Kindanäitus Lätis.

Ühes väikeses Läti linnas nimega Sabile on kuni 27. augustini üleval näitus pealkirjaga “Latviešu rakstainie cimdi” ehk "Läti mustrilised kindad". 

Sabile kunsti-, kultuuri- ja turismikeskuses avatud kindanäitusel on väljas 500 kinnast, mille on kudunud enam kui 260 osalejat kümnest riigist. 

Kui ma sain õigesti aru, ei ole kõigi kinnaste puhul tegemist koopiakinnastega, vaid Läti vanad kudumistraditsioonid on põimitud uute ideedega. Kahjuks ei ole näitusel iga kinda kohta taustainfo leitav (ka kuduja nime ei ole kinda juures märgitud), kuigi minu jaoks oleks olnud huvitav saada teada, milline on "vana" kinda järgi, milline kindaosa on omalooming ning millest lähtuti. Nimelt oli näitusel väga palju  põnevate tekstuursete mustritega ning väikese sakilise või mummulise randmega kindaid. Lisaks oli paar patentkoes kootud labakinnast, mille kohta tekkis huvi, millal ja kas üldse neid tehnikaid Läti kasutama hakati. Õnneks olid näitusel mõned stendid, kus räägiti Läti kinnaste ajaloost üldiselt ning sealt sain teada, et patentkoes kindaid kooti Kagu-Lätis juba 100 aastat tagasi.

Samas on arusaadav, et 500 kinda puhul oleks sellise info välja kirjutamine olnud mega suur töö.

Kinnaste piirkondliku paiknemise kohta on Lätis ka kaart, vaata http://latvijascimdukarte.lv/. Ma nii loodan, et nad seda lehte ka legendidega täiendavad.

Alljärgnevalt paarkümmend fotot. Esimene ports on huvitavatest randmetest...

Edasi püüdsin koondada erinevaid tekstuurseid mustreid...

Näituse stendil olid fotod mitmest tekstuursest kindapaarist, mis oli kootud 1971. aastal Riias. Kas sarnaseid ka varem kooti, mina ei tea, aga kui keegi oskab midagi lisada, täiendage mind kommentaarides.

Ja lõpetuseks paar "maasikat" ehk kirkaid värve. Huvitav, kas esimesel on roosat ja sinist lõnga veetud? Mulle tundub, et ongi veetud, sest paaris kohas on sinisega vead sees...

Selliseid värvilisi kindaid kooti 19.sajandi lõpus/20.sajandi alguses Edela-Lätis.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Valge võrk.

Ka seekord näitan midagi, mis valmis kellegi teise soovil. 

Nimelt palus tütar juba varakevadel, et heegeldaksin talle võrksärgi. Sellise väga pikkade varrukate ja puusani ulatuva sirgelõikelise sviitri moodi asjandusega tahtis ta käia suvel rannas (tagantjärgi võin mainida, et randa me polegi sel suvel jõudnud). Siiski hakkas ta oma uue võrksärgiga käima juba kevadel, nii et praeguseks hetkeks on sellega läbitud tuhandeid kilomeetreid ja mitmeid seiklusi :) Tuli välja, et seda sobib tõmmata nii kleidi kui ka pükste peale ning kanda nii teatris kui ka suvelaagris. Moevärk, pole midagi imestada.

Lõng Schachenmayr Portolino (50g/215m; 53% puuvilla, 33% viskoosi, 14% lina), mida kulus veidi üle 5 toki ehk 260 grammi.

Heegelnõel oli numbriga 2,5 mm.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Lips läbi!

Kui abikaasa mulle kevadel mainis, et tahab oma uude autosse pisikest patja, siis algul arvasin, et ta teeb nalja - lapipadjad tundusid ikka täiega retroteema. Aga tuli välja, et päris nali see polnudki ja nii tuligi "üllatusele" mingi lahendus leida. Pole ju eriti minu moodi, teha tavaline padi lihtsast neljakandilisest kangatükist. Ikka tuleb õmmelda midagi erilist. Nii meenusidki mulle pikad lipsud, mis juba aastaid sahtlis kasutult vedelevad. Tundus hea mõte neist sobivad toonid kokku panna, et neist siidine padjake õmmelda. 

Et lipsudest tekiks rohkem materjali, harutasin pikad lipsud tagumisest õmblusest lahti (see oli õnneks üsna lihtne tegevus, sest kallimatel siidilipsudel on see pikk õmblus tehtud lausa käsitsi), triikisin, sättisin üksteise peale ja teppisin üle. Ülejäänud kitsamatest juppidest õmblesin padja tagumise poole. 

Tagantjärgi võiksin mainida, et järgmine kord prooviksin sama teha lahtiharutamata lipsudest, sest harutatuna käitusid lipsud väga erinevalt. Mõni muutus liikuvaks-ebastabiilseks, teine hargnes kergesti, kolmas oli hirmus õhuke, neljas püsis 5+ vormis. Nii oli neid üsna keeruline lõigata-sättida. Teine võimalus on harutatud lipsud stabiliseerida liimikangaga.

Padja mõõdud 35x35 cm

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kaunist augustikuud! 🌻🌻

Mitte väga peen äärepits.

Soovisin paarile suuremale köögirätikule äärepitsi, mille saaks kohe külge heegeldada. Lisaks pidi muster olema selline, mis sobiks ka pisut jämedamale linasele niidile, st pigem lihtsam ja konkreetsem. Ma olen üsna laisk mustrite otsija, pigem hakkan ise pusima. Nii ka seekord "leiutasin" endale meelepärase mustri ise. Panin selle teie jaoks kirja ka (vt altpoolt).

Ise kasutasin ühel juhul heegelnõela numbriga 2 mm ja teisel 2,5 mm, aga küllap sobib see muster ka peenematele lõngadele-nõeltele. 

Hallikamaks (jämedamaks) heegelniidiks oli Alize Bodrum (48% lina, 52% polüestrit; 100g/280m). Teise heegelniidi päritolu on kahjuks teadmata.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Päris hull kaltsuvaip

Möödunud tantsupeol esitasid väikesed võimlejad vahva kaltsuvaipadega tantsu, mis meenutas mulle, et minu paar aastat tagasi heegeldatud kaltsuvaip on küll fotodele jäädvustatud, aga blogisse pole ta ikka veel pääsenud. Nagu mõned varasemad, on ka see vaip heegeldatud vanadest T-särkidest lõigatud ribadest. Heegelnõela number oli 10 mm.

Tantsupeol kujundati kaltsuvaipadest sild... Sild, mis julgustab noori maailma avastama, aga niisamuti on see sild sidemeks kõige vana ja uue vahel, noorte ja vanaemade vahel. Armas!

Foto tegin ERR ülekandelt 

Foto autor: Rene Mitt. Allikas: https://2023.laulupidu.ee/

Kui varem arvasin, et kaltsuvaip on hea terrassivaip, siis tegelikkus on teine. Puuvillane tihe vaip kuivab väga kaua. Isegi kui vaip ei ole otsese vihma käes, muutub ta niiskemate ilmadega ikkagi märjaks ja raskeks ning kõik see ei mõju puidust terrassilauale hästi. Seega peaks sellise vaiba alati maast võtma, kui ilm läheb kehvemapoolsemaks. Natuke lihtsam on õhukese telgedel kootud vaibaga, aga vihmaga ei tasu ka seda terrassile jätta. 

Mis siis on lahendus? Mõni kiiresti kuivav sünteetiline vaip? Meil oli aastaid üks võrgule punutud sünteetiline vaip rõdul - see kuivas tõesti kiiresti ning jala all oli ka hea. Samas ebemed ja karvad jäid sinna kergesti pidama ning välja kloppida neid eriti ei õnnestunud. Ja no sünteetikat ma üldse ei poolda.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Meie perest lendab ka sel sügisel üks julge noor maailma avastama. Tuult talle tiibadesse!  

Saarema mehe hall kampsun

See Saaremaa mehe kampsun on valminud Anu Pingi juhendi järgi (juhendi leiab Saara Kirjastuse kodulehelt). 

Kampuni kudumisel olen kasutanud kolmekordset villast lõnga (100% Norra vill; 50g/108m), mis on soetatud sealtsamast Saara Kirjastusest. Mina kudusin kampsuni S-suuruses noormehele, kuid kuna oli vaja pisut lühemat kampsunit kui juhend ette nägi, siis kulus lõnga vaid 10 tokki ehk 500 grammi. 

Vardad olid suurusega 3,5 mm (soonikus 3 mm). 

Kuna tellija soovis nööbid ja kandi hiljem ise lisada, siis jäi minule vaid kudumistöö.

Selle õpetuse inspiratsiooni on Anu saanud Johannes Pääsukese 1913. aastal Anseküla kihelkonnas tehtud fotolt, kus vanamehel on seljas kena sooniline kampsun. Kuigi ka fotol on vanamehel seljas just niisugune kampsun, kus kaelusele ja lõhikule pole pandud kanti, pean mainima, et ilma kandita kipub kampsun ikkagi kaelusest hirmsasti venima. Selle vältimiseks heegeldasin ma kaeluse seestpoolt läbi - väljast seda näha pole. Niimoodi tugevdatud äärele on hiljem ka kanti palju lihtsam lisada.

Saaremaa mehe kampsuni mõlemat õlga kaunistab tugev palmikupats. Need õlarihmad ongi ainsad, mis selle kampsuni puhul suuremat vilumust vajavad - kõik muu on siin üsna lihtne: sirge (ilma kahanduste-kasvatusteta) sooniline pind, keerdsilmustes varrukaotsad ja alumine äär. Isegi kaelusesoonikut pole vaja kududa :) Ahjaa, varrukate kudumisel tuleb teha natuke kahandusi ning hiljem on veidi pusimist varrukate ja kehaosa ühendamisel.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Panin Saaremaa kampsuni ka oma pojale korra selga, aga kuna mõõdud ei sobinud, siis rohkem pilte ei hakka siia panema. Õigele mehele oli aga kampsun täpselt paras.

Väike tikand pleedil

 

Tellisin mõnda aega tagasi Etnowerkist kaks halli-valgekirjut täisvillast pleeditoorikut. Kui paki avasin, tundsid need pleedid oma lihtsuses nii mõnusad ja maitsekad, et esialgu ei raatsinudki nendele midagi tikkida. Lõpuks otsustasin ühele pleedile teha tagasihoidlikud tikanditriibud ja paar väikest ristpistes motiivi. Ääred aga jätsingi viimistlemata.

Mõnikord ongi väga vähe vaja, et muuta kudumit vms isikupärasemaks. 

Muidugi sai sellest järjekordne kassimagnet (mis on hirmus tüütu, sest mustad kassikarvad on valgel tekil imehästi näha).

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee