduse ja õige silmuste arvu määramiseks on see elementaarne. Hoiab kokku hilisema ümberkudumise aja.

NB! Need on vaid minu isiklikud tähelepanekud. 
Beebipükste kudumisel ei pruugi need aga üldse kehtida (mina beebidele lühendatud ridu pepule ei koo ning kummi pole pannud).

Lõng: Novita, 7 Veljestä Bröder Polkka (75% villa, 25% polüamiidi; 150g/300m), mida kulus 255 grammi ehk veidi alla 2 toki. Nagu näha, on tegemist vahva mustrilise lõngaga.
Vardad nr 2,5. 
Silmuste arv all soonikus 56, sealt edasi säärel 60 ja üleval soonikus 128.

Siin on veidi näha vikkelkirja, mille Anni pükste küljele tegin. 

Tagaosa lühendatud read: allpool on need üsna lühikesed, ülevalpool juba pikemad moodustades laia V-tähe.

Tagaosa külgvaates. Siin on näha kumerus, mille annavad lühendatud read.

Ülemine osa: soonik ja värvel.

Mõnusaid talverõõme!