2. veebruar 2023

Rohelised Muhukad.

 

Vaatasin aastaid tagasi seda muuseumifotot ja mõtlesin, et kunagi ma need sõrmikud endale teen. Siis, kui mu teele jääb ette sobiv roheline lõng... kui mul on olemas head peenikesed vardad, mis kohe kõveraks ei lähe... kui on aega tasapisi nokitseda... kui ma olen kindel, et oskan kõiki neid erinevaid tehnikaid... kui...

No igatahes võttis mul ikka aastaid aega, et nende sõrmikutega pihta hakata ning lõpuks kulus alustamisest valmimiseni veel ligi aasta.

Sõrmikud kudusin imepeenikeste 1 mm varrastega, mis sai tellitud aastaid tagasi Inglismaalt. Ongi head vardad - ei läinud üldse kõveraks (1,25 mm puhul olen suutnud kõik kõveraks kududa). Samas on need pisut liiga teravate otstega, aga sain sellest liiga hilja aru, nii et polnud mahti otsi lihvida. Püüdsin hoopis niimoodi kududa, et sõrmega vardaotsa ei lükka ning enamasti see ka õnnestus: vaid paar-kolm korda unustasin ja torkasin nõelterava vardaga valusasti sõrme. Tegelikult polegi see varda teravus probleem sõrmedele, vaid pigem lõngale. Nimelt kipub liiga terav vardaots lõnga lõhkuma. 

Sõrmikute tegemist alustasin mitte roosast randmest, vaid rohelisest kämblaosast. Linnud kudusin kohe kinda sisse, aga laiemas mustriosas (kasside ja lillebuketi kombinatsioon) on sisse kootud vaid erkroosa lõngaga motiivid. Kõik muu, st valged, heleroosad, tumepunased motiivid on hiljem peale tikitud (NB! tikkisin enne sõrmede valmimist). Kusjuures tikkimisel tuli kasutada erinevaid võtteid: suur osa on tehtud ristpistes, aga mitmed varred on ahelpistes ning siin-seal on läinud vaja ka silmamist. Paraku oligi just tikkimistöö selle sõrmikupaari juures kõige vaevalisem, sest kudumi silmused on ju imepisikesed ja nende peale üsna tiheda tikandi kandmine tundus pea võimatu. Arusaamatu, kuidas sellist tööd küll 100 aastat tagasi tehti - minagi oleksin aeg-ajalt luupi vajanud, et kadunud silmus kahe ristpiste vahelt üles leida :).

Kui sõrmiku roheline osa oli valminud, tuli heegeldada ranne. Selle heegeldasin eraldi, st mitte kootud osa külge. Ilmselgelt tundus eraldiseisvale randmele tikkimine ju lihtsam. Tikkimiseks kasutasin peenvillaseid tikkimislõngu, mida mu varudes on õnneks piisavalt. Pärast tikandi valmimist silmasin randme sõrmikule külge. 

Arvestades kõike eelmainitut pean märkima, et nende sõrmikute valmimine võttis aega tublisti enam kui 50 tundi (eks igaüks arvutab ise, mis tema enda tunnihinnaga korrutades on väärt üks taoline sõrmikupaar). Ja need ei ole kindlasti sellised tunnid, mida mina oleksin võimeline tegema 8 tundi päevas, sest selle töö juures väsivad ära nii silmad kui sõrmed. 

Lõngadest: 
Rohelise põhjalõngana kasutasin Saara Kirjastusest soetatud peenikest (nr 12/2) villast kindalõnga (25g/150m), mida kulus kaks tokki ehk ligi 50 grammi (seda tooni enam müügil ei ole). Lõng paraku kõige ideaalsem ei olnud. Tihedaks kudumiseks oleks vaja veelgi tugevama keeruga lõnga või vähemalt veidi siledamat olekut. Küll oleks tahtnud lõnga kuidagi vaigistada... Mul õnnestus liiga palju seda lõhkuda ja karuseks ajada. Tulemus on sellest hoolimata kenake: naturaalse, kerge ja pehme olemisega.

Erkroosa lõng on mu enda värvitud - see oli ka peenike 12/2, aga tallevillane.

Heleroosa randmelõng on vist Raasiku villane 8/2. Selle võtsin meelega jämedama kui teised lõngad, sest toekamale heegelpinnale on hoopis lihtsam tikkida ja ranne ise tuleb ka vastupidavam.
Ka sõrmikute peopesas on mustrid ja tikandid.

Minu sõrmikud ei ole täpsed muuseumikoopiad (ERM A 625:49/ab). Esiteks tuli mul teha originaalist pisut väiksemad kindad: muuseumi sõrmiku laius on 11,5 cm; minul kõigest 10,2 cm. Seega pidin mustri ümber kohandama. Teiseks tikkisin randmele samad lilled nii peopesa poole kui ka pealepoole (st valisin meelepärasemad lilled), kuigi muuseumifotodelt on näha erinevaid lilli. Kolmandaks on mu randmepits laiem ja jõulisem kui originaalil, sest mul oli ju jämedam lõng.

Muide, muuseumikinnas on olnud (enne pleekimist) pigem erkroheline, kuid minu helesinise mantliga sobib see heledam roheline just paremini.
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

20. jaanuar 2023

Veidi Kihnu soki moodi.

Kuna poeg sai oma sõrmikud juba enne jõule kätte, lisasin tema kingipakki hoopis koeravillased sokid. Õnneks oli jõuludeni jäänud nii palju aega, et sain need õigeaegselt valmis.

Hallile koeravilla sisaldusega lõngale vahelduseks võtsin triipudeks erinevaid taimedega värvitud lõngasid. Neid jämedamaid (paksema soki) lõngasid oli mul üsna vähe järgi jäänud, nii et need napid jäägid saingi nüüd ära kasutada ja seetõttu on sokkide värvikooslus just seesugune.

Vardad olid vist numbriga 1,75 mm. 

Soonikus oli silmuseid 88 ja pärast soonikut, mustriosas 76. NB! Palun ära kasuta sama silmuste arvu, kui sa kood jämedamate varrastega või väga lõdvalt. Minu kootud sokid on tihedalt kootud.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee


13. jaanuar 2023

Pojale trips-traps-trullidega.

Poeg tahtis endale uusi sinimustvalgeid sõrmikuid ja kuigi mul oli plaan kududa need talle jõulukingiks, siis tänu varajasele külmale talvele sai talle kindad siiski mitu nädalat varem üle antud. Hea, et need sõrmikud juba varasügisel valmis kudusin.

Tahtsin seekord kududa just mustale taustale. Sobivaid mustri- ja värvivariante raamatutest väga palju ei leidnudki (vaja oli, et oleks väike kiri, sest mulle meeldib sõrmedele teha kämblaga sama kiri). Lõpuks valisin Kadrinast kogutud uuemad labakindad (ERM A 831:118). 

Kuigi originaalis on trip-traps-trullide keskel teise värviga täpike, mis labakindal tundub väga mõistlik (sest muudab kinda soojemaks), siis poja sõrmikuid ma nii pakse ei tahtnud. Seetõttu on sõrmikud veidi lihtsamad, st ilma täpikesteta. 


Lõngad olid lambavillased, pärinevad kümnete aastate tagusest ajast. Seega täpset jämedust ei tea, aga must tundus olevat veidi-veidi jämedam kui tavapärane 8/2.
Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Sõrmikud on kootud ilma pöidlakiiluta, kuid väikese küljekasvatusega. Mustriosa alustasin 72 silmusega ringis (enne pöialt 80).


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

6. jaanuar 2023

Tagasihoidlikud täpilised.

Kudusin tütrele sõrmikud. Olen talle varem teinud mõned käpikud, aga tundus, et nende kandmise aeg on möödas: neiu kannab pigem sõrmikuid või üldse mitte midagi. Mulle muidugi see viimane variant üldse ei meeldi ja seepärast sai mõned sõrmikud talle juba poest soetatud. Aga nende poe omadega on nii nagu on: otsad purunevad juba mõne kandmise järel ja koostis on neil ka enamasti sünteetilise poole kaldu. 

Kuna plika on veel kiires kasvueas ja küllap ka labakäsi kasvab, siis kahtlustan, et aasta või paari pärast on need sõrmikud juba väikesed. Seega liiga põnevaid mustreid kuduma ei hakanud. Ta ise ka ei tahtnud... Aga päris ühevärvilisi on nii igav kududa. Täpid jällegi on ju toredad. Ja kahevärvilised topelt-täpid on eriti vahvad, eks.

Sinakashalli lõnga olin juba ammu värvinud. Tegelikult oli see veidi untsuläinud värvimine, sest mingil põhjusel jäi värv lõngale ebaühtlaselt. Aga nendele täpikinnastele sobib see just hästi - muudabki pinna elavamaks.

Lõngad lambavillased. 

Silmuseid ringis 17 x 4. Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Head uut aastat!

Kõigile kudujatele soovin toredat uut kuduaastat! 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

24. detsember 2022

Häid jõule!

 


Südamest soovin teile kõigile häid jõule! 
Võtke ühendust oma lähedastega, sest iial ei tea, millal tuleb päev, kui neilt ei saagi enam küsida: "Kuidas sul läheb?" või "Kuidas sa seda tegid?" või "Kuidas sinu lapsepõlves ...?". 
Hea, kui mälestused jäävad.

Puhka rahus, paps!

15. detsember 2022

Punane kolmnurk.

Nagu viimased 5-6 aastat, alustan ma pitssallide ja -rättide kudumist mingi reisi tõttu. Pole ju parimat reisikaaslast kui kerge lõngakera, paraja jämedusega vardad ja kindel muster. Lisaks on salli puhul eeliseks teadmine, et kudumise käigus ei ole vaja seda selga proovida. Seega, kindla peale minek. Nii ongi alati kujunenud, et kui mul parajasti ei ole ühtegi pitssalli pooleli, tuleb umbes nädal (või vähemalt paar päeva) enne reisi alustada uuega. 

Selle rätiga läks natuke tegelikult ikkagi lappama, sest reisilt tagasi tulles avastasin, et mulle ei meeldi rätiku mustrite proportsioonid. Nüüd, hulk aega hiljem ma enam ei mäletagi, kas oli bordüür (see südametega osa) liiga kitsas või vastupidi - liiga lai, aga igal juhul tookord harutasin ma väga suure osa tööst üles ning kavandasin mustri ümber. Aga ma ei kirunud luhtaläinud lennuaega, sest isegi kui ma oleksin rätti kudunud kodus, oleksin ma sama vea teinud. Ja ma keskendun sellistel puhkudel pigem sellele, et lõpptulemus saaks oma silmale õige. 
Lõng: 100% peenvillane (ostetud kunagi Käsitööjaamast, täpsemalt ei oska öelda). Lõnga kulus vaid 82 grammi.
Värv: punane, kerge vaarika varjundiga.
Vardad olid numbriga 3 mm.

Rätt on üsna suur: kõrgus 114 cm, laius (nö tiivasirutus) 218 cm. 
Minu rätt on tugevalt inspireeritud Siiri Reimanni raamatus "Siiri rätid 2" olevast Pääsupesakirjaga rätist. Õigupoolest on Siiri rätist tulnud minu räti sisukiri ja need väikesed rombikesed räti äärtele ning muidugi kogu räti kudumise tehniline pool. 

Ma oleksin ka Siiri pääsukesed oma rätile teinud, aga PUNASED pääsukesed tundusid siiski valed. Seevastu punased südamed on ju väga õiged, eks. Kuna mul oli vaja pigem kitsamat äärekirja, siis ei sobinud mulle ükski raamatutest leitav südamemuster. Nii et selle keskele vaatavate südametega "südameringi" mustri kujundasin lõpuks ise. Kusjuures tundub, et see oli hea valik, sest niimoodi moodustavad südamed toredad rombid ja rombikesed korduvad ju sellel rätil läbivalt.
Ülemine kiri pärineb Siiri Reimanni raamatus "Siiri rätid 2".
Need südameringid kavandasin ise.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

1. detsember 2022

Jooksublogi. 7,5 kuud.

Novembri lõpp. Joostud on 7,5 kuud.

Juba septembris tajusin, kui mõnus on joosta jaheda ilmaga. Lõpuks oli käes aeg, kus sai vabalt valida, millal jooksma minna. Vahet polnud, kas joosta hommikul, päeval või õhtul - palavus ega külm ei seganud. Tuul ja vihm ei ole mind nende kuude jooksul üldse eriti takistanud. Kerge vihmasabina kätte olen jäänud vaid paar korda. Ka vihmasematel perioodidel olen ikka leidnud päevas mõne augu, et oma poole tunnine jooks ära teha. Novembri alguses tuli küll kord joosta nii, et terve tee sadas (no ma ei pannud tähele, et riietumise ajal oli vihma sadama hakanud ja ma ei hakanud enam ukselt ümber pöörama), aga õnneks oli õhutemperatuur umbes 10 kraadi, nii et kokkuvõttes oli isegi mõnus. Tunne oli üsna sarnane nagu talvises õuebasseinis, kus vesi ei ole kuum ega külm. 

Novembri teine pool on olnud üsna lumine, aga ka see pole mu jooksu takistanud. Väikese miinuskraadiga on väga mõnus joosta - parem kui suvel, kui sooja on rohkem kui 24 kraadi. Kui lumi ilusti püsib, st sulaks ei lähe, siis tahan jooksmist kindlasti jätkata. Libedaks pole ju õnneks veel läinud. 

Joostes pole ka külm kunagi hakanud. Kui uksest välja saan, siis esialgu on küll veidi jahe, aga see läheb kiiresti üle ja jooksult tagasi jõudes on tunne nii soe, et venitused-harjutused teen ikka õues. Tean, et kõige rohkem kardavad mul külma käeseljad, näpud ja pahkluud. Seepärast kasutan alati kindaid ja sääriseid, nii et siiani on olnud muretu.


Mida talvel joostes üldse selga panna, kui õues on -5 kuni -1 kraadi? Minul on tavalise spordikomplekti (pikad retuusid, t-särk ja pika varrukaga särk) peal veel üks pika varrukaga (fliisisarnane) dressipluus ja valge õhuke vest, jalas villasisaldusega püksid ja säärised, käes sõrmikud, peas õhuke puuvillane torusall, mille peale külmemal ajal tõmban villasisaldusega peapaela. Kilejopet ma ei armasta - ma ei ole kunagi olnud eriline jope-inimene, pigem mantli-kampsuni-kasuka tüüpi. Seepärast ka joostes ei meeldi mulle, kuidas jope kahiseb; lisaks tundub jope kohmakas, ükskõik kui sportlik ja õhuke see on. Talveks soovin endale tellida meriinovillase pika (võibolla ka lühikese) pesu. Paar poodi olen juba välja valinud. 

Muidu jooksen ikka umbes 5 kilomeetrit ehk 30 minutit 2-3 korda nädalas. Teistel päevadel kõnnin umbes 40-50 minutit. Kõige pikem jooks on olnud 6 km. 
See muidugi ei tähenda, et nüüd, kui ma olen jooksnud 7 kuud, ma ei oleks pärast poolt tundi jooksu väsinud ja higine - muidugi olen. Vahest rohkem, vahest vähem. Mõnikord on küll nii hea tunne, et võiksin veel kilomeetri või isegi rohkem otsa panna. Teinekord on jällegi nii, et kui uksest välja astun, mõtlen, et teen seekord väiksema ringi, aga juba paari kilomeetri järel saan aru, et tunne on hea ja võin vabalt oma tavapärase pikkuse joosta. Aga vahest teengi vaid 4-kilomeetrise sutsaka - näiteks siis, kui esimest korda lumi maha tuli.

Olen tähele pannud, et külma ilmaga joostes on pulss veidi kõrgem kui varem, seetõttu poleks vist väga tark oma esimesi jooksusamme just miinuskraadidega teha. 

Aga muidu on jooksmine mu tervisele hästi mõjunud, sest tavapärane sügisene külmetusperiood jäi seekord vahele. No muidu olen ikka igal sügisel nädal või isegi kaks väga nohune-köhane, aga seni on kõik viiruse-sarnased asjad möödunud ühe või kahe päevaga. Kui kevadel jahedamate ilmadega jooksin, siis koju jõudes tuli mul sageli imelik köhahoog ja kurk tundus kuiv. Praegu sellist muret enam pole - ei teagi, kas oskan paremini jooksu ajal hingata või on hingamisteed mu trennidega leppinud. 

Novembri lõpuks oli kaal langenud 62 kiloni. Olen 7,5 kuuga kaotanud umbes 5 kilo.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee