Müts. Roheline. Atsile.

Eelmine talv kurtis Ats, et see paks müts, mis ma talle kunagi talveks tegin, laseb tuisuse ilmaga tuult läbi. Pole ka mingi ime, sest see müts (esimesel pildil parempoolne) on kootud vardaga nr 6 - küllap siis jäid silmused ikkagi liiga suured  ja nii lasevadki need tuult läbi. Pealegi on müts vaid poolvillane (51% meriinovilla, 49% akrüüli), seega mitte just kõige soojapidavam materjal.

Aga see vana müts ise Atsile väga meeldis - nii mudel kui ka värv. Ja tutt. Seega uus tuli sarnane teha.

Mul jäi suure pleedi kudumisest natuke seda mõnusat helebeeži villa-angoorasegust lõnga järgi. Lisaks veel hele- ja tumerohelist (mingil imelikul põhjusel olin ma alguses plaaninud pleedile rohelised servad kududa...). Need lõngad läksidki nüüd mütsi tegemisel käiku.

Lõng: Donegal Luxury Tweed Aran, Debbie Bliss (90% villa, 10% angoorat; 50g/88m).
NB! Kudusin kahekordse lõngaga. Kokku (koos tutiga) kulus 150 grammi lõnga.
Mütsi muster: omalooming.
Vardad nr 5.
Silmuseid soonikus 66, hiljem 77.

Kude jäi nii tihe ja puine, et valmides hoidis müts püsti nagu kloun Tripi tuttmüts (mäletate "Kessut ja Tripi" ju), kuid pärast pesu läks see ilusti pehmeks ja mõnusaks.

Villanööbi lõikasin vanast vanutatud kampsunist.

Traditsioonid

Nendega on nii, et mõned kujunevad ise ja mõned tuleb meil ise luua. 

Näiteks jõuludega seoses lepime me lastega igal aastal kokku, mis värvi ehetega me oma jõulupuu kaunistame. Sest aja jooksul on kogunenud nii palju kuule, tilkasid, helbeid, kujukesi jne, et kui me nad kõik puule paneksime (ja lapsed seda kahtlemata teha tahaksid), siis näeks kuusk välja kui hmm!! eriti jube jõulupuu. No puud polekski näha ja küllap need oksad ka raskuse all vastu maad vajuksid. 

Need tänapäeva kuulid on ju purunematud. Pigem tuhmuvad, tahmuvad või lähevad mõlki. Juhtub harva, et mõni tuleb ära visata. Samas tahavad lapsed igal aastal neid juurde osta. Ja mina tahan neid juurde teha...

Novot, seega otsustasime me sel aastal kaunistada kodu sinise ja hõbevalgega. Hõbedase ja säravalt valgega oli lihtne - neid on kaubanduses alati ja ühel talvel heegeldasin ma veel palju valgeid lumehelbeid. Aga sinisega on raske - ma ei saa aru, miks on aastast-aastasse müügil lillad, helesinised või türkiissinised ehted, aga puuduvad ilusad selged lipusinised ja müstilised sügavsinised... 

Aga eks seegi on juba traditsiooniks kujunenud, et ma igal aastal mõned jõuluehted ise teen. Nende kuulide idee sain ma moodsatelt poe-ehetelt: suurematele plastist kuulidele heegeldasin jämeda lõngaga hõreda pitsi ning kaunistasin laia satiinpaelaga; väiksematele kuulidele keerutasin sedasama lõnga lihtsalt ümber.

Lõng: Wonderwool Glanzeffekt, Schoeller und Stahl (85m/50g - jäme ja pehme, mitte liialt karvane, kuid ilusa läikega villa-akrüülisegu lõng).

Eile käisime rabas. Ära tulime päikeseloojangu ajal.

Nautige talve!

Hetked.

See oli juba mitu aastat tagasi, kui Annil olid esimesed teadlikud jõulud. Ta teadis, et midagi on tulemas, aga ta ei teadnud, mis tuleb ja kuidas täpselt... Me kõik valmistusime selleks. Igaühel oli oma roll, kuid samas arenes kõik omasoodu... Nagu ikka, olid meil kuusk ja küünlad, piparkoogid ja päkapikumütsid... Ja äkki olid kuuse all kingitused. Kõik ilusti värvilistesse paberitesse pakitud, lehvide ja paeltega. Kõik said pakikese - issi ja emme ning Anni kolm vanemat venda. Ann rõõmustas iga kingituse üle... vaikselt, justkui hinge kinni hoides... Ja äkki.. oli ühe paki peale kirjutatud tema nimi. See rõõm ja hämmeldus ja segadus, mis tütrekese näolt läbi jooksis, oli nii ehe, nii siiras... TEDA OLI MÄRGATUD. Ma ei tea, mida ta täpselt tundis, aga ta oleks nagu mõistnud, et ta on sama väärtuslik kui tema suured ja targad vennad. 

Vahest on mul kahju, et me ei taibanud seda hetke filmida. Aga see tunne on ikka mu sees - ÕNN väikesest asjast. Nüüd meenub see mulle alati jõulude ajal. Ja toob minusse rahu. 

Nüüd, viimastel jõuludel ei muretse ma nii nagu varem, pole mingit jõulustressi ega kiirustamist. On rahulik jõuluootus, kulgen... püüan märgata neid väikeseid hetki. Mõnele hetkele tuleb veidi kaasa aidata... Ning mõned õnnetused (ikka juhtub ju) on pigem seigad, mida hiljem naljaga pooleks meenutada. 

 Meie hoov...

 Minu meisterdatud purgiküünlad.

Atsi voolitud kommisaabas.

 Ats mängib...

Just enne jõule tuli lumi.

Ats ja Ann.

Sel aastal ei pannud jõuluvana kingitusi kuuse alla. Seal oli hoopis kiri - Ann õpib tasapisi lugema ning kuna talle ka otsimise-mängud meeldivad, siis tegime lastele väikese jõuluseikluse. Üks vihje viis teiseni, teine kolmandani jne. Lõpuks leidsid nad kingipaki sealt, kus "meil pühapäevaõhtuti eriti kuum on".

Hetkedeni!

Vildipallidest kee.

Viimased 5 aastat olen ma kindlasti iga kord Mardilaadal käinud. Varem juhtus seda harvemini, no nii üle aasta ehk. Aga nüüd üritan alati paar-kolm tundi aega võtta, et kogu ala läbi käia. Tegelikult jääb ka kolmest tunnist väheks ja nii arvestasin seekord, et veedan seal pea kogu päeva. Ostan üht-teist jõulukingitusteks, varun head-paremat talutoitu ning kui aega jääb, siis lähen mõnda õpituppa. 

No laadasaia olen ma pidanud alati ostma. Nimelt juhtus nii, et mõni aasta tagasi, kui Ann oli veel 2-aastane, käisime temaga kahekesi laadal. No ega väikse lapsega seal eriti mugav sebida ei olnud - ikka otsustas tema, kuhu sammud seame ja kui palju kuskil aega veedame. Ja kui kõht tühjaks sai, ei jaksanud me kohvikusabas seista, vaid ostsime ühest letist laadasaia - värske ja mahlane kardemonilõhnaline kakuke. Sõime kahepeale pool kakku ära ja see maitses niii hea! Sealt alates palub Ann iga kord, et ostaksin laadasaia, kui kuuleb, et ma mõnele laadale lähen. 
Alltekstina pean mainima, et viimane kord enam nii hea ei maitsenud - oli hoopis kuiv ja liiga kardemonine... Ei tea, kas ta edaspidi mult laadasaia küsibki...

Jõudsingi tänavusel laadal veidi meisterdada ka. Villapallidest kaelakeed sai teha Jaanioja mamsli Janika juures (vaadake, milliseid vahvaid lapivammuseid ja lillemantleid Janika teeb). 

Värvid valisin tol päeval seljas olnud kirju kleidi järgi.

Kapist leidsin veel ühe tuunika, millega see kee võiks hästi klappida...

Kusjuures, ma olen varem ka ise ühe villapallidest kee teinud, aga siis pidin ma villapallid ise nõelaga valmis toksima (mis on üsna aeganõudev). Nüüd olid pallikesed juba olemas - masinas vanutatud kudumijupid on küll ovaalsed või suisa lopergused, kuid seda erilisema kee ma sain. 

Ilusat jõuluootust!

Voodipesu Holly Hobbie´ga.

See, miks mul oli vaja õmblusmasinale ligi pääseda, selgub nendelt piltidelt...

Nimelt tahtsin ma tütrele õmmelda uue, pisut romantilisema voodipesukomplekti. Selleks olin juba suvel Kanga ja Nööbi poest leidnud vintage-stiilis lapimotiividega kanga. Armas musta-roosa-valge Holly Hobbie-seeria kangas tundus täpselt Anni mängutuppa sobivat.



Muide, Anni toas on kolm seina naturaalvalged, kuid neljas, vooditagune sein, on kaetud kuldse-kreemikatriibulise musta tapeediga. Nii on see jäänud ajast, kui selles toas elas mu kõige vanem poeg. Ma ei ole raatsinud seda tuba ümber tapetseerida, sest tegelikult on "vana" tapeet üsna äge ja ka korralik. Mõtlen, et kui musta ja kuldsega sobitada veidi-veidi roosat ja veelgi rohkem valget, siis ehk sobib tüdrukule ka... 

Ann ei ole kurtunud, aga samas - oma tuppa magama ei ole ta ikka veel kolinud (seepärast siis vaid mängutuba)...



Jalutsis oleva päevateki leidsin umbes aasta eest Keila Sõbralt-Sõbrale poest. 

Lihtne loodusvalge puuvillane heegeldatud tekk on just nii suur, et selle narmad ulatuvad mõlemalt poolt voodit pea-aegu põrandani. Mõned kerged plekid eemaldasin tapab-kõik-bakterid-Domestosega. 

Õnneks on vaja üsna vähe roosat - üks padjapüür sai endale vaid roosad paelad, kuid see lahendus meeldis Annile väga.

Nii ta siis ootab...

Punane on parem.

Tegelikult ongi pealkirjaga kõige olulisem öeldud - punase märgiga sokk käib paremasse jalga. Lihtne.

Sokid on ise ka lihtsad ja viisakad: kitsaste valgete triipudega hallikassinised sokid, varvastel üks riskikeste rida. Ja märk on muidugi sellepärast vajalik, et triibusoki reavahetus on neil siseküljel. Seega, kui punase ristikesega sokk läheb ilusti õigesse, paremasse jalga, siis jääb reavahetus jala siseküljele - nüüd sai vist küll "puust ja punaseks". 

Need sokid kudusin oma keskmisele pojale. Ühed täisvillased triibikud tegin talle ju ka eelmisel talvel, aga need tulid üsna paksud (8/3 lõng) ja saabaste sisse ei mahtunud. Paksudega käib ta nüüd toas - tõmbab paljaste jalgade otsa ja kareduse üle ei kurda. Uued peaksid aga saapa sisse ikka ka mahtuma...

Mul on pojaga samas suuruses jalg - oli hea neid kudumise ajal hoopis endale jalga proovida - eriti kui sokid peavad jõulupakki minema.

Lõngad: Novita Nalle aloe vera (75% villa, 25% polüamiidi, 100g/260m). 
Muide, nende uute, sokilõngast kootute kohta arvas Märt, et need on karedamad kui eelmisel aastal kootud täisvillased... Huvitav...

Suurusele 39.
Kaal: 110 g
Vardad nr 2 või 2,2. Vardal 18 silmust (päkal 16).

Randmekott.

Eile oli mul vaja õmmelda. Ja siis selgus, et siin blogis esitlemata kudumite kuhi mu õmbluslaua peal on kasvanud nii kõrgeks, et õmblusmasinani pääsemine kujunes küllaltki vaevaliseks. Osa kudumitest ootab lihtsalt pildistamist, üks kampsun ootab nööpe, kaks tükki aga edevaid lipsukesi ja üks müts igatseb tutti... Ning lisaks on seal veel mõned täiesti poolikud kudumid...

Seega mul ei ole täna uusi asju näidata. Aga ma ei ole siin näidanud oma randmekotti, mille ma heegeldasin-õmblesin hilissuvel.



Selle väikese koti tegin ma seetõttu, et suvel (eriti selle kõige kuumematel päevadel) on mul sageli seljas sellised riided, kus puuduvad taskud. Ja kui ma siis koeraga jalutama lähen, ei ole mul maja võtmeid ega mobiili kuhugi pista. No käekotti ma metsa kaasa ei võta ja need rohmakad kõhukotid ei ole minu stiil. Või siiski - kõhukotti ma porise ilma ja dressidega võiksin isegi kanda, aga mu dressidel on taskud ka...

Täna üritasin siiski õmmelda. Mõned asjad tõstsin maha, teised lükkasin laua peal kaugemale. Aga voodiriiete õmblemiseks on ruumi ikkagi vähe. Pidevalt kukub midagi laualt maha või takerdub miski ebavajalik kangasse...