Mul on taskutega kampsun.

Päris mitu aastat tagasi leidsin ma kohalikust kaltsukast (nime ei maini, sest enam seda ei eksisteeri) ühe laheda oversized-kampsuni. Eriti meeldisid mulle selle hiiglase naturaalsed toonid, veidi robustne suuresilmuseline kude ja tumedad ristpisteread. Häirisid aga 2 tegurit: 1. kampsun on veidi kare ja torkiv, mistõttu ei saa seda tõmmata õhukese T-särgi peale; 2. kampsunil polnud taskuid.

Esimese puuduse vastu mõtlesin välja 2 lahendust: tuleb paigaldada vooder (seda ma ei viitsinud) või kanda seda kevad-sügisesel hooajal ehk siis, kui kampsuni alla tuleks panna midagi toekamat kui lihtsalt särk. Teise vea likvideerimine oli aga lihtsam - kampsun sai endale sisetaskud.

Pilte käisime tegemas Rummu karjääris. Soovitan sinna just praegu uudistama minna, sest veel ei ole seal segamas kohalikud suvitajad-ujujad ega lehtedes puud-põõsad ning ka kruusasegu ei tolma...

Allpool on ülevaade sellest, kuidas teha kampsunile sisetaskut.

1. Tee kampsunisse ava (muidugi sinna, kuhu peaks tulema taskuava). Selleks haruta soovitud pikkuses lõik (minul oli see näiteks 15 cm ehk 26 silmust) ettevaatlikult silmus-silmuse haaval üles. Harutamist alusta taskuava keskkohast lõigates seal ühe silmuse katki - nii jäävad harutatud lõigust mõlemalt poole piisavalt pikad lõngajupid, mida hiljem on lihtsam kudumisse peita.

2. Harutatud silmused (nii ülemised kui ka alumised) korja sukavarrastele või ringvardale. Kui lõng on libe ja silmused kipuvad kergesti hargnema, tuleks silmused varrastele korjata jooksvalt koos harutamisega.

3. Võta sobiv lõng ning koo viie vardaga ringselt (nagu kindale pöialt). Vajadusel tee esimesel ringil mõlemale poole taskut üks lisasilmus, st koo need silmused keerdsilmusena välja eelmise rea (kudumi) silmustest - nii ei jää nurkadesse augukesi. Koo ringselt seni, kuni saavutad taskule vajaliku sügavuse - minul on see 18 cm.

4. Lõpeta tasku alumine äär. Seda saab teha kahel viisil: a) kood silmused maha ja seejärel õmbled tasku alt kokku või b) silmad viimase rea silmuseid omavahel kokku. Mina kasutasin silmamist, st silmasin omavahel kokku tasku esi- ja tagaosa silmused.

5. Peida lõngaotsad ja lükka tasku sisse. 

See kõik võib ka nii  jääda, aga mina tahtsin taskule väikest liistu. 

6. Liistu jaoks korjasin tasku ülemise ääre silmused vardale. Lisaks korjasin mõlemalt poolt taskut veel ühe lisasilmuse.

Siin on näha, et külgmine silmus tuleb kudumist, mitte taskust.

7.  Kudusin soonikkoes liistu. Liistu küljed nõelusin hiljem kudumi külge.

Tasku näeb kudumi pahemal poolel välja selline.

Mul on täitsa äge kampsun, eks :) Justkui enda kootud :) Patt oleks olnud seda seisma jätta...

Klappidega müts.

Ann sai endale veel ühe mütsi. On vist aimatav, et see on inspireeritud Salamütsikesest. 

Olen siin juba paar korda maininud, et Ann ei taha oma mütsidele tutte. Talle ei sobi ei ümmargused pallikesed ega ka pikad rippuvad tutid. Seekord nuputasime koos, mida klappide otsa panna. Tulemus on piltidelt näha... 

Käisime Kalamajas kolamas. Ilm oli väga tuuline.

Tikitud lilled on vaid mütsi ees (nii ei pea nuputama, kumba pidi müts pähe käib).

Lõng oli tundmatu paksem (meriino)villane, mille ostsin umbes 12 aastat tagasi. Jämeduselt on see sarnane Drops Big Merinole, kuid minu lõng oli tugevam, tihedam, jäigem ning mitte nii pehme kui kaasaegne meriino.

Vardad olid numbritega 3,5 ja 4.

Mütsile panin sisse pehme siidi-angoora-puuvillasegu voodri, mille ostsin hoopiski topina teiseringipoest. 

Loodetavasti saan uueks hooajaks kirja ka klapimütsi juhendi (nõudke seda hiljemalt oktoobriks). Esimene versioon on juba üles tähendatud, aga tahan selle mütsi mingi teise lõngaga veel läbi kududa ning seejärel ehk saan kirja lõpliku variandi.

Ema rätt.

Eelmisel suvel, paar nädalat enne jaanipäeva valmis üks kolmnurkne pitsiline rätt. See pisut toekam alpakalõngast rätt läks kingituseks mu emale (ta sai siis 64).

Nagu näha, said ka fotod juba suvel tehtud, aga blogipostitust ei tulnud ega tulnud. Sest ma ei suutnud ära otsustada, kas räti muster tuleks avaldada või teha sellest hoopis üks salakudumine või kooskudumine vms. Muster oli mul juba üles märgitud (tõsi küll, see on ikka veel korralikult vormistamata). 

Vahepeal tekkisid uued mõtted. Ikka selles suunas, et rätt veelgi täiuslikum oleks...

Ja nii need suvised fotod ootasid... 

Fotodel poosetan ma ise: 21.juuni 2015.a.

Tahtsin teha just sellist mõnusat soojemat rätti, mille ema saaks jahedal talvel või sumedal suveõhtul endale mugavalt ümber õlgade tõmmata. Nii valisin kudumiseks üsna jämeda, kuid imepehme loodusvalge lõnga Novita, Alpaca Luxus (100% alpaka, 50g/163m), mida kulus 5 tokki ehk 250 grammi.

Vardad nr 3,5.

    






See rätt jäi viimaseks kingituseks mu kallile emale... Igatsen sind, ema!

Roheline kampsun.

Roheline on mu garderoobis üsna harv külaline. Eriti mururoheline või samblaroheline. Arvan mäletavat, et enne ülikooli-aega ei tunnistanud ma rohelist värvi üldse rõivana. Ühe erandina - nimelt kudusin ma teismelisena endale ühe mururohelise kimonolõikelise lambavillase kampsuni (kuna villavahetuses ei saanud iga kord lõngavärve ise valida). See kampsun oli nö omaloominguline: rohelisele taustale paigutasin suvaliselt erineva suurusega kollaseid kolmnurkasid. Hoolimata efektsest tulemusest ja suurest tööst ei olnud ma kudumi üle kuigi uhke ja just tänu rohelisele värvile ei kippunud ma seda ka eriti kandma. Vähemalt esialgu. Aga lapsele oli täiskasvanute arvamus tohutult tähtis - kui selgus, et õpetajatele mu kampsun meeldis, siis julgesin sellega ka rohkem käia.

Ülikoolis sattusin ma ühte ühiselamutuppa neiu M-ga, kelle garderoobis oli päris mitu mururohelist eset. Kui koos "kaubanduskeskusesse" jope-jahile läksime, siis valis tema välja järjekordse MURUROHELISE. Ma ei saanud sellest valikust aru. Mulle tundus see nii jube ja võõras. Üritasin teda kaks päeva ümber veenda. Hiljem aga panin tähele, et neiu M-i rohekaspruunide silmade ja kahvatu jumega selline roheline isegi sobib. Veelgi hiljem hakkasin ka ise poes rohelist märkama. Ma ise valin küll heledamat, pastelsemat rohelist või hoopis mürkrohelist...

See kampsun on samuti villane. Kampsuni keskosa on ämma kootud. Ülejäänu tegin mina.

Tegelikult kudus ämm üle 25 aasta tagasi mu toona tudengist abikaasale ühe rohelise kampsuni. Palju see poisike selle kampsuniga vanasti käis, seda mina ei tea. Igal juhul mingi hetk sai kampsuni endale mu äi. Tema jaoks tuli seda veidike kohandada - ämm tegi kehaosa ja varrukad pikemaks (viimastele tuli mõned uued värvidki appi võtta).

Nüüd sain ma selle kampsuni endale. Mõtlesin, et teen sellest endale ühe korraliku sooja sviitri.

Enne, kui ma harutama hakkasin.

Harutasin alläärest u 20 cm ning kaeluse ja varrukad. Harutatud lõngad pesin puhtaks ja venitasin sirgeks. Järgnev on ilmselt piltidelt näha :)   

Eesmärgiks oli kõrge kaelus, ühevärvilised varrukad, väike särtsakas mustririba ning värvivalikust rohekashalli kaotamine.

Õues oli 16 kraadi külma.

Kolme sinisega sõrmikud.

Need on Märdi uued sõrmkindad. Ja ilma mingi mõõdutundeta (vaid ikka ennast kiites) võin öelda, et need tulid tõesti ilusad. On ilusamadki kui piltidelt näha :)

Kes blogi järjepidevalt on lugenud, need mäletavad, et mu poeg kaotas eelmise aasta lõpus oma sõrmikud ära. Muidugi oli tal nüüd kibekiiresti uusi vaja - poisil olid küll ühed labakindad, aga soojapoolsel talvel on mugavam kooli just sõrmikutega minna. 

Et kindad kiiresti valmiksid, tuli valida võimalikult lihtne muster - just nagu see lambasilmakiri. Ühed selle kirjaga labakindad olid mulle muis.ee kogust juba aastaid tagasi silma jäänud. Need, üle 100 aasta tagasi Kadrinast korjatud kindad (ERM A 293:20) erinesid paljudest teistest selle poolest, et nende kiri oli kootud kahe erineva sinise lõngaga (või sinise ja mustaga - muuseumi fotolt pole hästi aru saada). Lisaks on neil sooniku ja kirja vahel ilus kalaroo muster, mis on mulle alati meeldinud. Ja kõike eelnevat tasakaalustab lihtne valge soonik. Võrratult ilus disain! 

Mina kasutasin kolme erinevat sinist. Ja kuigi tavaliselt koon ma kindaid endavärvitud lõngast, siis seekord võtsin Aade värvilise üleminekulõnga (arusaadavalt sinistes toonides), kerisin vajalikud toonid kolme erinevasse kerasse ning ebavajalikud lõigud jätsin tulevikuplaane ootama. Nii sain ilusad erksad toonid, mis omavahel kindla peale sobivad. 

 

Muuhulgas olid need mu esimesed kindad, mis sisaldavad 100% kaasaegset villast lõnga. Ja ei saa mainimata jätta, et need on hulga pehmemad kui kõik varasemad kindad. Põhjus on ilmselt selles, et eelmised kindad olen kudunud vanadest ehedatest (nõukaaegsetest) lõngadest, mis on tunduvalt karedamad kui uuema aja (valdavalt Rootsist, Austraaliast ja Uus-Meremaalt saadud villast tehtud) "lambavillane". Minule see ehe karedus meeldib, aga poisil oli pehmete kinnaste üle muidugi eriti hea meel.

Silmuseid soonikus 78, hiljem 80.

Vardad nr 1,5.

Minult on uuritud, kuidas ma sellistel sõrmikutel saan sõrmedel mustri klappima. Ja kas peopesapoolne kiri jookseb ka mustrisse või mitte... Allolevalt fotolt (pöidlalt) on näha, millised täpiread ma tavaliselt näppude vahele teen. Nende täpikeste abil panengi käeselja ja peopesapoolse kirja omavahel klappima, just nii et ka peopesal kiri ilusti mustrisse jääks.

Nagu fotodelt näha, olid Märdi kindad valmis juba mitu nädalat tagasi, siis kui suur lumi oli veel maas.

Paksust lõngast müts. Täppide kudumine.

Ka Ann sai endale ühe eriti paksu, roosa ja sooja mütsi. 

Nagu pildilt näha, ei lubanud Ann ka sellele mütsile tutti panna. Nii sai sinna hoopis väike keerupaelast saba. 

Lõng: Wool and the Gang, Crazy Sexy Wool (100% Peruu vill; 80 m/200 g). Sellest lõngast kirjutasin hiljuti siin postituses.

Kasutasin vardaid nr 8 (soonikus) ja nr 10 (põhiosas). Silmuseid oli ringil kõigest 38. 

Lõnga kulus 121 grammi.

See erkroosa müts sobib hästi tema muhuroosade käpikutega.

Nii ere müts ei jää kindlasti tähelepanuta. Kui õues oli krõbe pakane, käis Ann selle mütsiga ka lasteaias ning nii mitmegi lapse silmad läksid selle peale särama. Aga Ann sai iga kord kurta, et tegelikult talle see müts niiväga ei meeldigi... Sest see on küll mugav ja vahest ta lausa unustab ära, et tal on müts peas, aga kuna ma tegin mütsile üsna aeglase kahanduse (sest peadligi ja munaja kahandusega müts jäi väga veider), siis on pealael veidi tühja ruumi ja see ongi see, mis Annile ei meeldi. Tema tahab mütsi tihedalt vastu pead tõmmata... 

Ehk kokkuvõtteks: kui keegi armastab kanda sellist mütsi, mis hoiab ümber pea, siis ei tasu siiski väga paksust lõngast kududa. Või siis tuleb kududa veelgi jämedamate varrastega: nii jääb kude pehmem (kuid kahjuks puhub siis ju tuul silmustest läbi).

Eelmisel aastal kirjutasin ühes postituses reljeefsete täppide kudumisest. Tookord olid teemaks varjuga või sabaga täpid. Täna proovin kirjeldada, kuidas kududa selliseid sabata täppe nagu on Anni mütsil. Tulemus on tõesti täiesti erinev. Proovige!

Nende reljeefsete täppide kudumine on väga lihtne: 

- Mustrireal (st täpireal) tuleb terve ring kududa vaid ühe lõngaga, st siin mütsil helerohelisega. Taustalõng (roosa) jääb seniks ootele. Silmused, kuhu on vaja täppi kududa, tuleb läbi kududa rohelise lõngaga PAREMPIDISE kudumisvõttega. Silmused, kuhu täppi ei tule, tõstetakse KUDUMATA paremale vardale. 

- Järgmisel ringil kootakse terve ring taustavärviga, st roosa lõngaga. Sealjuures tuleb eelmise rea rohelised silmused (st täpid) kududa PAHEMPIDISE kudumisvõttega ning roosad silmused parempidise kudumisvõttega. 

All on selgitav joonis (tühjad kastid tähistavad silmuseid, mis tuleb kudumata paremale vardale tõsta). Loodetavasti on arusaadav.

Kahel ülemisel real on sabaga täpid. Alumistel ridadel ilma sabata täpid.