Ongi üks kuu joostud. Maikuu kestab.
Põlvede turse andis õnneks paari päevaga järgi. Jätkasin jooksudega, aga koormust esialgu ei tõstnud, st kolmel korral jooksin ikka vaid 15 minutit. Hiljem pikendasin oma teekonda ja jooksin umbes 20 minutit.
Kui algul oli plaanis, et nädala alguses panen oma (20-minutise) teekonna paika ning siis saan rahulikult paar nädalat sama teed läbida, siis nädala lõpus avastan, et jooksen jälle kiiremini kui esialgu arvestasin. Otsisin välja oma vana sammulugeja (sellel on stopper), nii saan jälgida aega ja vähem sõltuda kindla teekonna läbimisest.
Pärast kuuajalist jooksmist võin rõõmustada, sest suudan peatumata läbida 3 kilomeetrit. OJEE!! See on uskumatu! Saaksin minna tütarlaste jooksule :) No jooksus ma olengi nagu algaja tütarlaps. Tegelikult on tõeliselt hea tunne, sest nii pikka maad joostes läbida ei ole ma kunagi varem suutnud. Seda, et võhma on rohkem, oli tunda ka reisil. Varem pidin pikkadel kiriku-, vaatetorni või majakatreppidel tegema mitu puhkepausi, aga nüüd astun neist hoopis reipamalt üles.
Lugesin kuskilt, et jooksu ajal peaks hingama järgmiselt: nelja jooksusammuga nina kaudu sisse ja nelja sammuga suu kaudu välja. Kui sellele väga aktiivselt mõelda, siis saan hakkama ja jooksmine on hulga kergem ka. Kui aga jätta mõte mujale jooksma, siis hingan vist veidi kiiremini ja pigem kas ainult nina kaudu või siis hoopis ainult suu kaudu. Pidevalt suu-nina-suu-nina vahetada on üsna tüütu ja vajaks pidevat keskendumist. Õnneks hingeldama ma nii või teisiti ei hakka.
Kuidas teil? Kas jälgite pidevalt oma hingamist.
Siit leiad artikli 4+4 hingamisest.
On olemas ka teistsugune lähenemine ehk uued tuuled hingamisest, aktikkel 3+2. Ei tea, kas peaks proovima?
Teine oluline küsimus on, kas joosta asfalttee peal või teepervel? Minu kodu lähedal on asfalteeritud kergliiklustee, kus seni olengi kõik oma jooksud teinud. Mulle tundub, et jooksmise eelis (nt jõusaali või saalitreeningu ees) ongi see, et mul on võimalus seda teha kuskile eraldi sõitmata, st saan alustada kohe kui koduukse kinni olen pannud.
Esimestel jooksunädalatel jooksin täielikult asfaldil (sest kartsin kohtuda teepervele või murusse jäänud koerakakajunnidega). Aga muidugi olen ka mina teadlik, et pehmem pinnas on jalgadele parem, sest põrutamist on vähem. Asfalt seevastu tundub kuidagi kindlam ja stabiilsem. Tee ääres peab ikka jube tähelepanelik olema, et mõni oks silma ei torka vms. Nüüd jooksen vahest nii ja teinekord naa ehk vastavalt võimalusele.
1. kuu järel ei ole kaal muutunud.
Ahjaa, tänased fotod tegin 2020. aasta 11.mail. Meil tuli siis ootamatult lumi maha.
Tänavu aga üllatas juulikuu meid hullu rahega, mis tekitas sarnased lumehunnikud. Suured rahepallid püsisid hunnikutena maas järgmise päeva lõunani. Rahe hävitas kõik meie maasikad, tilli, koreanderi, salati, sibulapealsed, rabarberilehed ja paljud suvelilled. Õunad (need, mis puule jäid) pommitati puu peal kõik auguliseks ja pooled kirsid raputati alla. Pöörane!
Hingamisest: mina kohe testisin nüüd, kuidas ma hingan ja tulemus on pigem 3+3. Kusjuures millaski sattusin artiklile, kus soovitati sisse hingata suu kaudu ja välja nina kaudu. Mulle kui meedikule tundus selgitus igati loogiline (suu kaudu tõmbad kopsudesse rohkelt hapnikurikast õhku, nina kaaudu välja hinagtes on sellel aega ka imendusa; seevasti nina kaudu sisse hingates saad korraga vähem hapnikku ja siis suu kaudu välja hingates väljub sellest suurem osa ilma, et hapnik jõuaks imenduda). Hingamisrütmiga suu-nina (või siis vastupidi) harjub kiiresti, seda ei pea pidevalt jälgimagi. Ja tempost oleneb ju ka. Küll keha märku annab, kui ta rohkem hapniku vajab, küll see suu ka siis mängu tuleb :D Rahvaspordi tasemel tulebki eelkõige lähtuda enesetundest ja sellest, mis sulle paremini sobib. Selleks muidugi tasubki erinevaid teooriaid lugeda ja katsetada. Ma ka tudeerisin kõvasti. Ka nt jooksu kadentsi kohta (sammutihedus). Algul tundus loogiline, et mida pikema sammuga jooksed, seda kiirem oled, aga võta näpust, tihe lühike samm kulutab palju vähem energiat, on kehasõbralikum ja kiirus ei kannata üldse. Vaatan orienteerumas selliseid 60-70 aastaseid memmesid, nad nagu hõljuks oma pisikese tippiva sammuga ja no pekki, lähevad mööda :D
VastaKustutaMulle suve alguse poole tundus, et suu kaudu sisse hingata ei tasu, sest putukad tikkusid suhu :) No nüüd on lendavaid putukaid vähem. Aga eks jah enesetunne ütleb, kas vaja midagi muuta. Katsetasin viimati seda 3+2 süsteemi ja see tundus kohe täitsa vale - liiga kiire. Küllap sobib neile, kes pika sammuga jooksevad.
Kustuta