Vähem on rohkem.

See naiselikust rõhutava lõike ning imehea langevusega Mosaic´i kleit sai endale tikandi juba 2012.aastal. Olen sellega ka paaril õhtusel üritusel käinud, kuid pildile ei suutnud ma kleiti püüda. Talveõhtul oli valgust liiga vähe ning suvel ei viitsinud ma seda paksu tumedat kleiti endale selga tõmmata. Ja riidepuu peal tundus see pigem selline armetu kartulikott-kleit, kuhu on peale tikitud mingid arusaamatud nutsakud (mannekeeni mul ju siis ei olnud).  

Eile võtsin asja uuesti käsile. Tõmbasin kleidi Mannile selga ja üritasin õues mõned pildid teha. See kujunes aga väga keeruliseks, sest tikand on ju kahel pool kleiti, keskele jääb aga tühi must pind. Ei tahtnud mu kaamera neid õigeid lillekesi üles leida...

Taljele kaarjalt tikitud ristikuõied loovad mulje saledamast pihast (ja kohustavad kandjat ennast pikaks-pikaks välja sirutama - kössis olemine pole mõeldav:). 

Tikkisin peenvillaste lõngadega.
Mustri kujundamisel sain inspiratsiooni raamatust "Muhu tikand", L.Kirst.

Päikest!

Sirelililla tuunika ReDesign.

Juba aastaid tagasi olin ma endale (vist Stockmannist) ostnud alloleval pildil näidatud Marc Aurel´i tuunika. Lisaks meelepärasele värvile (lilla on ikka ja jälle ning sõltumata moevooludest mu garderoobi alati tikkunud) köitis mind kudumi ja mustrilise kanga kombinatsioon. 

Aga kõigi nende aastatega selgus, et ma ei oska seda tuunikat kuskil kanda ega mitte millegagi sobitada. Põhjuseks tundus olevat seelikuosa liiga lühike (retuusidega ei saanud kanda) ja läbipaistev (fotolt on hästi näha, kuidas tuunikast paistab läbi Manni ümber seotud must vöö) polüesterkangas. 

Ega see läbipaistvus polekski suurem probleem, kuid tuunikal olid ju kolmveerand-pikkusega varrukad! Seega on ühel imeõhukesel hilbul üsna soojad pikad varrukad! Nii ei saanud ma tuunikaga käia soojal suvel, sest polüesterkangas läks päikese käes kohe elektrit täis ja mulle see tunne ei meeldinud ning lisaks see pikkade varrukate probleem... Ei sobinud see tuunika ka veidi jahedama ilmaga - siis oleksin ma pidanud läbipaistva osa alla või peale veel midagi panema, mis kaotaks aga ära tuunika õrnuse...

Seega seisis see kapis "paremate päevade" ootel.  

Kuni ükspäev harutasin tuunikalt ära seelikuosa ning asendasin selle eriti kirju puuvillase trikookangaga. Viimase soetasin "Kangas ja Nööp" poest ja müüdi seda kaalu järgi. Nüüd on tuunikast saanud kleit.

Et kleit oleks eriti praktiline (alati ei taha käekotti kaasa võtta, aga võtmeid on vaja kuskile pista), tegin küljeõmblustesse sisetaskud. Kui taskuid ei oleks, siis oleks seelikuosa trapetsikujuline.

 Sellise seeliku tegemiseks kulub kaks kangajuppi mõõtudega 70 x 160 cm.

Ühenduskohas on veidi krookeid.

Lõige on seega väga lihtne. Põhiliseks probleemiks kujunes hoopiski õmbluste tegemine, sest esimest korda elus õmblesin ma trikookangast. Sobiva piste leidmiseks kulus mul vähemalt 2 meetrit prooviõmblusi. No jah.. esimese meetri puhul olin unustastanud, et trikookanga õmblemiseks tuleb kasutada spetsiaalset nõela. Alumise ääre õmblemiseks ma (oma Janomest) ideaalset varianti ei leidnudki - küllap vajab see rohkem harjutamist-otsimist. Aga vähemalt on õmblus ideaalselt veniv, kuigi veidi siksakiline :) Õnneks kirju kanga pealt pole seda väga näha.

Leidsin kapist ideaalselt sobivad plätud!

 
Sirelilõhn on võrratu!!!

Jälle Annile. Tuunika.

See puuvillane tuunika valmis juba eelmisel suvel. Et suve lõpp oli pigem jahedapoolne ning Anni meeleolugi oli vist teistsugune (igatahes teksaseid ja retuuse ta eriti kandma ei kippunud), siis jäid tookord pildid tegemata. Nüüd kannab ta seda tuunikat suurima heameelega ning asjaolu, et see on pigem juba särgimõõtu, ei paista teda üldsegi häirivat. Vastupidi - väikesele romantikule sobib selline pitsiline-lilleline-palmikuline turnimisrõivas imehästi :)

Kes on mu blogi juba varasematest aegadest lugenud, mäletab äkki ka seda (2012.aastal kootud) tuunikat. Neli aastat tagasi kootud tuunika on Annile muidugi ammuilma väikeseks jäänud. Kuna see oli selline armas ja vajalik kudum, otsustasin talle uue teha. 

Tuunika üldilme jäi samaks - all on samasugused ripskoes sakid, üleval peenikesed palmikud, lühikesed varrukad ja lihtne ümmargune raglaan. Vaid vahepealse mustriosa asendasin sellega, mida kasutasin mõni postitus tagasi näidatud kardiganil. Kõik on ühes tükis (alt üles) kootud, ei ühtegi õmblust. 

Lõng: Camilla 6/4, Madame Tricote (100% puuvill, 50g/125m, värvilt vaarikapunane), mida kulus 4 tokki ehk 200 grammi. 

Tuunika pikkus on 44 cm ning see sobib u 110 cm pikkusele lapsele.

Vardad nr 3.

Muster - omalooming. 

Kaunistuseks panin kaelusesse mõned läbipaistvad pärlikesed ja väikese satiinpaelast lille.

Peenikestest palmikutest piisab, et varrukaotsad ilusti hoiaksid ega tõmbuks rulli. Kaeluse lõpetasin aga hoopiski heegeldades (pikoo) - nii jäi see parajalt veniv. 

Uuskasutust põrandale.

Olen sel aastal püüdnud võimalikult palju tegeleda erinevate rõivaste taas- või uuskasutusega. Mõnel juhul tähendab see mingit üsna väikest sekkumist, näiteks nööpide vahetamist või õmbluse lisamist-harutamist (et rõivast kitsamaks või laiemaks teha). Mitmetel esemetel tuleb aga kogu "kontseptsiooni" muuta, näiteks värvida, lõigata, tikkida, trükkida, õmmelda jne. 

Seekord jäädvustasin pildile kaks projekti. Kõigepealt lõikusin ribadeks 8 T-särki, millest heegeldasin sauna eesruumi põrandale väikese ristkülikukujulise vaibakese. Selle töö juures oli kõige toredam muidugi heegeldamine ise. Lõikamine aga üldsegi mitte, sest olgu need käärid kuitahes head, suure koguse ribastamine on kätele ikkagi liiga kurnav tegevus.  Lisaks tekib trikotaaži lõikamisest ja ribade hilisemast töötlemisest päris palju sodi. Teisalt on ju tore teada, et mitmed vahvad särgid on nüüd ümbertöödelduna oma uut elu elamas.

Ribad lõikasin umbes 1,5 cm laiused. Kõik õmblused ja pildid jätsin sisse - et oleks ikka päris kaltsuvaip.

Heegelnõel oli nr 10.

Vaiba suurus 60*70 cm.

Valged träpsud meenutavad neid tekste, mis särkidele olid kirjutatud. 

Ja seda, et ma pean veel ühe suure pitsilise põrandapadja tegema, mainisin ma juba eelmise aasta augustis. Seekord leidsin kaltsukast heegeldatud motiividest koosneva ruudukujulise tükikese. Jämedamast puuvillasest lõngast tüki suurus on 60*60 cm. Pitsitüki alla teppisin tumedamat tooni puuvillase kanga, sest nii on tihe pitsimuster paremini nähtav. Padja tagumisele küljele õmblesin paksema suurte lilledega retrokanga. Täiteks lammutasin laiali kaks vana vatipatja. Padja sisse läks ka hunnik pisikesi kangajääke.

Suure kruusi tegi Ats juba mõni aasta tagasi. Mõmmi on aga minu heegeldatud.

Kolm poistekoori särki, kaks algklasside koolivormi särki, üks võistlustel auhinnaks saadud särk ja paar issi särki.

Lühikeste varrukatega jakk.

Kui ma tütrele seda eelmist kampsunit kudusin ja selga proovisin, siis tuli meil temaga jutuks, et ta tahaks ühte sellist (roosat) kampsikut, millel oleks lühikesed varrukad. Teate ju küll seda armast unistavat pilku, mis sulatab emme südame ja sunnib jälle ühe plaanivälise kudumi varrastele looma... Aga (õnneks või siiski kahjuks) olin ma just mõni aeg tagasi mõelnud, et tahaksin ära proovida Rowani beebialpakavillase hurmavate tooniüleminekutega lõnga. Nojah, ma mõtlesin küll, et proovin selle ära kunagi aasta või kahe pärast, aga no... Käsitööjaamas oli just sobiv fuksiaroosasegune lõng ju olemas. Mmmm, kui pehme ja siidine! Kutsus kohe kuduma...

Tööproovi kududes selgus, et pean Rowani-lõngale panema midagi kõrvale jooksma. Põhjuseks olid jakikesse kavandatud volüümikad nupud ja laiad palmikud, mis muidu oleksid kudumi ja värvide sisse lihtsalt ära kadunud. Niisiis, revideerisin oma lõngakaste ja leidsin sealt peenikese fuksiaroosa mohäärlõnga, mis sobis ideaalselt. Et see oli aga tunduvalt heledam kui Rowani-lõng, muutus jakikese üldmulje tooni võrra heledamaks (mis on ju tore). Muidugi läks see ka karvasemaks, kuid õnneks mitte karedaks.

Lõngad: 

Rowan alpaca colour (100% alpakavilla, 50g/120m), mida kulus 4 tokki.

Alvita Silkid (72% mohääri; 28% siidi, 25g/210m), mida kulus 2 tokki.

Vardad: nr 4 (kaeluses ja alumistes soonikutes nr 3,5).

Muster tuli minu peast. Tahtsin midagi lihtsat (et intensiivsed värvid mustrit ära ei sööks), kuid samas tugevat (et muster ikkagi välja paistaks). Kudumist alustasin jälle ülevalt (ikka seepärast, et lõnga oli kindlas koguses ning nii ei pidanud muretsema kudumi pikkuse või lõnga piisavuse pärast). 

Nupud on suured, ripskoes mitmekordselt läbikootud. Seljale jätsin nupud siiski tegemata, sest kartsin, et äkki hakkavad toetamist segama. Palmikuid (2+2) on kaks tükki kõrvuti, kuid need on üsna harva keeruga, mistõttu jäid need mõnusalt lõdvad ja hästilangevad. 

Kõik soonikud kudusin keerdsilmustega (seejuures on keerdus nii parem- kui ka pahempidised silmused). Avastasin, et ka nööbiliistudel saab edukalt kasutada keerdsilmustega soonikut - nii jääb liist sobivalt tugev ja ei tõmbu keerdu. 

Kõige rohkem meeldivad Annile need väikesed salataskud ...

Vaatan, et raglaanlõige on hea just siis, kui on vaja teha veidi avaramat kudumit (ikka selleks, et jakikest jaguks mitmeks aastaks). Nii ei ole jakil varrukaõmblusi, mis liigsuure kampsuni puhul ju õlajoonest allapoole jääks... 

Et kaelus jääks seljataga kõrgem, tegin sinna paar lühendatud rida.

Pärlmutterläikeliste nööpidega meil tõesti vedas - need leidsime kohalikust käsitööpoest. 

Piltidel tunduvad tooniüleminekud üsna tugevad. Tekib tunne, et jakk on triibuline. Silmale pole aga triipe pea-aegu üldse näha - värvide erinevus on nii väike. 

Siia fotole lisasin veidi värvi juurde.

Üks krae, üks kleit.

Selle pitskrae olen Annile juba ammu-ammu heegeldanud ning blogist käis ta ka kunagi läbi (võid siit vaadata), aga tookord jäigi näitamata, milline see krae kleidi peal välja näeb. Et vana kleit on ammu Annile väikeseks jäänud, siis tellisime talle uue sobiva vintage-hõngulise kleidi. Ka sellele sobib pitskrae just nagu valatud. Ning oligi põhjust pilti teha!

Kleit: Kleidi Kodu

Krae: Anneli Tender
Fotod: Anneli Tender
Modell: Merili Ann

Täiesti teemaväline jutt: Mõni aeg tagasi käisin teemaõhtul, kus tekstiilikunstnik Liina Viira rääkis enda kogemustest ja maailmavaatest. Mul jäi kummitama üks mõte, mida ta mainis... Kui ta käis vabatahtlikuna Aafrikas, siis ta märkas, et sealsetel naistel on moes uhked (kõrged ja värvilised) juuksepahmakad-parukad. Vaid väga vaesed (need, kes ei saa seda endale lubada) ja väga rikkad ja/või haritud kannavad lihtsat soengut.

Tajun sageli, et meil siin Eestis on mitme asjaga sarnaselt. Näiteks toiduga või küünte kaunistamise või käsitööga... Jah, meil ei mängi alati rolli vaid rikkus või vaesus, vaid ka teadlikkus, aga suur osa lasevad end moest rohkem mõjutada kui teised. Aga hullult lahe on näha, kui kuskil "metsas" koob "Mari" lõngajääkidest kampsuni või heegeldab väga lahedaid vanaemaruudulisi kleite-patju-tekke (mis Etsy-poes maksaksid ligi 1000 eurot). 

Ilusat nädalavahetust!