Agulis
Eelmisel laupäeval käisime Tallinnas Telliskivi kirbuturul. Ei ostnud küll midagi, aga sealne keskkond andis mulle idee, et ehk ei peagi pidistamiseks alati otsima ilusat ja steriilset kohta. Et äkki sobiks ka üks mahajäätud ja räämas maja ning hunnik risu... Selliseid on vist me ümber igal pool, need unustatud agulimajad ja tööstused.
Aga ega tänane, kaasaegne elurajoon pole sageli kah miskit muud kui agul, no väikeste erinevustega. Siinkohal loe näiteks August Alle luuletust Aguliste I (täistekst):
„...Ookri, roheka ja halli
plangu, seinte määrdund värvi.
Õvvest lõhnu kirbeid talli,
hapuks läinud köögi järgi.
Nagu pakkimiseks kaste
maju, vormita kastmaju,
ritta laot tihedasti.
Mõni on kui lavvakapi.
Kõigil katteks tõrvapappi
laotet on vastu saju.
See on agul nagu seen, mis
linna kännu ümber kasvab.
Aga vastu iga veenet
linn see kurnab üdi, rasva
....
Ehk küll elu lõust on viril,
akna all mu õitseb sirel,
valge sirel.
Kasvab vana hõbepaju,
varjab kasti moodi maju,
hõbepaju.
Midagi ka siin on ilus:
õite tulv ja puie vilu,
puie vilu!
...“
Mina
olen sündinud keset Saaremaad, Kärla vallas asuvas väikeses külakeses nimega Mõnnuste, kus praegu elab elanikke pisut üle 50. Sealsest elust ei mäleta ma midagi, sest olin veel pisike, kui linna kolisime. Tänase päeva seisuga saan öelda, et veidi vähem kui poole oma elust olen elanud Kuressaares, veerandiku Tallinnas ja teise veerandiku siin, Sauel.
Suvi lapsepõlvemaal oli ilus - võililled ja nõgesed kasvasid rinnuni, vesi tundus soe nii järves kui meres, sõpru oli palju ning erinevaid mänge sai õues ohtralt mängitud, metsmaasikaid oli metsikult, augustis sai vähki ja millalgi veel angerjaid ja lesta. Ja seljas oli pigem ikka kleit või seelik, mitte püksid - no retuuse tol ajal ei tuntudki.
Minu satsiseelik meenutab mulle lapsepõlve, sest siis olid need ju väga popid.
Aga õmblemine mulle ei meeldi. Ei tea ma, mis järjekorras õmblusi teha ning kõik need kandid, lukud, nööpaugud, tugevduskangad jne on mulle üsna tume maa. Aga sirgete õmblustega saan ikka hakkama ning kui Lola aasta tagasi oma seelikut näitas, olin kindel, et pean ka midagi sarnast õmblema.
Aga ega tänane, kaasaegne elurajoon pole sageli kah miskit muud kui agul, no väikeste erinevustega. Siinkohal loe näiteks August Alle luuletust Aguliste I (täistekst):
„...Ookri, roheka ja halli
plangu, seinte määrdund värvi.
Õvvest lõhnu kirbeid talli,
hapuks läinud köögi järgi.
Nagu pakkimiseks kaste
maju, vormita kastmaju,
ritta laot tihedasti.
Mõni on kui lavvakapi.
Kõigil katteks tõrvapappi
laotet on vastu saju.
See on agul nagu seen, mis
linna kännu ümber kasvab.
Aga vastu iga veenet
linn see kurnab üdi, rasva
....
Ehk küll elu lõust on viril,
akna all mu õitseb sirel,
valge sirel.
Kasvab vana hõbepaju,
varjab kasti moodi maju,
hõbepaju.
Midagi ka siin on ilus:
õite tulv ja puie vilu,
puie vilu!
...“
Mina
olen sündinud keset Saaremaad, Kärla vallas asuvas väikeses külakeses nimega Mõnnuste, kus praegu elab elanikke pisut üle 50. Sealsest elust ei mäleta ma midagi, sest olin veel pisike, kui linna kolisime. Tänase päeva seisuga saan öelda, et veidi vähem kui poole oma elust olen elanud Kuressaares, veerandiku Tallinnas ja teise veerandiku siin, Sauel.
Suvi lapsepõlvemaal oli ilus - võililled ja nõgesed kasvasid rinnuni, vesi tundus soe nii järves kui meres, sõpru oli palju ning erinevaid mänge sai õues ohtralt mängitud, metsmaasikaid oli metsikult, augustis sai vähki ja millalgi veel angerjaid ja lesta. Ja seljas oli pigem ikka kleit või seelik, mitte püksid - no retuuse tol ajal ei tuntudki.
Minu satsiseelik meenutab mulle lapsepõlve, sest siis olid need ju väga popid.
Aga õmblemine mulle ei meeldi. Ei tea ma, mis järjekorras õmblusi teha ning kõik need kandid, lukud, nööpaugud, tugevduskangad jne on mulle üsna tume maa. Aga sirgete õmblustega saan ikka hakkama ning kui Lola aasta tagasi oma seelikut näitas, olin kindel, et pean ka midagi sarnast õmblema.
Kangad ostsin juba eelmise suve lõpul - need on peamiselt pärit kauplusest Kangas ja Nööp. Vaid erkpunane on leitud Kärla vanaema kapist.
Oma seeliku tegin üsna kitsa – alläär on vaid 4,5 meetrit pikk.
Fotograafiks oli abikaasa. Aga kuna edevus ei anna häbeneda, siis siin ka vanuselt keskmise poja tehtud pildid.
Oma seeliku tegin üsna kitsa – alläär on vaid 4,5 meetrit pikk.
Fotograafiks oli abikaasa. Aga kuna edevus ei anna häbeneda, siis siin ka vanuselt keskmise poja tehtud pildid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar