Kudusin oma noorimale pojale ka villase kampsuni. Aga see peab nüüd kahjuks järgmist talve ootama jääma, sest sooja kirjatud kampsuniga pole hetkel midagi teha. Õnneks arvestasin sellega ette - varrukad said loodetavasti paraja kasvuvaruga ja ka üldpikkusesse on üsna lihtne mõni mustririda hiljem juurde kududa.
Lõngad, mida kulus kokku veidi alla 500 grammi:
- Healt "Vanatädilt" saadud fantastiline (veidi tviidise olemisega) roheline lambavillane lõng, aastast 1991, päritolu Venemaa (100g/400m). Kohe kui ma seda värvi nägin, siis teadsin, et Ats (kes on ju mul rohelise fänn) peab endale sellest kampsuni saama. Seda kulus umbes 300 grammi.
- Mustripõhjaks kasutasin Raasiku Aade kolmekordset 8/3 naturaalhalli lõnga,
- Muud värvilised on erinevad lambavillased nr 8/3 lõngad. Need värvisin ise sobivat tooni - pruun, oranž, kahvaturoosa, roostepruun, mürkroheline, sinine, tumesinine, leheroheline.
Vardad nr 2,5; 2,75 ja 3.
Kampsun on kootud alt üles ringselt.
Õlapealsed kudusin seekord lühendatud ridadega, et need veidi ümarama kuju võtaksid - väga mõnus meetod!
Lõpuks silmasin esimese ja tagumise osa õla pealt kokku - seega õlajoont näha ei olegi.
Kõrge kaeluse kudusin jällegi kohe kaelaava külge (kaeluse silmuseid maha ei kudunud) ning sissepoole kudusin puuvillase soonikuosa, et kaelal kare ei oleks.
Aga kas keegi aimab, kust on kõik need mustrid pärit, mis kampsunisse panin...?
Need, kes on mu tegemisi pidevalt jälginud, teavad, et enamasti ma koon-heegeldan-tikin just oma pere tarbeks. Vahest teen mõne asja ka kingituseks. Ning haruharva täidan tellimusi. Neid viimaseid teeksin ma isegi sagedamini, aga mul ei ole selleks kuigi palju aega...
Tegelikult ongi teistele tegemine suur väljakutse, sest kui oma pere liikmed on kogu aeg käepärast, et poolikut eset selga proovida (no kui nad muidugi selle pideva proovimise välja kannatavad), siis teistega nii lihtne pole. Tuleb võtta mõõdud, kududes kasutada naiselikku vaistu (küllap teha ka mitu proovitööd) ning loota parimat. No sukkadega läheb mul lihtsamalt, sest neid olen ma juba omajagu teinud (kõiki kahjuks ei saa veel näidata 
.
Aga kui on huvitav töö, siis on see ju puhas lõbu! Ja kui pärast näed veel rahulolevat tellijat, siis on rõõm mõlemapoolne.
Kristina soovis endale villaseid suurte palmikutega pikki põlvikuid, mis ilusti saapa sisse ära mahuksid. Kuna palmik teeb soki nagunii pisut paksemaks ja võib saapa sees segama hakata, otsustasin kasutada üsna peenikest lõnga (kolmekordne ei tulnud üldse kõne allagi) ning mitte väga suure keeruga palmikut. Erinevad keerud kõrvuti moodustavad põlviku külgedele laiema mustri. Lisaks panin mustrisse laiad saki, mis varvasteni välja looklevad.
Lõng on loodusvalge lambavillane, pärit "headest" vanematest aegadest (ostsin ühelt toredalt "vanatädilt"). Tundus, et see lõng on õige natuke jämedam kui Jõgeva 8/2. Igal juhul oli see märgatavalt tugevama ja ühtlasema keeruga ning selle võrra loodetavasti ka vastupidavam. Ideaalne seesuguseks sukaks!!
Vardad nr 2 ja 2,25.
Silmuseid soonikus 96, sääres koguni 108.
Need põlvikud valmisid juba jaanuaris, siis kui õues oli veel alla 10 kraadi külma ning lumi maas. Tahtsin need kiiresti Kristinale üle anda, et ta jõuaks neid ka tänavusel talvel kanda ning seetõttu tegime ka fotod kiirustades - kehva ülipilves ilma ja hirmsa külmaga.
Fotodel on põlvikud veel minu jalas. Aga vaatasin üle ja veendusin, et Kristinale sobisid need veel paremini
Teistele tegemises on üks hea moment veel - nimelt selle ühise joone avastamine. Tore on tunda, et meid miski seob - olgu see siis armastus naturaalse materjali või etnograafilise mustri vastu, stiil või värvieelistus.
Teise (või siis kolmanda) salli pidin veel kuduma - oma suurele pojale.
Ükspäev helistab mulle mu 20-aastane poeg: "Olen siin H&M-s. Siin on päris normaalsed sallid, 10 eurot maksavad... Kas see on normaalne hind? Ostan ära või?"
Mina: "Hmmm, ma just mõtlesin sulle salli kududa. Lõng juba tellitud... Kas sobib, kui ma sulle ISE salli teen?"
Poeg: "Sobib, kui on PEHME ja NORMAALSE värviga!"
Mina: "Triibuline võib olla?"
Poeg: "Vist küll."
Selline see sall siis tuli. Pehme tviid, triibud, normaalsed värvid . Natuke vallatu ka.
Selle salli kujundamiseks sain idee võrratu USAst pärist praegu Hollandis elava disaineri Stephen West´i loomingust. Tema kodulehel on meeletus koguses fantastiliselt vahvaid ning samas koduseid salle ja rätikuid, seda nii meestele kui ka naistele, vt westknits.com.
Lõng: Lana Gatto, English Tweed (95% villa, 5% viskoosi; 50g/85m), mida kulus 6 tokki ehk 300 grammi. Tõeliselt mõnus lõng - ideaalne seesuguseks salliks. Minu uus lemmik!
Vardad: nr 4,5.
Mõõdud: 32x172 cm (laiuses 62 silmust).
Täpselt selline küsimus vaevab mind iga paari-kolme aasta tagant, sest umbes sellise vahemiku järel tuleb mul kududa sall kas abikaasale või mõnele oma poegadest. Sel aastal juhtus aga nii, et pidin korraga kaks seesugust salli kuduma.
Abikaasal oli erisoov, et tema sall peab olema erepunane!!! Esialgu huvitav ülesanne osutus tegelikkuses väga keeruliseks. No kust leida erepunast lõnga, mis ei oleks täis sünteetikat ning samal ajal oleks pehme ja soe, ei ajaks karva (sest ükski mees ei taha ju tumeda ülikonna peal näha punaseid lõngaebemeid...) ja mis sobiks meheliku moega (reljeefse) mustri kudumiseks. Ning kokkuvõttes pidi sall ikkagi jääma asjalik ja jõuline, mitte õrn ega lendlev.
Leidsin kellegi blogist toreda salli, mille muster mulle meeldis ja mille tegemisel oli kasutatud meiino-siidi-kašmiirisegust lõnga Sublime Cashmere Merino Silk, mida meil müüb näiteks Käsitööjaam ja Pullover. Mõtlesin, et seekord mul veab ning ma ei peagi ise rohkem oma pead vaevama mustri, lõnga ning silmuste arvu sobitamisega. Tellisin lõnga ja kudusin kahe meetrise salli salli valmis, viimistlesin... Aga tulemus ei rahuldanud mind üldse. Sall jäi lõrts...vedel...armetu - ei teagi, mis on see õige sõna.
Muide, reljeefne parem- ja pahempidine kude jäi selle lõngaga tõesti fantastiliselt ilus ning kududa oli seda lõnga ka väga mõnus. Aga ei sobi see meeste salliks mitte! Usun siiski, et tulevikus teen sellest lõngast endale kardigani või pulloveri, sest lõnga värv ja koostis mulle meeldib.
Aga mehe salli jaoks asusin uut lõnga otsima. Jämedamat... Et tuleks toekam sall.
Seekord valisin Käsitööjaamast Drops Big Merino. Mustri jätsin enam-vähem samaks.
Tulemusega võin üsna rahule jääda - minu enda jaoks on puhas meriino ikka liiga soft, lisaks veidi kortsuv (mida on ka ühelt fotolt näha). Aga mehele sobis ja see on ju kõige tähtsam, eks!
Mulle jäi silma Salihan´i sall, kuid salli mustri autor on Smariek.
Lõng: Drops Big Merino, värv 18 (100% meriinovill, 50g/75m), mida kulus 6 tokki ehk 300 grammi.
Vardad: nr 4,5.
Mõõdud: 23x196 cm (laiuses 44 silmust).
Minu suureks üllatuseks palus eelmisel talvel mu toona 11-aastane poeg, et ma kooksin talle kampsuni... VILLASE!! Ta nimelt kannab palja jala peal lambavillast sokki ja arvas, et samasugune kampsun oleks ka sama hea. Tema ainus tingimus oli, et kõrge kaelus peab seestpoolt millegi mittekaredaga vooderdatud olema.
Öeldud - tehtud. Või pea-aegu, läks aastake ning eelmise aasta lõpus sain tema kampsuni valmis. Ja ärge arvake, et ma tegin selle mingist meriinoVILLASEst või alpakaVILLASEst või vähemalt uusVILLASEst või Novita vms olematu karedusega villasest. Ei, ikka kõige ehedamast (piisavalt karedast) lambavillasest.
Lõngad on ostetud kohalikust öko jm huvitavat kaupa pakkuvast poekesest (no on meil selline väike huvitav poeke, kus liha-kala jm toidukauba kõrval müüakse ka lõnga ja nt kohalikku koduõlu).
Hall on Hiiu villane, küllap nr 6/2. Samasugust valget värvisin ka teiste toonide saamiseks.
Lambapruuni täpset päritolu ma kahjuks ei tea, kuna lõngaga polnud kaasas ühtki sildikest-vööd... Igal juhul on sellel väga ilus toon! Aga hea reklaami huvides võiks kodused lõngatootjad oma lõngavihid ju ilusate siltidega varustada!
Lõngakulu u 600 grammi.
Vardad nr 2,5 (alumistes soonikutes) ja 3,5.
Kõrge kaeluse sissepoole kudusin puuvillase lõnga ja peenikese sokilõngaga vooderduse. Selle vahele oli hiljem hea ka lukk paigaldada.
Valisin sinna üsna lihtsa ja veidi robustse olekuga metall-luku, mida sai enne üsna tugevalt küünlavahaga hõõrutud, et see ikka piisavalt libedalt käiks.
Kampsuni triipude idee tuli Brooklyn Tweed.net lehel nähtud meestevestilt.
Nagu eelmises postituses mainisin, katsetan erinevaid võimalusi, kuidas kududa ringsalli.
Ega ma alla andnud ja tegin ka sellise, kus algul tuleb kududa pikk sall ning hiljem salli algus lõpp omavahel ühendada. Keeru tegin muidugi enne ühendamist ka peale. Keerd on ikka selleks hea, et kui sall panna kahekordsena ümber kaela, siis ei jää kuskile pusa ega paksu kohta.
Seekord kasutasin hästi jämedat lõnga ja vardaid nr 8.
Pean jälle ütlema, et jämeda lõngaga ei jää palmik hea - minu arvates jääb liiga massiivne ja jäik, samas tõmbub külgedelt liialt rulli - ei aita ka ripsiäär. Tuleb kasutada võimalikult lihtsat kude.
Mina kasutasin parempidiste-pahempidiste kombinatsiooni, mis toimib väga hästi. Võimalik, et ka mingi lihtne augurida sobiks või üleni ripskude...
Lõng: Super Chunky, Rico (60% vill, 40% akrüül; 100g = 90m). Müügil Karnaluksis.
See on imeliselt pehme, soe ja ühtlane lõng (kallis ka, mis on muidugi kurb). Aga selline sall ei torgi. Lisaks saab salli tõesti kiiresti valmis!
28cm laiale ja 155cm pikale sallile kulus 3 tokki ehk 300 grammi lõnga. Alustuseks lõin kõigest 26 silmust.
Vardad nr 8. Samas, tugeva käega inimesele soovitaks isegi nr 9-10 vardaid.
Kuna mul endal juba on üks keerusall ja lisaks on mul üks lõng veel ootel, siis ... kui keegi tahab endale sellist sooja ja pehmet keerusalli, siis võtke minuga ühendust...
Vaata ka siia: FB.
Katsetasin erinevaid võimalusi, kuidas kududa ringsalli. Tahtsin teha salli, millel on vint peal, st kui ringsall on täies pikkuses, siis on tal 360-kraadine keerd sees. Kui aga sall panna kahekordsena ümber kaela, siis ei jää kuskile pusa ega paksu kohta.
Proovisin erinevaid mustreid, tehnikaid ja lõngasid.
Tehnilise poole pealt on võimalik 2 varianti:
1. kududa pikk sall ning hiljem salli algus lõpp omavahel ühendada.
2. kududa ringselt.
See on üks mu lemmikuid. Kootud ringselt. See sall on pehme, üsna lai ning venib parasjagu nii pikkusesse kui laiusesse. Lisaks on seda väga mõnus ka täies pikkuses ehk ühekordsena kanda.
Lõng: Greenland, Coats HP (50% vill, 35% akrüül, 15% alpaka; 50g/50m). Kulus tervelt 8 tokki ehk 400 grammi.
Tegin eelmisel aastal samas lõngast endale ühe palmikute-nuppudega mütsi, millega olen väga rahul - mu enimkantud talvemüts.
Vardad nr 6.
Mõõdud: 32 x 150 cm
Siit peaks näha olema, kuidas üks ring jääb teise sisse. Sellega on muidugi omamoodi sättimist, sest ilusti üksteise sisse lähevad need vaid juhul, kui salli õigetpidi keerata.
Kirjutasin väikese juhendi ka:
Luua ringvardale 190 silmust. Ühendada silmused ringiks nii, et vardale jääks silmustest üks keerd. Koo üks ring parempidi ja kontrolli, et vardal oleks ikka vaid üks keerd. Edasi koo mustri järgi, kuni saavutad soovitud laiuse. Lõpuks koo silmused maha.
Ripsiread alguses ja lõpus ei ole vajalikud - jääb ilma nendetagi väga hästi hoidma.
Samast lõngast proovisin ka teisel viisil salli teha - kudusin pika palmikutega salli, mille otsad kokku silmasin, kuid tulemus ei rahuldanud mind üldse. See sall jäi kitsaks soolikaks, ei hoidnud hästi ja venis liiga vähe. Ei hakka näitamagi. Parem näitan pilte oma ilusast, laiast sallist.
