25. märts 2023

Kollased lillekesed.

 

Ükskord tuli minuga poest kaasa üks täiesti hall viskoossärk. See tundus ideaalselt sobivat kokku rohelise seelikuga, mille ka sealtsamast poest soetasin. Tegelikult on särk jäänud siiski kappi seisma, sest ikka ja jälle tundus see mu jaoks liiga igav, lisaks meenutas ta vanu sõdurisärke... 

Lõpuks otsustasin särki tikandiga täiendada. Valisin tagasihoidlikumad kollased õied ja seelikuga sobivat tooni lehekesed.

Tikkisin puuvillaste mulineedega.


Eks need pigem fantaasiaõied ole. Kuna praegu on kevad, siis tulevad aga kohe meelde isatalu rikkalikud kuldtähtede väljad. 


Meie enda aias kuldtähed ei kasva. Samas eelmisel aastal märkasin kiviktaimlas paari õit - küllap on linnud neid külvanud või mullaga kuskilt kaasa tulnud. 

Üldiselt sibullilled meil eriti hästi vastu ei pea. Siin on hirmus raske, savine ja kuiv muld, mis ei lase sibulatel eriti levida. Lisaks pole meie väikeses aias eriti palju päikest (naabrite maja jääb ette). Nii on ka lumikellukeste ja märtsikellukeste hulk igal aastal üha vähemaks jäänud, krookustest rääkimata. Ainsad vaprakesed on tulbid - need levivad üsna hästi, hoolimata sellest, et sibulad ei ole üldse mitte 3 sibula sügavusel (pigem on neil vaid paar-kolm sentimeetrit mulda peal). 

Kui keegi oskab mulle soovitada kevadisi sibullilli, mis võiksid meie mullas hakkama saada, siis olen tänulik...



Üks õieke ja nuppudega vitsake ulatub ka turjale.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee


Kaunist kevadet!

9. märts 2023

Halli ja kollasega kampsun.

Kudusin talvel abikaasale kampsuni. Villased lõngad olin juba ammu ostnud ning tegelikult olin neid lõngasid varunud niisuguse arvestusega, et saan ühe üleni halli kampsuni ja teise kollase-sinepikarva kampsuni. Mina olin muidugi plaaninud kududa mõnusaid palmikuid või vikleid, aga läks teisiti. Kui kuduma hakkasin, arvas mees, et ta tahab ikka kirjut kampsuni. No tegin siis poole meetri jagu tööproove, katsetasin erinevaid mustreid ja lisasin paar sobivat värvigi juurde ning lasin tal endal lõpliku valiku teha. 

Nüüd on mul alles paras ports kollaseid toone ja halli lõnga teise kirju kampsuni jagu :)
See on lihtsustatud versioon kärjekirjast on meeste kampsuni jaoks muidugi hea valik: põnev ja vaheldusrikas on kududa ja mesine näeb välja ka :)

Nööpe oli sellele kampsunile hämmastavalt raske leida. Sinisilmselt arvasin, et halli värvi nööpe on poes lademetes, aga tegelikult olid sobivat tooni nööbid kas vales suuruses või oli neid liiga vähe. Sama jama oli rohekate ja kollakate nööpidega (tuttav teema, sest sama mure oli ka siis, kui otsisin nööpe oma Saaremaa kampsunile). Valisime poes nööpe vähemalt pool tundi, ladusime neid laialilaotatud kampsunile ning korjasime jälle kokku ja nii kümneid kordi... Lõpuks ostsime hoopis tumepruunid nööbid. Kas keegi oskab vihjata, kus on hea nööbivalik?

Lõng oli Norrast pärit Peer Gynt, Sandnes Garn (100% vill; 50g/91m), mida kulus kokku 18 tokki ehk 900 grammi. Halli lõnga läks kampsunisse 12 tokki, heledamat kollast 4 tokki ja sinepikollast umbes 1,5 tokki. Lisaks veidike ka muid värve (kaks erinevat rohelist).

Vardad olid numbriga 3,5 mm.

Kampsuniks sain inspiratsiooni kahest juhendist: koekiri tuli Anne Podlesaki juhendist San Juans Sweater ja väljanägemine pigem Marie Wallini Wessingtoni ainetel.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

1. märts 2023

Padi kollase ringiga.


Kui juhendasin Sauel tikkimisringi, siis viimases tunnis alustasime üheskoos pärlniidiga puuvillasele kangale tikkimist. Mind on ammu kimbutanud mõte tikkida padi, mis sobiks üsna minimalistlikku, valgesse või hallides toonides elamisse. Kuna puuvillase padjakatte eelis on see, et puuvillast materjali (erinevalt villasest) võib muretumalt pesumasinasse panna, siis julgesin seekord tikkida valgele põhjale. 
Lisaks otsustasin valida pigem vähem värve (nagunii on enamasti mu tikandites ju värvide pillerkaar). Jah, siin on vaid 4 värvitooni - must, hall, oranž, kollane - ja padi särab ikka nagu päike, eks!
Tikand ise on tugevalt arhailiste sugemetega - elupuude, ristide ja sõõride tikkimine ei vaja erilisi oskusi.
Siin tikandis olen kasutanud varspistet, sämppistet ja ahelpistet. Pinnad täitsin peamiselt madalpistes. 
Kaunist märtsi! Varsti ongi kevad...

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

2. veebruar 2023

Rohelised Muhukad.

 

Vaatasin aastaid tagasi seda muuseumifotot ja mõtlesin, et kunagi ma need sõrmikud endale teen. Siis, kui mu teele jääb ette sobiv roheline lõng... kui mul on olemas head peenikesed vardad, mis kohe kõveraks ei lähe... kui on aega tasapisi nokitseda... kui ma olen kindel, et oskan kõiki neid erinevaid tehnikaid... kui...

No igatahes võttis mul ikka aastaid aega, et nende sõrmikutega pihta hakata ning lõpuks kulus alustamisest valmimiseni veel ligi aasta.

Sõrmikud kudusin imepeenikeste 1 mm varrastega, mis sai tellitud aastaid tagasi Inglismaalt. Ongi head vardad - ei läinud üldse kõveraks (1,25 mm puhul olen suutnud kõik kõveraks kududa). Samas on need pisut liiga teravate otstega, aga sain sellest liiga hilja aru, nii et polnud mahti otsi lihvida. Püüdsin hoopis niimoodi kududa, et sõrmega vardaotsa ei lükka ning enamasti see ka õnnestus: vaid paar-kolm korda unustasin ja torkasin nõelterava vardaga valusasti sõrme. Tegelikult polegi see varda teravus probleem sõrmedele, vaid pigem lõngale. Nimelt kipub liiga terav vardaots lõnga lõhkuma. 

Sõrmikute tegemist alustasin mitte roosast randmest, vaid rohelisest kämblaosast. Linnud kudusin kohe kinda sisse, aga laiemas mustriosas (kasside ja lillebuketi kombinatsioon) on sisse kootud vaid erkroosa lõngaga motiivid. Kõik muu, st valged, heleroosad, tumepunased motiivid on hiljem peale tikitud (NB! tikkisin enne sõrmede valmimist). Kusjuures tikkimisel tuli kasutada erinevaid võtteid: suur osa on tehtud ristpistes, aga mitmed varred on ahelpistes ning siin-seal on läinud vaja ka silmamist. Paraku oligi just tikkimistöö selle sõrmikupaari juures kõige vaevalisem, sest kudumi silmused on ju imepisikesed ja nende peale üsna tiheda tikandi kandmine tundus pea võimatu. Arusaamatu, kuidas sellist tööd küll 100 aastat tagasi tehti - minagi oleksin aeg-ajalt luupi vajanud, et kadunud silmus kahe ristpiste vahelt üles leida :).

Kui sõrmiku roheline osa oli valminud, tuli heegeldada ranne. Selle heegeldasin eraldi, st mitte kootud osa külge. Ilmselgelt tundus eraldiseisvale randmele tikkimine ju lihtsam. Tikkimiseks kasutasin peenvillaseid tikkimislõngu, mida mu varudes on õnneks piisavalt. Pärast tikandi valmimist silmasin randme sõrmikule külge. 

Arvestades kõike eelmainitut pean märkima, et nende sõrmikute valmimine võttis aega tublisti enam kui 50 tundi (eks igaüks arvutab ise, mis tema enda tunnihinnaga korrutades on väärt üks taoline sõrmikupaar). Ja need ei ole kindlasti sellised tunnid, mida mina oleksin võimeline tegema 8 tundi päevas, sest selle töö juures väsivad ära nii silmad kui sõrmed. 

Lõngadest: 
Rohelise põhjalõngana kasutasin Saara Kirjastusest soetatud peenikest (nr 12/2) villast kindalõnga (25g/150m), mida kulus kaks tokki ehk ligi 50 grammi (seda tooni enam müügil ei ole). Lõng paraku kõige ideaalsem ei olnud. Tihedaks kudumiseks oleks vaja veelgi tugevama keeruga lõnga või vähemalt veidi siledamat olekut. Küll oleks tahtnud lõnga kuidagi vaigistada... Mul õnnestus liiga palju seda lõhkuda ja karuseks ajada. Tulemus on sellest hoolimata kenake: naturaalse, kerge ja pehme olemisega.

Erkroosa lõng on mu enda värvitud - see oli ka peenike 12/2, aga tallevillane.

Heleroosa randmelõng on vist Raasiku villane 8/2. Selle võtsin meelega jämedama kui teised lõngad, sest toekamale heegelpinnale on hoopis lihtsam tikkida ja ranne ise tuleb ka vastupidavam.
Ka sõrmikute peopesas on mustrid ja tikandid.

Minu sõrmikud ei ole täpsed muuseumikoopiad (ERM A 625:49/ab). Esiteks tuli mul teha originaalist pisut väiksemad kindad: muuseumi sõrmiku laius on 11,5 cm; minul kõigest 10,2 cm. Seega pidin mustri ümber kohandama. Teiseks tikkisin randmele samad lilled nii peopesa poole kui ka pealepoole (st valisin meelepärasemad lilled), kuigi muuseumifotodelt on näha erinevaid lilli. Kolmandaks on mu randmepits laiem ja jõulisem kui originaalil, sest mul oli ju jämedam lõng.

Muide, muuseumikinnas on olnud (enne pleekimist) pigem erkroheline, kuid minu helesinise mantliga sobib see heledam roheline just paremini.
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

20. jaanuar 2023

Veidi Kihnu soki moodi.

Kuna poeg sai oma sõrmikud juba enne jõule kätte, lisasin tema kingipakki hoopis koeravillased sokid. Õnneks oli jõuludeni jäänud nii palju aega, et sain need õigeaegselt valmis.

Hallile koeravilla sisaldusega lõngale vahelduseks võtsin triipudeks erinevaid taimedega värvitud lõngasid. Neid jämedamaid (paksema soki) lõngasid oli mul üsna vähe järgi jäänud, nii et need napid jäägid saingi nüüd ära kasutada ja seetõttu on sokkide värvikooslus just seesugune.

Vardad olid vist numbriga 1,75 mm. 

Soonikus oli silmuseid 88 ja pärast soonikut, mustriosas 76. NB! Palun ära kasuta sama silmuste arvu, kui sa kood jämedamate varrastega või väga lõdvalt. Minu kootud sokid on tihedalt kootud.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee


13. jaanuar 2023

Pojale trips-traps-trullidega.

Poeg tahtis endale uusi sinimustvalgeid sõrmikuid ja kuigi mul oli plaan kududa need talle jõulukingiks, siis tänu varajasele külmale talvele sai talle kindad siiski mitu nädalat varem üle antud. Hea, et need sõrmikud juba varasügisel valmis kudusin.

Tahtsin seekord kududa just mustale taustale. Sobivaid mustri- ja värvivariante raamatutest väga palju ei leidnudki (vaja oli, et oleks väike kiri, sest mulle meeldib sõrmedele teha kämblaga sama kiri). Lõpuks valisin Kadrinast kogutud uuemad labakindad (ERM A 831:118). 

Kuigi originaalis on trip-traps-trullide keskel teise värviga täpike, mis labakindal tundub väga mõistlik (sest muudab kinda soojemaks), siis poja sõrmikuid ma nii pakse ei tahtnud. Seetõttu on sõrmikud veidi lihtsamad, st ilma täpikesteta. 


Lõngad olid lambavillased, pärinevad kümnete aastate tagusest ajast. Seega täpset jämedust ei tea, aga must tundus olevat veidi-veidi jämedam kui tavapärane 8/2.
Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Sõrmikud on kootud ilma pöidlakiiluta, kuid väikese küljekasvatusega. Mustriosa alustasin 72 silmusega ringis (enne pöialt 80).


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

6. jaanuar 2023

Tagasihoidlikud täpilised.

Kudusin tütrele sõrmikud. Olen talle varem teinud mõned käpikud, aga tundus, et nende kandmise aeg on möödas: neiu kannab pigem sõrmikuid või üldse mitte midagi. Mulle muidugi see viimane variant üldse ei meeldi ja seepärast sai mõned sõrmikud talle juba poest soetatud. Aga nende poe omadega on nii nagu on: otsad purunevad juba mõne kandmise järel ja koostis on neil ka enamasti sünteetilise poole kaldu. 

Kuna plika on veel kiires kasvueas ja küllap ka labakäsi kasvab, siis kahtlustan, et aasta või paari pärast on need sõrmikud juba väikesed. Seega liiga põnevaid mustreid kuduma ei hakanud. Ta ise ka ei tahtnud... Aga päris ühevärvilisi on nii igav kududa. Täpid jällegi on ju toredad. Ja kahevärvilised topelt-täpid on eriti vahvad, eks.

Sinakashalli lõnga olin juba ammu värvinud. Tegelikult oli see veidi untsuläinud värvimine, sest mingil põhjusel jäi värv lõngale ebaühtlaselt. Aga nendele täpikinnastele sobib see just hästi - muudabki pinna elavamaks.

Lõngad lambavillased. 

Silmuseid ringis 17 x 4. Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Head uut aastat!

Kõigile kudujatele soovin toredat uut kuduaastat! 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee